Mechelen – suvi.

DSC_1559

Laupäeval käisime Mechelenis, et teoks teha kaks plaani, mis meil talvel tegemata jäid: külastada De Wit vaibamanufaktuuri ja ronida St Rumbolti torni tippu.

DSC_1528

De Witi manufaktuur asub väga ilusas renessansshoones, mis kunagi ehitati Tongerlo abtkonna varjupaigaks. Piltvaipade ja gobeläänide tööstus seadis ennast seal sisse 19. sajandi lõpus, kusjuures praegu seal enam uusi vaipu ei koota, vaid restaureeritakse vanu.

Ekskursioonihuvilised kogunevad laupäeviti kell pool 11 selles ilusas aias. Ka aed on renessansi-stiilis ja taimede valikul olevat kriteeriumiks, et tegu peab olema liikidega, mida on kujutatud piltvaipadel.

DSC_1532

Meie rühm jagati kaheks – pooled flaami, pooled ingliskeelse giidiga. Tuleb öelda, et see poolteist tundi kestev ekskursioon oli väga põnev, isegi esialgu skeptilise hoiakuga C. jaoks. Üks asi on vaadata neid suuri piltvaipu eemalt muuseumi seinalt (näiteks Pariisi Cluny muuseumis saab “Daam ükssarvikuga” seeriat silmitseda vaid väga kaugelt), teine asi on oma nina täitsa vastu vaipa pista, et uurida eri värvi lõimede ja kudede jooksu. Nägime ka demonstratsioonesinemist – üks proua tuli ja kudus telgedel jupikese “Daami ükssarvikuga” koopiat. Uskumatu, millise kiiruse ja osavusega ta käed käisid!

Tehniliselt näeb see välja nii, et kõigepealt keritakse suure rulli peale tulevase vaiba paberjoonis, kuhu vanasti kanti motiivid värvidega ette, hiljem hakkasid kõiki värve asendama numbrid. Selle rulli peale tõmmatakse siis puuvillased lõimed ja nende vahele hakatakse villa, siidi ning hõbe-ja kuldniitidega punuma pilti. Seda ei tehta rida-realt nagu eesti kaltsuvaipade või ka kampsunikudumise puhul, vaid värvisaarekeste kaupa. Konkreetset värvi detaili võib sisse punuda ükskõik mis kujulise ja seejärel lihtsalt niit katkestada (otsad jäävad lahtiselt rippuma, neid ei peideta ega ka sõlmita kokku), kõrval järgmist detaili alustatakse uue niidiga. Kui lõime sisse jäävad suuremad vahed, tikitakse need hiljem paremalt poolt niidiga kokku. Seega võib sama töölaua taga töötada 2-3 inimest korraga.

DSC_1537

Vaibameister näeb kogu aeg vaid pahempidist kudet ning oma töö tulemust alles kõige lõpus, kui vaip on valmis ja see ümber keeratakse. Kusjuures tempo oli selline, et ühe päevaga jõuti valmis teha umbes peopesa suurune tükk, ruutmeetriks kulus 20 nädalat. Kuningakodasid kaunistama telliti ju aga vaipu, mis tihtipeale olid vähemalt 10 meetri laiad ja mitu meetrit pikad. Seega aastatepikkune töö. Vaibad olid tol ajal mõeldud nii kaunistuseks kui ka soojustuseks ning kuna need katsid tervet seina, tunti neid Euroopas “põhjamaade freskode” nime all.

Saalidesse välja pandud vaipade puhul oli märgatav see, et puud ja põõsad olid neil sageli sinakat tooni või täiesti sinised. Roheline värv segati ju kokku kollasest ja sinisest ning kollane olevat värv, mis kõige kergemini valguse käes ära kaob. Nii ongi sajandite jooksul üksnes sinine alles jäänud.

Praegu on piltvaipade käsitsi kudumise peen kunst muidugi haruldane, sest vaipu kootakse masinatega. Mechelenis on siiski veel mõned üksikud vanad meistrid, kes sealsamas De Witi manufaktuuris huvilisi välja õpetavad.

