
Eelmisel laupäeval käisime üle hulga aja Antwerpenis ja jäime lausa hotelli ööbima. Tegelikult oli meie reisi põhieesmärk hoopiski Eftelingi park Hollandis. Kui me seal C.-ga 2 aastat tagasi esimest korda käisime, oli mitme rongi ja bussiga ümberistumine omajagu tüütu. Õnneks on aga vahepeal käima pandud eribuss, mis igal hommikul 8.30 Antwerpen-Berchemi rongijaamast otse Eftelingi parki stardib. Ja õhtul tagasi. Ehkki Brüssel pole Antwerpenist kuigi kaugel, oleks kella poole üheksaks sinnajõudmine tähendanud siiski liiga varast ülestõusu, seetõttu otsustasime kogu kambaga hotellis ööbida.

Päeva sisustasime sellega, et külastasime hiljuti avatud ja ultramoodsat muuseumi Museum Aan De Stroom. Muuseum kõrgub Schelde jõe kaldal, jahisadama kõrval.

Põnev arhitektuur orelivilesid meenutavate klaastorude ja fassaadi katvate käelabadega (need väiksed täpid seal fassaadikividel):

Seestpoolt oli sellest paigast natuke raske sotti saada, et mis muuseum see ikkagi täpsemalt on. Nende kodulehelt jäi mulje, et tegu on meremuuseumiga, aga seda ei olnud ta rohkem, kui et üks korrus oli pühendatud laevamudelitele. Siis oli seal natuke nagu ajaloomuuseumit, pearõhuga Antwerpeni ajaloole, ning natuke nagu kunsti- ja antropoloogiamuuseumit. Üks paras segasummasuvila ühesõnaga, aga kindlasti igati kultuurne koht ning läbi 9 korruse sai ohjeldamatult eskalaatoritega sõita. 🙂
Kõige üleval oli katuseterrass, kust avanesid Antwerpenile sellised vägevad vaated:



Killustunud ekspositsioonist meeldis mulle kõige rohkem see korrus, mis oli pühendatud maailma usunditele. Aasia värviline, rõõmus ja rahulik religioosne maailm on absoluutselt kütkestav.


Mis on selle uue ja uhke kultuuriasutuse juures aga täiesti kurioosne ja unikaalne, on asjaolu, et kogu ekspositsioon on neil ainult ja ainult flaami keeles! Kui kaugele on flaamidel võimalik oma jäiga keelepoliitikaga veel minna? Nad ehitavad suure muuseumi maailmale oma ajaloo tutvustamiseks, kuid paraku jääb ajaloohuviline turist väljapanekut uurides pika ninaga.. Kas midagi sellist leidub veel üheski teises riigis? Ja restoranides loomulikult täpselt sama asi – kogu menüü on flaami keeles ja punkt.
Hotell oli meil linna teises servas, Antwerpen-Berchemi raudteejaama juures, põnevas Zurenborgi kvartalis. Ma polnud sellest paigast varem kuulnud ja arvan, et paljud teisedki ei ole, kuigi tegemist on äärmiselt huvitava ja omanäolise paigaga. Absolute must arhitektuurihuvilistele.
See endise Zurenborgi farmi karjamaa on nimelt piirkond, kuhu 19. sajandi keskel kolis elama Antwerpeni jõukas keskklass. Tublid pürjelid tahtsid eemalduda sotsiaalselt rahutust kesklinnast avaramate tingimustega äärelinnaaladele, kuhu oma jõukuse demonstreerimiseks püstitada võimalikult suurejooneliste fassaadidega häärberid.

Välise mulje loomisel ei hoitud siin millegi pealt kokku ning arhitektid lasid oma fantaasiatel vabalt galopeerida. Eeskujuks seati šedöövrid – Chambord’i loss Prantsusmaal, Doodźide palee Veneetsias, Pariisi raekoda, Kreeka tempel – you name it!
Kogu selle uhkuse ja edevuse laada keskmeks on Cogels-Osylei nimeline tänav. Seal asus ka meie hotell, keskmine maja järgmisel pildil – selle kollased, punased ja mustad fassaadikivid sümboliseerivad muide Belgia lipuvärve:


Paraku seestpoolt ei tundu need majad kuigi mugavad olevat – kitsaid korruseid ühendavad kõrged ja järsud trepid.

Näiteks meie hotellil oli majutuseks pakkuda ainult 4 tuba, mõlemal korrusel 2.
Vaade meie hotellitoa ovaalaknast, selle 8-nurkse tornikiivri eeskujuks oli muide Aacheni katedraal:

Õhtul peale restoraniskäiku jäi meil kogu selle põneva kvartaliga tutvumiseks liiga vähe aega, aga hommikul bussile minnes vaatasime vähemalt oma Cogels-Osylei tänava põhjalikult üle. Enam-vähem iga maja võttis ahhetama.


Paraku on tegemist omamoodi Potjomkini külaga, kus viled ja tuled ei ulatu fassaadist kaugemale. Hotellist anti meile kaasa seda piirkonda tutvustav broźüür. Sealt võis lugeda, et losse imiteeriva välisilme taga peidavad ennast tavalised kodanlasemajad, mis sisustati kataloogidest tellitud masstoodangu, omalaadse tolleaegse IKEAga.
Selle maja eeskujuks võeti ei rohkem ega vähem kui Veneetsia Doodźide palee:

Neli maja ringtee ääres jäljendavad Francois I Chambord’i lossi:

Pööratagu tähelepanu meheskulptuurile katusel:

Selle eeskuju on Brüsseli kõige kuulsam juugendmaja Saint Cyr Ambiorixi pargis:

Piirkonnale oli omane, et majad ehitati 3-4 kaupa rühmade ja ansamblitena, mis kokku moodustasid ühe suurema terviku. Näiteks lillenimega majad – Vesiroos, Iiris, Roos, Päevalill ja Tulp, millest igaüks on kaunistatud teemakohase ornamentikaga. Imeilus juugend!
Roos ja Iiris:


Päevalill:

Tulp:

Veel hurmavat juugendit:

Cogels-Osylei oli esimene tänav Antwerpenis, kus lisaks tagaaedadele rajati ka eesaiad. See komme imporditi Inglismaalt. Puude istutamine majade ette oli siiski keelatud, et mitte fassaade varjata.
Muide, 1960-ndatel oleks kogu selle ilu äärepealt maha lammutatud, et teha ruumi uuele luksuslikule elamurajoonile. Arendajatel olid plaanid juba valmis ja kopad ootamas, kuid selle ainulaadse loomingu päästis rahvusvaheline arhitektide sekkumine. Alates 1980. aastast on kogu piirkond mälestisena kaitse all.

Õhtul seal liikudes hakkas siiski silma, et paljud majad tundusid olevat pimedad ja tühjad, vaid vähestes akendes põles tuli ja oli näha liikumist.