Tagasivaade suvele.

DSC_2040

DSC_2043

Eestimaa on täis imeilusaid paiku. Mõnest puhkusenädalast ei piisa, et need kõik läbi käia. Aga ka sellest, mida me näha jõudsime, on südamesse jäänud palju sooje mälestusi.

Peale Naissaart suundusime Rakverre. Sealse kandiga on mul palju sidemeid, kuuluvustunnet  ja lähedust, hea, kui oskan sellest natuke ka C.-le edasi anda. Meie iga-aastasel tiirul Simuna surnuaeda käisime jälle ka allikal, millest Pedja jõgi alguse saab. Võtame sealt alati pudeliga vett kaasa ja kiigume kiigel.

DSC_1762

Seekord piilusime sisse ka mu sõbranna perele kuuluvasse mõisa, mida nad jõudumööda renoveerivad. Muljetavaldavat tööd jätkub seal veel pikkadeks aastateks, aga iseenesest on selline vana hoone päästmise projekt veetlev.

DSC_1757

Rakveres oleme viimastel aastatel peatunud Aqua Spas. See on kindlasti üks Eesti parimaid, täismõõdus ujula ja suurepärase rootsi laua hommikusöögiga. Lülitas kohe täiskäigul puhkuselainele.:)

Rakvere kindluses pole me nüüd vahepeal mitu aastat käinud, seepärast oli rõõm kohata seal vana tuttavat sokku ja tema sõpru:

DSC_1769

DSC_1772

Hiljuti avatud politseimuuseum oli ka täitsa tore, kui sinna kanti satute, siis soovitan igal juhul ära käia.

DSC_1791

Haapsaluta ei möödu meil vist ükski suvi. Kui tavaliselt sõidame sinna Valge Daami ajaks, siis seekord hoopis joogafestivalile. Mingil põhjusel on selle linna kohal alati väga huvitavad pilved. Ei olnud seegi kord erand.

DSC_1808DSC_1824DSC_1818

DSC_1832

Kuressaare on minu jaoks aga endiselt kodulinnaks jäänud. Sinna saabudes on kohe eriliselt armas tunne, kõik tundub nii ilus, rahulik ja turvaline.

DSC_2024

DSC_2098

Kord aastas vaatame ka oma kodu üle. Meie aed ei ole vist kunagi nii korras olnud kui praegu. 🙂

DSC_1923

Maakodus sain seekord võõrustada kalleid sõpru Pariisist, kes seal lausa 3 nädalat suvitasid ja lapsi loodusega sinasõbraks sobitasid. Aitäh, armsad, loodan, et järgmisel aastal jälle!

DSC_1898

DSC_1862

DSC_1870

Sõbrannaga koos tähistasime maal ka oma ühist sünnipäeva. Püüdsime sel puhul rannas paberlaternaid teele saata, aga kui see salakavala tuule tõttu õnnestuda ei tahtnud, muutus üritus lõpuks lõbusaks paberlaternajooksuks.

DSC_1844

DSC_1856

Meie maakodu on imeline koht ja ma loodan, et järgmistel aastatel on mul võimalik seal palju rohkem aega veeta.

DSC_1841

Teine imeline koht on meie sõprade hobutalu, kus mul oli samuti õnn mõned päevad viibida.

DSC_1948

Muu hulgas tegin seal oma selle suve ainsa nikerduse – sidrunitordi:

DSC_1949

Sain käe valgeks ka savikrohvijana, krohvides ära selle kempsu väliseina:

DSC_1944

Kusjuures kempsus sees läks krohv sellise ägeda oksapõimingu peale:

DSC_1945

Imelist ehituskunsti saime näha ka naabruses asuva Esna mõisa pargis. Seal on puu otsa valmimas maja, kus saab tõmbuda loodusesse ja iseendasse, mediteerida ja unistada.

DSC_1957

Ülevalt avanevad muidugi imelised vaated:

DSC_1978

Maja on puu otsa kinnitatud täiesti puusõbralikul viisil, ainsatki naela tüve sisse löömata:

DSC_1961

Esna mõis ise on täiesti maagiline paik:

DSC_1955

ja maagiline on ka sealne puutumatu loodus.

DSC_1990

DSC_2002

Üldse oli kogu see õhtu üks suve kõige erilisemaid.