Nagu eespool öeldud, on nende põhitegevuseks nüüd vanade vaipade restaureerimine. C. ütles, et talle meenutab see tuba surnukuuri. Noh, eks see mingis mõttes oligi nii – laudadel lamavad surnud vaibad, mis uuesti ellu äratatakse. 🙂

DSC_1533

Pärast vaibatööstust oli aeg väikseks eineks. Tänavatoit võib teinekord pakkuda ehedama elamuse kui gurmeerestoran.

DSC_1543

Rabarberisarvekesed lemmikkohvikus olid sama head kui talvelgi. Pilt on eksitav – tegelikult C.-le kolm ja mulle üks sai. 🙂

DSC_1553

DSC_1557

DSC_1544

Seejärel olime valmis ronima sajameetrisesse torni. Omal ajal olevat plaanis olnud ehitada torn lausa 160 meetri kõrguseks, aga siis sai tuhin otsa. Vanasti ju linnad ja kogukonnad võistlesid omavahel, kes suudab kõrgema torni ehitada, kuid mingil hetkel läks see moest ja võistlema hakati muudes asjades.

DSC_1540

Kirik, mille juurde see kellatorn kuulub, on imeilus, üks minu lemmikuid. Lõpmatult avar, lihtne ja valgusküllane. Suursugune ilma liigsete detailide ja mürata.

DSC_1560

Orel:

DSC_1561

Muide, kunagi keskajal olevat kuu läbi nende suurte akende nii kirkalt läbi kiriku kumanud, et linnaelanikud arvasid, et kirikus on tulekahju ja tõttasid veeämbritega tuld kustutama. Sestsaadik hakati Mecheleni elanikke “kuukustutajateks” kutsuma ning see nimi olevat veel tänapäevalgi käibel.

Hiljuti on peaväljakule ka selline kelmikas teeviit selle looga üles seatud:

DSC_1554

Samal viidal on näha ka Opsinjoorket, seda liiderlikku mehikest, kellest oma eelmises postituses rääkisin. Vahepeal on linna veel üks tema skulptuur tekkinud, kohe kiriku kõrvale:

DSC_1529

Aga nüüd tagasi torni juurde. Selleks, et sinna tippu jõuda, tuleb läbida üle 500 trepiastme ja mitu korrust. Korrused on huvitavad. Näiteks see siin on “kraanaruum”. Seda suurt ratast kasutati raskuste üles vinnamiseks, kusjuures töötas see ratas inimeste jõul, kes seal sees kõndisid ning keda kutsuti “kraana lasteks”. Üllatus-üllatus: viimased inimesed töötasid rattas veel 1930. aastal, alles siis mindi üle elektrilisele tõstesüsteemile.

DSC_1563

Raskused tõsteti üles läbi selle avause. Praegu avaneb sealt vaade orelile:

DSC_1562

St Rumbolti tornis on kaks kellamängusüsteemi (carillons). Vanu kellasid on 6 ja neid kasutatakse harva, kuna nende peal mängimine on keerukas. Uued kellad kingiti kirikule 1981. aastal. Igal vanal kellal on nimi ja – tadaa! – suuruselt teise kella, 1524. aastal valatud tunnikella (1696. aastal mõranemise tõttu ümber valatud), 6000 kg kaaluva ja sol-nooti andva kella nimi on Karel!

DSC_1565

Sellel korrusel on näha põiki raudlatte, mis kinnitati selleks, et torn laiali ei laguneks. Ikkagi 42 000 tonnine mass ja pealegi ehitatud vähem kui kolme meetri sügavusele vundamendile:

DSC_1564

Järgmisel korrusel on kellamehhanism, alates 1930. aastast seda enam käsitsi üles ei keerata. Igal aastal enne lihavõttepühi seadistatakse mehhanism ringi, et carillons-kellad hakkaksid mängima uusi lugusid:

DSC_1568

Nagu suure leierkasti trummel:

DSC_1570

Muide, Mechelenis tegutseb ka maailma ainuke carilloni-mängijate kool. Kusjuures mängida saab neil kelladel kõike – näiteks sel ajal, kui meie seal tornis olime, kostus ka biitlite “Yesterday”.:) 2014. aastal kanti carilloni-kultuur UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Carillonimängija töölaud – meenutab natuke ehk orelit või harmooniumit:

DSC_1566

Kellade vastu löövad sellised vasarad:

DSC_1574

Kui oled kõik korrused läbi kõndinud ja üles, skywalk’ile jõudnud, saad nautida selliseid vaateid:

DSC_1576

DSC_1616

Ilm oli selge, lõunapoolt paistis ära Brüssel:

DSC01424

ja põhjapoolt Antwerpen:

DSC01430

Vot selline tore päev.

