Efteling revisited

DSC_1334

Efteling on muinasjutu-teemapark Hollandi Belgia-poolses servas. Sinna sobib minna igas vanuses – pisikesed inimesed ja lapsemeelsed saavad uudistada muinasjutumetsas, suurematele on igas mõõdus ja raskusastmes Ameerika mägesid ja muid peadpööritavaid seiklusi. Mu hollandlasest sõber on öelnud, et lapsepõlves ei möödunud tal ükski aasta ilma Eftelingita. Arusaadav. Nüüd on tal omal 2 poega ja vaevalt ei neilgi ükski aasta vahele jääb. Efteling lihtsalt on selline koht.

Meie sattusime sinna seekord pisut vihmase ilmaga ja sellevõrra ehk oli veelgi toredam- rahvast oli vähem ja sabades seista ei tulnud.

DSC_1335

Kohalesõit oli juba omaette elamus, sest see kuulus eribuss, mille pärast me Antwerpeni hotelli ööbima jäime, osutus hoopiski privaattaksoks. 🙂 Selgus, et peale meie nelja ei olnudki keegi sellele pileteid ostnud ning nii saadeti suure bussi asemel teele väiksemamõõduline mikrobuss. Sõitsime mõlemas suunas tund aega uhkes üksinduses neljakesi. 🙂 Naljakas, et sellest aastast käimapandud bussiliin omale veel klientuuri leidnud ei ole. Kui me Londonist eribussiga Windsorisse Legolandi või Harry Potteri maailma sõitsime, siis need bussid olid küll viimseni täis.

Eelmisel korral käisime Eftelingis aprillis ning siis oli seal praegusega võrreldes puud alles raagus ja mulje palju lagedam. Praegu, tulbihooajal, oli see park aga oma ilusaimas rüüs. Muinasjutumets oli kaetud lillevaipadega ning see aitas üldise võluatmosfääri loomisele palju kaasa.

Näiteks Hansu ja Grete maja:

DSC_1324

Aquanura vee-etendus, mis pidavat olema Euroopa suurim, jäi meil ka seekord nägemata, sest meie privaatbuss sõitis tagasi enne selle etenduse algust. Siiski nägime hommikul natuke nö teaserit, kus purskkaevud korraks tööle pandi ja see andis pisut aimu, kui suurejooneline see etendus pimeduses ja valgustusega olla võib. No mis teha, eks siis tuleb veel kolmaski kord sinna parki minna. 🙂

DSC_1321

Küll aga nägime seekord ära rüütlietenduse Ravelijn, kus lõid kaasa ehtsad rongad, valged tuvid ja kõvera nokaga iibised, ratsutasid vaprad sõjamehed ning maa seest kerkis 5-pealine lohe. Oli kaskadööritrikke ja püroefekte. Väga muljetavaldav, arvestades et vähemalt puhkepäevadel toimub see etendus 5-6 korda päevas.

DSC_1327

DSC_1333

Antwerpen – Stroomi muuseum ja Cogels-Osylei

DSC_1260

Eelmisel laupäeval käisime üle hulga aja Antwerpenis ja jäime lausa hotelli ööbima. Tegelikult oli meie reisi põhieesmärk hoopiski Eftelingi park Hollandis. Kui me seal C.-ga 2 aastat tagasi esimest korda käisime, oli mitme rongi ja bussiga ümberistumine omajagu tüütu. Õnneks on aga vahepeal käima pandud eribuss, mis igal hommikul 8.30 Antwerpen-Berchemi rongijaamast otse Eftelingi parki stardib. Ja õhtul tagasi. Ehkki Brüssel pole Antwerpenist kuigi kaugel, oleks kella poole üheksaks sinnajõudmine tähendanud siiski liiga varast ülestõusu, seetõttu otsustasime kogu kambaga hotellis ööbida.

DSC_1258

Päeva sisustasime sellega, et külastasime hiljuti avatud ja ultramoodsat muuseumi Museum Aan De Stroom. Muuseum kõrgub Schelde jõe kaldal, jahisadama kõrval.

