Mechelen – talv.

DSC_0499

Sellest, kui väga mulle meeldib flaami linn Mechelen, olen oma blogis juba mitu korda kirjutanud. Mulle sobib selle linna juures kõik. 🙂 Tulevad meelde lapsepõlves loetud muinasjuturaamatud – miski sealses arhitektuuris ja õhustikus on kuidagi armsalt muinasjutuline, vanaaegne, natuke kentsakas.  Suur pluss on ka see, et seal peaaegu täielikult puuduvad turistid – nemad ummistavad Brügge, Genti, Antwerpeni ja Brüsseli tänavaid. Mecheleni vanalinnas, eelkõige begiinide linnaosas käies võid sa täiesti vabalt olla ainuke inimene tänaval. 🙂 Täitsa Eesti, lausa Haapsalu tunne.

DSC_0501

Olen mõelnud isegi Mecheleni kolimise peale, sest Brüsselisse ei oleks kauge tööl käia, vaid 20 minutit rongisõitu. Samas eeldaks seal majaost flaami keele selgeksõppimist, milleks mul vist siiski pealehakkamist pole. Keel iseenesest on aga armas ja vägagi eesti keelt meenutav.

Muide, mandri-Euroopa kõige esimene raudteeliin avati 1835. aastal justnimelt Brüsseli ja Mecheleni vahel. Seda sündmust meenutab selline mälestusmärk “De Mijlpad”:

DSC_0491

Eelmise aasta lõpus, peale jõule ja enne Viini-sõitu, käisime korra Mechelenis ka ööbimas. Ehkki ta on Brüsselile nii lähedal, et sõida edasi-tagasi kasvõi kümme korda päevas, mõtlesin, et oleks tore oma lemmiklinna korra ka ööseks jääda ja tunnetada õhtust-öist atmosfääri. See on ju päevasest nii erinev. Näiteks Veneetsia avanebki minu meelest alles õhtuhämaruses. Pealegi leidsin meile eriti ägeda majutuskoha – eraspaa DeBron.

DSC_0522

Kodumajutuse pakkumine on minu jaoks kohvikupidamise kõrval teine nö unistuste elukutse. ;D Seepärast on väga põnev õppida teiste kogemustest ja vaadata, kuidas inimesed on oma kodudesse armsad mikrohotellid loonud. Selles Mecheleni majas ei olnud pererahvas aga hotelliga piirdunud vaid tegu oli lausa spaaga. Põnev!

DSC_0532

Spaa kujutas ennast üsna suurt basseini ja sauna, läbi klaasseina paistis pererahva elutuba ja jõulupuu. Kuna kokku oli neil külaliste majutamiseks ainult 2 kaheinimesetuba ning teise toa rahvas ei tundnud õhtul veemõnude vastu huvi, oli kogu spaa terve õhtu ainult meie käsutuses. Oo õndsust! Vesi oli hästi soe, basseiniääred olid kaunistatud lilledega, valgust andsid sumedad lambid.. Parim spaakogemus ever.

Hommikusöök oli ka eriti lahe – sõime seda pererahvaga koos nende avatud köögis. Pererahvas askeldas köögisaarel – praadis mune, hakkis puuviljasalatit, pressis apelsinimahla jne – ning 4 külalist istusid selle kõrval baarileti taga ja ajas pererahvaga juttu. Saime teada, et koha omanikud – abielupaar – peavad seda hotelli kahekesi juba kümmekond aastat. Lisatööjõudu pole nad endale palganud – kui lähevad puhkusele, siis panevad lihtsalt uksed kinni. Maja, kus nad elavad (ja mis muide on ideaalse asukohaga otse keskse kanali ääres), oli kunagi ehitatud tehasehooneks, aga siis, kui nemad selle ostsid, oli seal hoopis mahajäetud diskoteek. Ruumi on nii palju, et peale külalistetubade mahuvad samasse majja elama ka nende mõlemad lapsed koos oma peredega. Spaa on pererahvaga ühine – teatud tunnid päevas on see külalistele suletud. Kogu nende elu ja ettevõtmine tundus mulle ülimalt äge.

Ägedat oli muudki. Näiteks see, kuidas Mecheleni elanikud oma linna puud ja postid talvel kinni heegeldavad:

DSC_0508

DSC_0509

DSC_0510

DSC_0511

See siin on aga väike Beethoven:

DSC_0514

Nimelt Mechelenis sündis 1712. aastal pagari perekonnas tema isapoolne vanaisa Lodewijk (flaami päritolule viitab ka “van” nende perekonnanimes).

Mechelen saab oma minevikus teistelegi kuulsustele viidata. Näiteks 15. sajandil elas siin Burgundia hertsoginna Yorki Margaret, kelle mitu tütart said hiljem Euroopa riikide kuningannadeks. 16. sajandi algul kasvatas Austria Margaret siin aga oma õepoega Karli, kellest sai hiljem Püha Rooma riigi keiser Karl V. Samuti kasvas seal üles Henri IV tulevane naine Anne Boylen (kes hiljem oma peast ilma jäi). Nendel ammustel sajanditel oli Mecheleni tähtsus mõõtmatult suurem, sisuliselt oli tegu kogu Madalmaade pealinnaga.

Austria Margareti palee Hof van Savoye, üks vanimaid renessansshooneid Põhja-Euroopas ja Londoni Whitehalli eeskuju, näeb välja selline:

DSC_0524

Mecheleni maskott on aga hoopiski Opsinjoorke nimeline liiderdaja. Pärimus ütleb, et kuna keskajal oli abielulahutus keelatud, siis karistasid naised oma liiderdajatest ja joodikutest mehi sellega, et loopisid rongkäikudes neid mehi sümboliseerivat nukku suure linase riide pealt õhku. Viimast nukku, 1647. aastal meisterdatud kuju, hoitakse linnamuuseumis, raekoja ees saab näha aga pronksist versiooni:

DSC_0492

DSC_0494

Olin Mechelenis plaaninud külastada ka vaibamanufaktuuri De Wit, kus igal laupäeva hommikul kell 10.30 algab ekskursioon, kogunemisega aias. Flaami piltvaibad ja gobeläänid on ju maailmakuulsad ning äärmiselt põnev oleks nende valmistamise tehnikat lähemalt näha. Paraku selgus, et just jõulude ja uusaasta vahel ekskursioone ei korraldata. Teise plaani – St Rumbolti kellatorni, mille 100 m kõrgusest tipust peaks selge ilmaga paistma nii Brüssel kui Antwerpen, nurjas ootamatult alanud paks lumesadu. Ega siis muud, kui tuli need plaanid soojemasse aega edasi lükata.

Talvist juttu ei saa aga lõpetada ilma kohvikuta. Astusime juhuslikult ühte sisse, kohe St Rumbolti kiriku kõrval, ja olime hetkega võlutud. Nüüd on see üks meie lemmikkohvikuid.

DSC_0534

DSC_0536

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s