DSC_1591

 

 

 

 

Mechelen – talv.

DSC_0499

Sellest, kui väga mulle meeldib flaami linn Mechelen, olen oma blogis juba mitu korda kirjutanud. Mulle sobib selle linna juures kõik. 🙂 Tulevad meelde lapsepõlves loetud muinasjuturaamatud – miski sealses arhitektuuris ja õhustikus on kuidagi armsalt muinasjutuline, vanaaegne, natuke kentsakas.  Suur pluss on ka see, et seal peaaegu täielikult puuduvad turistid – nemad ummistavad Brügge, Genti, Antwerpeni ja Brüsseli tänavaid. Mecheleni vanalinnas, eelkõige begiinide linnaosas käies võid sa täiesti vabalt olla ainuke inimene tänaval. 🙂 Täitsa Eesti, lausa Haapsalu tunne.

DSC_0501

Olen mõelnud isegi Mecheleni kolimise peale, sest Brüsselisse ei oleks kauge tööl käia, vaid 20 minutit rongisõitu. Samas eeldaks seal majaost flaami keele selgeksõppimist, milleks mul vist siiski pealehakkamist pole. Keel iseenesest on aga armas ja vägagi eesti keelt meenutav.

Muide, mandri-Euroopa kõige esimene raudteeliin avati 1835. aastal justnimelt Brüsseli ja Mecheleni vahel. Seda sündmust meenutab selline mälestusmärk “De Mijlpad”:

DSC_0491

Eelmise aasta lõpus, peale jõule ja enne Viini-sõitu, käisime korra Mechelenis ka ööbimas. Ehkki ta on Brüsselile nii lähedal, et sõida edasi-tagasi kasvõi kümme korda päevas, mõtlesin, et oleks tore oma lemmiklinna korra ka ööseks jääda ja tunnetada õhtust-öist atmosfääri. See on ju päevasest nii erinev. Näiteks Veneetsia avanebki minu meelest alles õhtuhämaruses. Pealegi leidsin meile eriti ägeda majutuskoha – eraspaa DeBron.

DSC_0522

Kodumajutuse pakkumine on minu jaoks kohvikupidamise kõrval teine nö unistuste elukutse. ;D Seepärast on väga põnev õppida teiste kogemustest ja vaadata, kuidas inimesed on oma kodudesse armsad mikrohotellid loonud. Selles Mecheleni majas ei olnud pererahvas aga hotelliga piirdunud vaid tegu oli lausa spaaga. Põnev!

DSC_0532

Spaa kujutas ennast üsna suurt basseini ja sauna, läbi klaasseina paistis pererahva elutuba ja jõulupuu. Kuna kokku oli neil külaliste majutamiseks ainult 2 kaheinimesetuba ning teise toa rahvas ei tundnud õhtul veemõnude vastu huvi, oli kogu spaa terve õhtu ainult meie käsutuses. Oo õndsust! Vesi oli hästi soe, basseiniääred olid kaunistatud lilledega, valgust andsid sumedad lambid.. Parim spaakogemus ever.

Hommikusöök oli ka eriti lahe – sõime seda pererahvaga koos nende avatud köögis. Pererahvas askeldas köögisaarel – praadis mune, hakkis puuviljasalatit, pressis apelsinimahla jne – ning 4 külalist istusid selle kõrval baarileti taga ja ajas pererahvaga juttu. Saime teada, et koha omanikud – abielupaar – peavad seda hotelli kahekesi juba kümmekond aastat. Lisatööjõudu pole nad endale palganud – kui lähevad puhkusele, siis panevad lihtsalt uksed kinni. Maja, kus nad elavad (ja mis muide on ideaalse asukohaga otse keskse kanali ääres), oli kunagi ehitatud tehasehooneks, aga siis, kui nemad selle ostsid, oli seal hoopis mahajäetud diskoteek. Ruumi on nii palju, et peale külalistetubade mahuvad samasse majja elama ka nende mõlemad lapsed koos oma peredega. Spaa on pererahvaga ühine – teatud tunnid päevas on see külalistele suletud. Kogu nende elu ja ettevõtmine tundus mulle ülimalt äge.