DSC_2006

Siis pidin mina vahepeal kaheks nädalaks tagasi Brüsselisse tööle tulema, C. aga, õnneseen, jäi Eestisse ning veetis unistuste koolivaheaega – ratsutas hobustega ja aitas puu otsa maja ehitada, kõigele lisaks veel kuuepäevane kitarrilaager Kuressaares.

DSC_2021

Puhkuse viimased 2 nädalat möödusid poolenisti spaas ja poolenisti maakodus. Maakodus tegime pikki jalgrattamatku, esimene neist Kahutsi maalinna Metsatöllu kontserdile. Tagasisõit oli kottpimedas, ainsaks valgustiks C. ratta dünamo ja kirgas tähistaevas, kust ridamisi tähti langes. Koju jõudes seisime veel tükk aega soojas pimedas õues ja vaatasime tähtede langemist. Eriline ja meeldejääv öö.

Üks rattaretk viis meid Muhu saarele. Katariina kiriku aias tahtsin C.-le näidata hiiglaslikku puud, mille jalamil ta kunagi beebina ukerdas. Tuli välja, et see puu on nüüdseks murdunud, kuid ka mahalangenuna oli ta väga muljetavaldav, justkui üks hiiglaslik kukeseen:

DSC_2119

Väikese väina ja Muhu saare rattateed on nüüd muide iga ratturi unistus, sõit on nii sile ja maaliline, et lausa lust. Õnneks polnud meil ka tuulekübetki, nii et 35 km läks lennates.

Tahtsime minna Kalakohvikusse, aga see vist enam ei tegutse. Läksime siis üle tee asuvasse Muhu restorani. Selle sisekujundus on oma nime vääriline, palju ilusat kohalikku puu- ja käsitööd.

DSC_2125

Väikese väina tamm on kahjuks jubedalt kinni kasvanud ning seal kunagi nii ohtralt ringi ujunud luiged kadunud. Õnneks mitte vist väga kaugele, vaid meie küla randa. Meie väikses lahesopis, kus vanasti elas vaid üks luigepaar, paistis neid nüüd olevat vähemalt kümmekond.

DSC_2134

Viimasel päeval sõitsime Blesta kivi juurde. See haakus ootamatult hästi puhkuse alguses külastatud Naissaarega. Jällegi naisenergiad ja jumalannad. Miski pole ilmselt juhuslik.:)

DSC_2148

DSC_2146

DSC_2147

Ja pika tagasivaate lõpetuseks rõõmusõnum – peale viieaastast pausi on sisalikud, need imeilusad miniatuursed olevused meie maja vundamendikivide vahele tagasi kolinud.

DSC_2107

 

 

 

Tagasivaade suvele. Lemmikumad kohvikud

Puhkuse ajal ei olnud vist naljalt päeva, mil me üheski kohvikus käinud poleks. 🙂 Esiteks on kohvikute tase Eestis aasta-aastalt paranenud, tekitades minus vastupandamatu soovi kõike proovida ja maitsta, teiseks aga oli väljas söömine omamoodi paratamatus, sest enamiku ajast peatusime kohtades, kus mul ei olnud köögi kasutamise ega isekokkamise võimalust.

Panen nüüd siia väikese gurmaanliku fotomeenutuse.

Minu kõige lemmikumaks söögikohaks on juba teist aastat Kuressaare Kuursaal. Esiteks on sealselt välisterrassilt avanev vaade nii armas ja suvine ning teiseks on ka söök suurepärane. Kiita tahaks nii päeva kalasaagist tehtud praade, kikerherne-peedikotletti kui ka kooke, mis on täiesti Cordon Bleu! Kui veel lisada siia prantsuskeelne muusika ja asjaolu, et meie Kuressaare kodust on sinna 3 minutit jalutada, siis pole ime, et me sinna suve jooksul ligi paarkümmend korda sattusime. 🙂

DSC_2022

 

DSC_2023

DSC_1934

DSC_2033

Kuursaali jäätiseports on maailma suurim:

DSC_1936

Kuressaares on häid kohti muidugi teisigi, kõiki ei jõudnudki külastada. Eriti jäi meelde Retro suitsukilusalat:

DSC_2045

La Perla ja Castello pakuvad ühtviisi kõrgel tasemel Itaalia kööki, esimene neist juba palju aastaid. Uustulnukal Castellol tuleb paratamatult kõvasti pingutada, et konkurentsis püsida, aga vähemalt esialgu tundub, et ta saab sellega hästi hakkama – pitsad olid sama head kui Roomas ja paremad kui Veneetsias. 🙂

Uus ja meeldiv avastus oli minu jaoks Vinoteek Prelude:

DSC_2102

Haapsalus on endiselt lemmik Hapsal Dietrich, kus koogid on ka täitsa LCB klassist:

DSC_1836

Tallinnas käisime mitmes kohas, kõige muljetavaldavam oli ilmselt Mamma La Roosa ja seda mitte niivõrd toidu (kuigi ka see oli igati ok), kui täiesti ülevõlli sisekujunduse poolest.