DSC_1264

Põnev arhitektuur orelivilesid meenutavate klaastorude ja fassaadi katvate käelabadega (need väiksed täpid seal fassaadikividel):

DSC_1266

 

Seestpoolt oli sellest paigast natuke raske sotti saada, et mis muuseum see ikkagi täpsemalt on. Nende kodulehelt jäi mulje, et tegu on meremuuseumiga, aga seda ei olnud ta rohkem, kui et üks korrus oli pühendatud laevamudelitele. Siis oli seal natuke nagu ajaloomuuseumit, pearõhuga Antwerpeni ajaloole, ning natuke nagu kunsti- ja antropoloogiamuuseumit. Üks paras segasummasuvila ühesõnaga, aga kindlasti igati kultuurne koht ning läbi 9 korruse sai ohjeldamatult eskalaatoritega sõita. 🙂

Kõige üleval oli katuseterrass, kust avanesid Antwerpenile sellised vägevad vaated:

DSC_1267

DSC_1272

 

 

 

DSC_1268

Killustunud ekspositsioonist meeldis mulle kõige rohkem see korrus, mis oli pühendatud maailma usunditele. Aasia värviline, rõõmus ja rahulik religioosne maailm on absoluutselt kütkestav.

DSC_1269

DSC_1270

Mis on selle uue ja uhke kultuuriasutuse juures aga täiesti kurioosne ja unikaalne, on asjaolu, et kogu ekspositsioon on neil ainult ja ainult flaami keeles! Kui kaugele on flaamidel võimalik oma jäiga keelepoliitikaga veel minna? Nad ehitavad suure muuseumi maailmale oma ajaloo tutvustamiseks, kuid paraku jääb ajaloohuviline turist väljapanekut uurides pika ninaga.. Kas midagi sellist leidub veel üheski teises riigis? Ja restoranides loomulikult täpselt sama asi – kogu menüü on flaami keeles ja punkt.

Hotell oli meil linna teises servas, Antwerpen-Berchemi raudteejaama juures, põnevas Zurenborgi kvartalis. Ma polnud sellest paigast varem kuulnud ja arvan, et paljud teisedki ei ole, kuigi tegemist on äärmiselt huvitava ja omanäolise paigaga. Absolute must arhitektuurihuvilistele.

See endise Zurenborgi farmi karjamaa on nimelt piirkond, kuhu 19. sajandi keskel kolis elama Antwerpeni jõukas keskklass. Tublid pürjelid tahtsid eemalduda sotsiaalselt rahutust kesklinnast avaramate tingimustega äärelinnaaladele, kuhu oma jõukuse demonstreerimiseks püstitada võimalikult suurejooneliste fassaadidega häärberid.

DSC_1288

 

 

Välise mulje loomisel ei hoitud siin millegi pealt kokku ning arhitektid lasid oma fantaasiatel vabalt galopeerida. Eeskujuks seati šedöövrid – Chambord’i loss Prantsusmaal, Doodźide palee Veneetsias, Pariisi raekoda, Kreeka tempel – you name it!

Kogu selle uhkuse ja edevuse laada keskmeks on Cogels-Osylei nimeline tänav. Seal asus ka meie hotell, keskmine maja järgmisel pildil – selle kollased, punased ja mustad fassaadikivid sümboliseerivad muide Belgia lipuvärve:

DSC_1275

DSC_1287

Paraku seestpoolt ei tundu need majad kuigi mugavad olevat – kitsaid korruseid ühendavad kõrged ja järsud trepid.

DSC_1302

Näiteks meie hotellil oli majutuseks pakkuda ainult 4 tuba, mõlemal korrusel 2.

Vaade meie hotellitoa ovaalaknast, selle 8-nurkse tornikiivri eeskujuks oli muide Aacheni katedraal:

DSC_1279

Õhtul peale restoraniskäiku jäi meil kogu selle põneva kvartaliga tutvumiseks liiga vähe aega, aga hommikul bussile minnes vaatasime vähemalt oma Cogels-Osylei tänava põhjalikult üle. Enam-vähem iga maja võttis ahhetama.