Ägedat oli muudki. Näiteks see, kuidas Mecheleni elanikud oma linna puud ja postid talvel kinni heegeldavad:

DSC_0508

DSC_0509

DSC_0510

DSC_0511

See siin on aga väike Beethoven:

DSC_0514

Nimelt Mechelenis sündis 1712. aastal pagari perekonnas tema isapoolne vanaisa Lodewijk (flaami päritolule viitab ka “van” nende perekonnanimes).

Mechelen saab oma minevikus teistelegi kuulsustele viidata. Näiteks 15. sajandil elas siin Burgundia hertsoginna Yorki Margaret, kelle mitu tütart said hiljem Euroopa riikide kuningannadeks. 16. sajandi algul kasvatas Austria Margaret siin aga oma õepoega Karli, kellest sai hiljem Püha Rooma riigi keiser Karl V. Samuti kasvas seal üles Henri IV tulevane naine Anne Boylen (kes hiljem oma peast ilma jäi). Nendel ammustel sajanditel oli Mecheleni tähtsus mõõtmatult suurem, sisuliselt oli tegu kogu Madalmaade pealinnaga.

Austria Margareti palee Hof van Savoye, üks vanimaid renessansshooneid Põhja-Euroopas ja Londoni Whitehalli eeskuju, näeb välja selline:

DSC_0524

Mecheleni maskott on aga hoopiski Opsinjoorke nimeline liiderdaja. Pärimus ütleb, et kuna keskajal oli abielulahutus keelatud, siis karistasid naised oma liiderdajatest ja joodikutest mehi sellega, et loopisid rongkäikudes neid mehi sümboliseerivat nukku suure linase riide pealt õhku. Viimast nukku, 1647. aastal meisterdatud kuju, hoitakse linnamuuseumis, raekoja ees saab näha aga pronksist versiooni:

DSC_0492

DSC_0494

Olin Mechelenis plaaninud külastada ka vaibamanufaktuuri De Wit, kus igal laupäeva hommikul kell 10.30 algab ekskursioon, kogunemisega aias. Flaami piltvaibad ja gobeläänid on ju maailmakuulsad ning äärmiselt põnev oleks nende valmistamise tehnikat lähemalt näha. Paraku selgus, et just jõulude ja uusaasta vahel ekskursioone ei korraldata. Teise plaani – St Rumbolti kellatorni, mille 100 m kõrgusest tipust peaks selge ilmaga paistma nii Brüssel kui Antwerpen, nurjas ootamatult alanud paks lumesadu. Ega siis muud, kui tuli need plaanid soojemasse aega edasi lükata.

Talvist juttu ei saa aga lõpetada ilma kohvikuta. Astusime juhuslikult ühte sisse, kohe St Rumbolti kiriku kõrval, ja olime hetkega võlutud. Nüüd on see üks meie lemmikkohvikuid.

DSC_0534

DSC_0536

 

Koogigalerii 2

DSC01218

Vahepeal olen jälle ühte ja teist magusat valmistanud, nii et aeg on blogikohvikus oma saavutused ritta seada. 🙂

Valge śokolaadi glasuuriga kaetud sidrunivahukook sai kiiresti uueks suviseks lemmikuks. See on lihtsalt nii hõrk ja suussulav, et tegime seda sel nädalavahetusel lausa kahel päeval järjest.

DSC_1505

Sidrunivahu tegin nii, et segasin lemon curdi ehk sidrunivõide (munakollased, sidrunimahl ja -koor, suhkur, või, źelatiin), vahustatud munavalgete ja vahukoorega. Üsna vähemagus ja taevalikult sidrunine sisu, mida suurepäraselt tasakaalustab valgest šokolaadist kate.

