Eestimaa on täis imeilusaid paiku. Mõnest puhkusenädalast ei piisa, et need kõik läbi käia. Aga ka sellest, mida me näha jõudsime, on südamesse jäänud palju sooje mälestusi.
Peale Naissaart suundusime Rakverre. Sealse kandiga on mul palju sidemeid, kuuluvustunnet ja lähedust, hea, kui oskan sellest natuke ka C.-le edasi anda. Meie iga-aastasel tiirul Simuna surnuaeda käisime jälle ka allikal, millest Pedja jõgi alguse saab. Võtame sealt alati pudeliga vett kaasa ja kiigume kiigel.
Seekord piilusime sisse ka mu sõbranna perele kuuluvasse mõisa, mida nad jõudumööda renoveerivad. Muljetavaldavat tööd jätkub seal veel pikkadeks aastateks, aga iseenesest on selline vana hoone päästmise projekt veetlev.
Rakveres oleme viimastel aastatel peatunud Aqua Spas. See on kindlasti üks Eesti parimaid, täismõõdus ujula ja suurepärase rootsi laua hommikusöögiga. Lülitas kohe täiskäigul puhkuselainele.:)
Rakvere kindluses pole me nüüd vahepeal mitu aastat käinud, seepärast oli rõõm kohata seal vana tuttavat sokku ja tema sõpru:
Hiljuti avatud politseimuuseum oli ka täitsa tore, kui sinna kanti satute, siis soovitan igal juhul ära käia.
Haapsaluta ei möödu meil vist ükski suvi. Kui tavaliselt sõidame sinna Valge Daami ajaks, siis seekord hoopis joogafestivalile. Mingil põhjusel on selle linna kohal alati väga huvitavad pilved. Ei olnud seegi kord erand.
Kuressaare on minu jaoks aga endiselt kodulinnaks jäänud. Sinna saabudes on kohe eriliselt armas tunne, kõik tundub nii ilus, rahulik ja turvaline.
Kord aastas vaatame ka oma kodu üle. Meie aed ei ole vist kunagi nii korras olnud kui praegu. 🙂
Maakodus sain seekord võõrustada kalleid sõpru Pariisist, kes seal lausa 3 nädalat suvitasid ja lapsi loodusega sinasõbraks sobitasid. Aitäh, armsad, loodan, et järgmisel aastal jälle!
Sõbrannaga koos tähistasime maal ka oma ühist sünnipäeva. Püüdsime sel puhul rannas paberlaternaid teele saata, aga kui see salakavala tuule tõttu õnnestuda ei tahtnud, muutus üritus lõpuks lõbusaks paberlaternajooksuks.
Meie maakodu on imeline koht ja ma loodan, et järgmistel aastatel on mul võimalik seal palju rohkem aega veeta.
Teine imeline koht on meie sõprade hobutalu, kus mul oli samuti õnn mõned päevad viibida.
Muu hulgas tegin seal oma selle suve ainsa nikerduse – sidrunitordi:
Sain käe valgeks ka savikrohvijana, krohvides ära selle kempsu väliseina:
Kusjuures kempsus sees läks krohv sellise ägeda oksapõimingu peale:
Imelist ehituskunsti saime näha ka naabruses asuva Esna mõisa pargis. Seal on puu otsa valmimas maja, kus saab tõmbuda loodusesse ja iseendasse, mediteerida ja unistada.
Ülevalt avanevad muidugi imelised vaated:
Maja on puu otsa kinnitatud täiesti puusõbralikul viisil, ainsatki naela tüve sisse löömata:
Esna mõis ise on täiesti maagiline paik:
ja maagiline on ka sealne puutumatu loodus.
Üldse oli kogu see õhtu üks suve kõige erilisemaid.
Siis pidin mina vahepeal kaheks nädalaks tagasi Brüsselisse tööle tulema, C. aga, õnneseen, jäi Eestisse ning veetis unistuste koolivaheaega – ratsutas hobustega ja aitas puu otsa maja ehitada, kõigele lisaks veel kuuepäevane kitarrilaager Kuressaares.
Puhkuse viimased 2 nädalat möödusid poolenisti spaas ja poolenisti maakodus. Maakodus tegime pikki jalgrattamatku, esimene neist Kahutsi maalinna Metsatöllu kontserdile. Tagasisõit oli kottpimedas, ainsaks valgustiks C. ratta dünamo ja kirgas tähistaevas, kust ridamisi tähti langes. Koju jõudes seisime veel tükk aega soojas pimedas õues ja vaatasime tähtede langemist. Eriline ja meeldejääv öö.
Üks rattaretk viis meid Muhu saarele. Katariina kiriku aias tahtsin C.-le näidata hiiglaslikku puud, mille jalamil ta kunagi beebina ukerdas. Tuli välja, et see puu on nüüdseks murdunud, kuid ka mahalangenuna oli ta väga muljetavaldav, justkui üks hiiglaslik kukeseen:
Väikese väina ja Muhu saare rattateed on nüüd muide iga ratturi unistus, sõit on nii sile ja maaliline, et lausa lust. Õnneks polnud meil ka tuulekübetki, nii et 35 km läks lennates.
Tahtsime minna Kalakohvikusse, aga see vist enam ei tegutse. Läksime siis üle tee asuvasse Muhu restorani. Selle sisekujundus on oma nime vääriline, palju ilusat kohalikku puu- ja käsitööd.
Väikese väina tamm on kahjuks jubedalt kinni kasvanud ning seal kunagi nii ohtralt ringi ujunud luiged kadunud. Õnneks mitte vist väga kaugele, vaid meie küla randa. Meie väikses lahesopis, kus vanasti elas vaid üks luigepaar, paistis neid nüüd olevat vähemalt kümmekond.
Viimasel päeval sõitsime Blesta kivi juurde. See haakus ootamatult hästi puhkuse alguses külastatud Naissaarega. Jällegi naisenergiad ja jumalannad. Miski pole ilmselt juhuslik.:)
Ja pika tagasivaate lõpetuseks rõõmusõnum – peale viieaastast pausi on sisalikud, need imeilusad miniatuursed olevused meie maja vundamendikivide vahele tagasi kolinud.
blogikohvik 