DSC_1291

DSC_1297

Paraku on tegemist omamoodi Potjomkini külaga, kus viled ja tuled ei ulatu fassaadist kaugemale. Hotellist anti meile kaasa seda piirkonda tutvustav broźüür. Sealt võis lugeda, et losse imiteeriva välisilme taga peidavad ennast tavalised kodanlasemajad, mis sisustati kataloogidest tellitud masstoodangu, omalaadse tolleaegse IKEAga.

Selle maja eeskujuks võeti ei rohkem ega vähem kui Veneetsia Doodźide palee:

DSC_1306

Neli maja ringtee ääres jäljendavad Francois I Chambord’i lossi:

DSC_1295

Pööratagu tähelepanu meheskulptuurile katusel:

DSC_1293

Selle eeskuju on Brüsseli kõige kuulsam juugendmaja Saint Cyr Ambiorixi pargis:

DSC_1310

Piirkonnale oli omane, et majad ehitati 3-4 kaupa rühmade ja ansamblitena, mis kokku moodustasid ühe suurema terviku. Näiteks lillenimega majad – Vesiroos, Iiris, Roos, Päevalill ja Tulp, millest igaüks on kaunistatud teemakohase ornamentikaga. Imeilus juugend!

Roos ja Iiris:

DSC_1298

DSC_1299

 

 

Päevalill:

DSC_1300

 

Tulp:

DSC_1301

 

Veel hurmavat juugendit:

DSC_1311

 

Cogels-Osylei oli esimene tänav Antwerpenis, kus lisaks tagaaedadele rajati ka eesaiad. See komme imporditi Inglismaalt. Puude istutamine majade ette oli siiski keelatud, et mitte fassaade varjata.

Muide, 1960-ndatel oleks kogu selle ilu äärepealt maha lammutatud, et teha ruumi uuele luksuslikule elamurajoonile. Arendajatel olid plaanid juba valmis ja kopad ootamas, kuid selle ainulaadse loomingu päästis rahvusvaheline arhitektide sekkumine. Alates 1980. aastast on kogu piirkond mälestisena kaitse all.

DSC_1307

Õhtul seal liikudes hakkas siiski silma, et paljud majad tundusid olevat pimedad ja tühjad, vaid vähestes akendes põles tuli ja oli näha liikumist.

 

 

Koogigalerii

Kuna mu eelmise blogi tasuta ruum on viie usina blogimisaasta jooksul täis saanud, tuli mul nüüd tekitada uus koht, kuhu jätkata oma reisielamuste ja kondiitrikatsetuste jäädvustamist. Lootuses, et ehk on neid endal kunagi aastakümnete pärast huvitav lugeda. Elu on ju viimasel ajal muutunud nii kiireks ja mitmekesiseks, et juba paari aasta tagused sündmused ei seisa meeles ja tunduvad pärinevat unenäost või eelmisest elust. Nii kulub mälestuste arhiveerimiseks üks selline koht hädasti ära.

Alustame siis uuesti. Ja alustame kookidest. 🙂 Neid olen viimastel kuudel teinud rõõmustavalt palju. Tore, et inimesed minult oma tähtpäevadeks torte tellivad ning tore, et nende soovid on alati üsna eriilmelised.

Näiteks EÜSi 145. aastapäeva peole soovisid korp! Amicitia vilistlased minna teemakohase sümboolikaga 3-kilose magusa kingitusega. Kuna tegu oli isamaalise üritusega, valisin ka maitsekombinatsioonid võimalikult eestipärased – kakao-mandlibiskviit sai kaaslasteks pohla-, mustsõstra- ja kamavahukihi. Kaunistuseks läksid vaarikatäidise ja martsipankattega biskviitteklid, üks siis EÜSi ja teine Amicitia värvides, kusjuures Amicitia kuldse ja sirelilla tooni saavutamine oli muidugi paras pähkel:

DSC00701

Sellesama suurepärase maitsekombinatsiooni – pohl, mustsõstar & kama – olin teinud ka veebruaris meie osakonna EV 97. aastapäevapeole. Tookord olin ma ise tegelikult terve nädal kodus haige ja peost osa võtta ei saanud, aga tordi nikerdasin siiski kodus valmis. Tasapisi toimetades kulus sellise teose valmimiseks terve päev. Pealt on tort kaetud vaarikaglasuuri, mascarponekreemi, śokolaadilillede ja karamellikrõpsudega.