DSC01255

 

Brüsseli jaanipidu sai juba 6. juunil peetud. Sinna viis igaüks kaasa head ja paremat – need, kelle perekonnanimi algas tähega A-N, pidid  kaasa võtma midagi soolast ja tähestiku teine pool siis midagi magusat. Kuna mul oli oma perekonnanimele vaatamata tahtmine ikkagi koogitegu ette võtta, laenasin lapselt üheks õhtuks S-tähega nime. 🙂 Nii sain rahumeeli maasikatordi valmis meisterdada.

DSC01174

Jaanipidu oli vahva ja sel aastal õnnistatud suurepärase ilmaga. Erinevalt eelmisest aastast jõudsime seekord ka jaanilõkke süütamise ära oodata.

DSC_1502

Sama päeva hommikuks tegin ka ühe martsipankattega tellimustordi, seekord klaverikujulise. See läks väikesele tüdrukule, kes sai sünnipäevaks valge klaveri.

DSC01167

Kuna praegu on Belgias maasikahooaeg täies hoos, siis muidugi olen teinud ka mõned suured maasikakoogid.  Üks neist, šokolaadikattega, läks kallitele kolleegidele käimisvõistluse lõpetamiseks. Nimelt oli meie osakonnas maikuus Marve eestvõttel selline tore võistlus.:)  Osalejad riputasid endale sammulugejad külge ja raporteerisid igal hommikul oma eelmise päeva tulemustest. Kõigi võistlejate peale kokku tehti nädalaga üle miljoni sammu. Võistluse pidulikuks lõpetamiseks ja karikate üleandmiseks tellis Marve minult siis maasikatordi, kuhu kirjutasin sammude koguarvu ja Viplala tegi ka mõned väiksed jalajäljed. 🙂

DSC01156

Teine maasikatort, seekord sefiirikattega, läks meie tänava sellekevadisele naabrite peole. Esimest korda astusin seal oma koogiga üles eelmisel aastal ja sain suure menu osaliseks. Foto minu kätetööst jõudis lausa selleaastase peo plakatile. 🙂

DSC_1506

Seekord naabrite peol ilmaga kahjuks ei vedanud, terve õhtu sadas ladinal, nii et rahvas seisis troppis varjualuse all koos. Tordi menu see muidugi ei kahandanud.

DSC01103

DSC01106

Muusikalise osa eest hoolitses seekord C. 😉 Mäletavasti ma eelmisel aastal leidsin samalt peolt talle kitarriõpetaja, meie lähedal elava tšiillase Gerardo. Nüüd on C. siis terve aasta iga nädal Gerardo juures kitarritunnis käinud ja oma mänguoskuselt kõvasti edenenud. Lausa sedavõrd, et nad said kahekesi kümnekonna looga üles astuda. 🙂

DSC_1475

 

Ükskõik kui nauditav ja teraapiline tegevus tortide valmistamine ka poleks, on mõnikord nii tore, kui keegi teeb tordi hoopis sulle. Näiteks emadepäeva hommikul. 🙂 C.-l oli alguses küll plaanis jälle kohupiimakoogiga üles astuda, aga ma ütlesin, et seekord võiks olla midagi uut ja keerulisemat. Ta võttis siis kätte ja nikerdas valmis trühveltordi. 🙂 Minimalistliku kaunistusega, mis Chef C.-le kindlasti meeldiks. 🙂

DSC00762

Ühel õhtul tegime tordi asemel aga hoopis muhvineid. Neid ma pole küll juba mitu aastat teinud, aga leidsin poest nii ilusad pitsilised ümbrispaberid, et neid lihtsalt tuli kasutada ja midagi sinna sisse küpsetada. Nii oli põhjust ka oma cupcake‘ide postament viimaks ometi kapi otsast alla tarida, et aias fotosessioon korraldada. Mirdi tuli väga sobival hetkel pilti ilmestama. 🙂

DSC01065

 

 

Piilupart Donald ja teised

DSC00902

Lille’is otsustasime seekord olla kultuursed ja külastada kunstimuuseumi. Sealne kollektsioon pidavat olema üks Prantsusmaa parimatest ning pealegi elasime kohe selle kultuuritempli kõrval.