DSC_2219

DSC_2201

DSC_2224

Meil on C.-ga traditsioon käia Tallinnas kindlasti ka Olde Hansas söömas. Pole pidanud seal veel kunagi pettuma ja ka seekord läks hästi. Safranikastmes pardijalg oli kohe eriti suurepärane.

DSC_2230

Tagasivaade suvele. Naissaar

DSC_1720

Kogu see ilu ja õndsus, mida kujutab endast suvi Eestimaal, on siis selleks aastaks jälle läbi. 3+2 nädalat maailma parimat puhkust, kohtumisi uute ja vanade sõpradega (kusjuures mõned neist kohtumistest korraldas elu täiesti juhuslikult), palju ilusaid hetki looduses ja maakodus, muusikat, häid raamatuid, rattasõitu, kohvikutes käimisi.

Algas see kõik Tallinnas, kus kohe esimesel Eesti-päeval oli rõõm saada kingituseks selline ilus ja maitsev linnupiimatort. Aitäh veel kord, Olga!

DSC_1680

Järgmine päev viis meid Naissaarele, mille külastamise soov tekkis mul pärast “Suure Jumalanna müsteeriumite” läbilugemist. Milline siis ikka on see müstiline maalapp, kus väidetavalt iidsetest aegadest peale on valitsevaks naisenergia ja jumalanna-kultus, mille tõttu juba vanad kreeklased selle paiga Terra Feminarumiks ristisid?

Jah, peab ütlema, et see naisenergia on seal tõesti kohe tajutav, kasvõi saart katvatest tuhandetest kibuvitsapõõsastest. Teatavasti on nende viielehelised õied üks Neitsi Maarja sümbolitest.

DSC_1700

Väga paradoksaalne ja samas omamoodi loogiline, et just sellele neitsilikule saarele rajas Nõukogude armee omal ajal miinitehase. Märke tollasest monstrumtehasest kohtab saarel veel praegugi pea igal sammul, miinikestad lipuvarrastega tervitavad tulijaid juba sadamas.

DSC_1742DSC_1707

DSC_1711

Õnneks on siiski piisavalt ka täiesti puutumatut, neitsilikku loodust ning ma väga loodan, et see seal niimoodi ka jääb.

DSC_1698

DSC_1718

Matkasime saare kesk- ja lõunaosas, otsisime üles Põlendikukivi, mille kõrval isegi kahemeetrine C. sai ennast päkapikuna tunda:

DSC_1685

Siis võtsime rannas aja maha, poisid viskasid lutsu ja mina jälgisin vaatemängulisi pilvi. Kuuldavasti oli Tallinnas samal ajal kõvasti vihma sadanud.

DSC_1730

Õhtul oli Omari küünis Nargen festivali raames etendus “Tüdrukud ei nuta ehk Katariina lähetamine”. Küün kontserdipaigana oli äge ning etendus ise värske ja nutikas, ei pidanudki tundma piinlikust, nagu suveetendustel vahel juhtub. Kui etenduse lõpupoole küüniuksed lahti tehti, et üks kahest naistegelasest sealt traktoriroolis mööda saaks sõita, tuli mulle pähe mõte, et tegelikult piisakski etenduse puhul sellisest loodusesse avanevast lavast. Tśellod mängiksid nurgas ja publik silmitseks metsa või merd.

DSC_1736

Peale etendust toimus Katariina lähetamine ehk tagasisõit sellenimelise laevaga.

DSC_1741

Sadamasse jõudmiseks laaditi publik sõjaväeautodesse:

DSC_1704

Ega teistsugused sõidukid saare metsikult auklikel ja mudastel teedel läbi ei pääsekski. Tagasisõit meenutas mõnd eriti hullu tiiru Ameerika mägedel.

Kui me oma Eesti-puhkust alles planeerisime, oli minupoolseks sooviks, et käiksime mõnes sellises paigas, kuhu me varem ei ole sattunud. Naissaar sobis selleks hästi.

DSC_1681