DSC00444

DSC00448

Läbilõige ka, kodusele pidulauale tehtud väiksemast koogist:

DSC00453

Eelmisel nädalal sooviti minult dźungliteemalist torti. 🙂 Üks väike tüdruk sai 6 aastaseks ning tema sünnipäevapeo teemaks oli dźunglielu. Seejuures pidi tort siiski olema kõigi väikeste tüdrukute lemmikvärvi – roosa. 🙂

Maria dźungel

Tema vend soovis oma sünnipäevaks aga hoopis küpsetatud juustukooki marjadega. Pidulikkuse lisamiseks katsin selle siiski ka kreemiga:

DSC_1244

Kõige sagedasemaks sooviks on aga kõigil alati olnud śokolaadikook. Enamasti vaarikatäidisega:

DSC00528

DSC00499

DSC00495

Aga mõnikord ka maasikatäidisega:

DSC_1254

või mustikatega:

SAM_2730

Põnevaid šokolaadimänge sain mängida valget šokolaadi tempereerides, et meisterdada mõned jalgpallid. Kondiitrikoolis saime harjutada ju ainult tumeda ja piimašokolaadiga. Valge šokolaad on neist aga veelgi kapriissem ning selle tempereerimiskõvera temperatuurid madalamad.  Õnneks sain mõningase pusimise peale mõned pallikoorikud siiski kätte:

DSC00595

Tort osutus nii menukaks, et sünnipäevalapse noorem vend soovis endale samasugust:

DSC00758

DSC00759

Tegin ka ühe klassikalise sefiiritordi:

DSC00624

Frozeni multikas ja Elsa on väikeste tüdrukute hulgas jätkuvalt populaarsed. Mäletatavasti läks minu selleteemaliste martsipankujukeste debüüt üle kivide ja kändude – voolitud Elsa ei tahtnud kuidagi oma kuju hoida ja tookord sai lubatud, et ühtegi Elsat ma oma elus rohkem ei tee. Õnneks on aga olemas kõikvõimas Amazon, kust saab paari päevaga kasvõi terve galerii poppe multikategelasi oma tordile tellida. Nii valmis minu teine Frozeni-teemaline tort ilma suurem vaevata. 🙂 Sisuks seekord kakaobiskviit ja kohupiimakreem vaarikatega:

Itimees Anti tehtud pilt

Teismeliste eelistused võivad aga teinekord olla üsna ootamatud, näiteks soovis üks neidis oma sünnipäevaks torti pealuu ja tiibadega. 🙂

Annabel

Et kõik see jutt siin liiga magusaks ei läheks, tegin vahelduseks ka väiksed soolased tordikesed, mis koosnevad näkileibadest, toorjuustukreemist ja lõhefileest:

DSC00554

No ja siis muidugi minu kõige tähtsam etteaste – meie peaministrile isiklikult. 🙂 Kunagi aasta alguses kirjutasin sellest, kuidas minult telliti proovitöö, mille jaoks tegin sellise roosa mango-vaarikatordi:

DSC_0944

Proovitöö kiideti heaks ning nii saingi austava võimaluse meisterdada Brüsselit külastavale peaministrile ja 15 diplomaadile śokolaaditordi vaarikatega. Nagu Murphy seadused ikka, läks ka selle tähtsa tordiga tegelikult natuke nihu, śokolaadikreemi tugevduseks oleks võinud ka pisut želatiini kasutada, aga no mis seal ikka. Tort nägi välja selline, tagapool on väiksem eksemplar 4 autojuhile:

Taavi tort.

Alljärgnevaid koogikesi ei teinud aga mina, vaid need on hoopis kohaliku peene kondiitriäri Van Denderi looming, kes muuhulgas varustab ka Belgia kuningakoda. Uskumatu, nad teevad pühapäeva hommikul juba kell 6 uksed ja kella 7 ajal oli pood rahvast täis.. Valisin 3 eri sorti – eeskujuks ja võrdluseks. :)Degusteerisime neid koos mu Luksemburgis elava nimekaimuga, kellel nüüdseks juba LCB kondiitridiplom taskus ja kindlasti suur tulevik ees.

Van Dender