Palais des Beaux-Arts asub sellises ilusas sümmeetrilises hoones:

DSC_1400

Sisse saime suisa tasuta, sest juhuslikult oli samal nädalavahetusel Muuseumiöö. 🙂 Oli veel teinegi positiivne üllatus, nimelt oli muuseumi mai- ja juunikuuks vallutanud Piilupart Donald.

DSC_1453

On olemas selline 1982. aastal loodud kunstnike rühmitus nagu interDuck, kes valmistavad kuulsatest kunstiteostest ja artefaktidest koopiaid sellisel viisil, et  asendavad neil ühe või mitu tegelast piilupartidega. 😀 Seejuures on nad ülimalt meisterlikud ja originaalitruud ning annavad kogu algse kunstiteose sõnumi, idee ja meeleolu täielikult ka pardimaailmas edasi.

DSC00914

Näitused InterDucki teostest rändavad mööda maailma ringi, aga enamasti valmistavad nad iga muuseumi jaoks, kus nende tööd välja pannakse, oma Piilupardi-versiooni just selle konkreetse kollektsiooni mõnest kuulsamast tööst. Spetsiaalselt Lille’i kunstimuuseumile tehti 4 tööd (Rodini “Vari”, Donatello “Herodese pidu”, Jerome Bosch’i “Kontsert munas” ja Goya “Noored”).

Minu meelest on see lihtsalt geniaalne viis, et kunsti lastele lähemale tuua ja mudilased muuseumi meelitada. Ja endalgi oli väga huvitav!

DSC00957

Teejuhiks anti kaasa selline plaan, mille abil tuli siis kõik peidetud pardid üles otsida.

DSC_1503

Donaldid olid nimelt sobitatud ülejäänud muuseumikollektsiooni sisse, eksponeerituna samasugustes rasketes nikerdatud kuldraamides, nii et nende leidmine ei olnudki alguses nii lihtne. Mulle hakkasid viimaks piilupardinäod viirastuma lausa igal nurgal. 😀 Eriti kui arvestada, et ma kaugele ilma prillideta kuigi hästi ei näe.

Kui lõpuks märkasin, et pardipiltide all olid infotahvid pildi nime ja autoriga natuke suuremad ja teist tooni, muutus pardijaht õnneks hõlpsamaks. 🙂

Väga positiivne, et nendel infotahvlitel selgitati lahti ka konkreetse maali sünnilugu ja taust ning põimiti see osavalt Donaldiga, nii et need lapsed, kes viitsisid jutu läbi lugeda, said kindlasti palju targemaks.

DSC00890

Näiteks selle Monet’ “Tõusva päikese impressiooni” juures oli umbes selline tekst: “Lõuend kujutab Havre’i tööstussadamat hommikuudus. Niiskusest ähmastunud värvidega atmosfääris sõidavad kalurid merele. Donald on paadis esimeste seas. Lestadega varustatud veelinnuna on ta võrratu kalur. Kuna tema sulestik on veekindel, suudab ta keset la Manche’i väina trotsida vihma, tuult ja külma. Claude Monet’ poolt 1872. aastal maalitud  “Tõusva päikese impressioon” on teos, mis andis oma nime impressionistide liikumisele (Boudin, Degas, Manet, Pissarro, Renoir). Vastandudes akadeemilisele kunstile ja enne, kui sellest sai üks kõige hinnatumaid kunstivoolusid, oli impressionism oma kaasaegsete kunstikriitikute pilgete objekt, kuid need pilked olid kunstnike jaoks nagu pardi selga vesi.”

Selleks, et Donaldi tuttav profiil ühest paadist üles leida, tuleb maali õige hoolega silmitseda. 😀

DSC00907

Aga järgnevalt siis üks valik kuulsatest partidest.

DSC00897

DSC00913

DSC00916

DSC00920

DSC00924

DSC00898

DSC00900

DSC_1419

DSC_1445

DSC00881

Üks minu lemmikumaid pilte, “Tütarlaps pärlkõrvarõngaga” oli ka esindatud:

DSC_1423

See aga oli mu pardipildilemmik – “Kontsert munas”, kõrvuti originaaliga:

DSC_1415

Rodin, detail “Põrguväravatest”, taamal on näha ka originaal:

DSC_1409

Keldrikorrusel oli teemaks Vana-Egiptus ja Vana-Kreeka:

DSC00941

DSC_1443

DSC00946

DSC00940

DSC_1451

DSC00987

See mündikogu võttis küll ahhetama – oli ikka vaeva nähtud:

DSC00979

DSC00981

Leonardo joonised pardi vaatevinklist:

DSC00948

DSC00961

DSC00955

DSC00958

Keskaegsed raamatuillustratsioonid:

DSC00974

Ei puudunud ka altarimaal:

DSC_1444

Muuseumi aatriumis oli väljapanek “Maailm läbi piilupardi silmade”. Näiteks maakera on ju partide jaoks kindlasti munakujuline:

DSC00851

Skafandrid tuleks teha mõningate oluliste täiendustega:

DSC_1408

Trooja hobune oleks pigem sellise kujuga:

DSC00850

Lihavõttesaarel moaid oleksid pisut teistsugused:

DSC00845

ja kuidas oligi see lugu Romuse ja Remulusega:

DSC00849

Aasta alguses Viinis nähtud Villendorfi Veenuse pardimammast teisik:

DSC00847

Ning sellised võisid olla piilupartide eellased dinosauruste ja mammutite ajal:

DSC00998DSC00846

Parditeema jätkus muuseumipoes:

DSC01004DSC01009

Kusjuures ei saa öelda, et kõik prantslastest muuseumikülastajad sellest ettevõtmisest suures vaimustuses oleks olnud. 😀 Nii mõnigi kirtsutas nina ja pidas Disney-teema kunstitemplisse toomist kõrge kultuuri solkimiseks. Ka meie hotelliomanik oli näituse suhtes vägagi skeptiline, ehkki polnud ise seda veel näinudki. Teda ei veennud ka minu väide, et selline mänguline lähenemine aitab kunstiajaloo lastele lähemale tuua. Ta leidis, et Prantsusmaal saavad lapsed koolis niigi hea kunstihariduse. 🙂

Mulle isiklikult jättis see näitus aga suurepärase mulje. Otsekui värske tuul oleks nendest seiskunud ajaga ruumidest läbi puhunud.

 

 

Lille

DSC_1362

Lille on väike armas linn Põhja-Prantsusmaal, üsna Belgia piiri lähedal. Arvestades et Thalys ja TGV kihutavad sinna Brüsselist ca 25 minutiga, on enam kui veider, et me oma 8-aastase Brüsseli-elu jooksul sinna veel sattunud ei olnudki. Maikuu viimasel nädalavahetusel sai see viga siis lõpuks parandatud.

DSC_1384

DSC_1389

Esiteks tahaks kiita meie seekordset hotelli. Õigupoolest polnudki see niivõrd hotell kui 4 külalistetoaga kodumajutus, mida peab üksik nooremapoolne meesterahvas, kes on perekonnalt päranduseks saanud uhke kesklinnamaja, suurepärase asukohaga otse kunstimuuseumi kõrval. Seda ta siis seal üksinda peab, olles nii administraator, kokk kui ka koristaja kõik ühes isikus. Oma ülesannetega saab ta sedavõrd hästi hakkama, et tema majutuskohta soovitab ka Michelini giid. 🙂

DSC_1465

Maja on väga elegantselt ja hea maitsega projekteeritud ja kujundatud.

DSC_1463

Hommikusöök oli üks parimaid, mis me kuskil saanud oleme. Noh, eks suurte hotellikettide rootsi laua valikud on olnud muidugi rikkalikumad, aga selle hommikusöögi seal tegi eriliseks võluv personaalsus. Nimelt serveeris majaperemees selle meile soovitud kellaajal otse tuppa (meie käsutuses oli nii elu- kui ka magamistuba), mille jaoks ta tassis mööda keerdtreppi üles kolmandale korrusele terve serviisi koos kõigi tulede ja viledega (nupsikud munapeekrid, võitoosid, pipra-soolatopsid jne), et siis efektselt valge laudlina lauale laotada ja kogu see kupatus sinna peale sättida. Soojad, äsja pagari juurest toodud saiakesed (ka neil käib ta igal hommikul ise järel), värsked maasikad, juustud-singid, jogurtid jne.

DSC_1403

Lihtsalt äärmiselt tore ja taevalik on lasta ennast mõnel päeval oma elus niimoodi hellitada. Dolce vita oma parimal kujul.

DSC01034

Lille’i linn ise oli ka tore. Esimesel päeval kolasime mööda poode ja teisel päeval nautisime kunsti. Kunsti kohta tuleb hiljem eraldi postitus. Söömas käisime prantsuse, jaapani ja india söögikohas, aga kõik need olid üsna keskpärased, nii et soovitama ei hakka. Prantsuse pannkoogirestoranis oleks ilmselt paremini läinud, kui poleks tellinud pannkooki nimega Vana Lille. Nimelt oli selle täidiseks mingi väga kange juust, mis lõhnas ja maitses konkreetselt nagu mäda. Hiljem kuulsin Liinalt, kes on Lille’i koha pealt asjatundja, et miski selline vänge juust pidavatki seal olema kohalik au ja uhkus. Oleks pidanud oskama nime järgi kahtlustada ja tellima mõne turvalisema täidise.

DSC_1344

Käisime ka Lille’i vanimas kohvikus Meert, mis tegutseb aastast 1761. Nagu selle puhtast flaami nimestki näha, et kuulunud Lille kohviku asutamisaastal veel üldsegi Prantsusmaale, vaid oli koos Madalmaade lõunapoolsete provintsidega Hispaania võimu all.

Vitriinaken on sellel kohvikul igatahes uhke ja lakkamatult peatuvad selle ees giidiga turismigrupid.

DSC00824

DSC_1454

Hinnad olid muidugi krõbedad, ei jäänud alla Café Pouchkine’ile Pariisis. Otsustasime proovida kohalikku Põhja-Prantsusmaa spetsialiteeti, kooki nimega Le Merveilleux (Imeline). Need nägid välja täiuslikud ja elegantne meesmüüja pakkis need väga ilusasse karpi, paraku jäi maitseelamus ostuelamusele kõvasti alla. Võrreldes ühest teisest, no name pagariärist ostetud samade kookidega olid Meerti omad ilmselgelt liiga magusad.

Merveilleux’ idee iseenesest on aga hea – nagu väikesed Pavlovad, beseekihid vaheldmisi kreemiga.

DSC_1462

C. suureks rõõmuks on Lille’is mitu ägedat muusikariistade poodi. Üks neist polnudki veel nagu päriselt avatud, sest sisetööd ja kauba väljapanek oli alles pooleli, aga saime natuke sisse piiluda ja kitarrivalik võttis silme eest kirjuks.

DSC_1365

DSC00825

DSC00826

DSC_1368

Üldiselt on Lille’i vanalinna välisilme üsna erinev teistest Prantsuse linnadest. Kui muidu kohtab Prantsusmaal enamasti liivakivi beeži, valget ja halli, siis Lille oli ootamatult lopsakas ja värviline, meenutades  natuke Hispaaniat, kelle võimu alla ta ju mitu sajandit kuuluski.

DSC_1387

DSC_1395

DSC_1343

Nägin ka oma lemmikuid – juugendmotiive:

DSC_1345

DSC_1348

Ja mõnda üpris imelikku maja, näiteks sellist kiitsakat kuuekordset eramut all vasakul. Seestpoolt see vist peamiselt trepikojast koosnebki:

DSC_1469

Üks väga tore asi Lille’is on selle äsjarenoveeritud loomaaed, mis on – kujutage ette – täiesti tasuta! Kusjuures Euroopas pole ju loomaaiad üldjuhul sugugi odav lõbu, Antwerpenis näiteks tuleb pileti eest välja käia rohkem kui 22 eurot. Lille’i loomaaed pole väga suur, aga ka mitte mikroskoopiline ning väga kenasti kujundatud. Näha saab nii leemureid, punast pandat kui ninasarvikuid.

DSC_1457

DSC_1460

Arvata võib, et satume Lille’i veel teinekordki. Ehk juba septembri esimesel nädalavahetusel, kui kogu linna võtab enda alla Euroopa suurim kirbuturg. 🙂

DSC_1467