Nukulinn Delft

DSC_2255

DSC_2251

Brüsselist kahetunnise rongisõidu kaugusel asub Hollandi imearmas nukulinn Delft. Väike, ligikaudu saja tuhande elanikuga linn, mille keskaegne linnasüda on praktiliselt muutumatuna säilinud viimased pooltuhat aastat (linnaõigused sai Delft muide Tallinnaga samaaegselt – vastavalt 1246. ja 1248. aastal). Pitoresksed tillukesed majad, kaks suurt kirikut – Uus kirik ja Vana kirik (teine neist pärast 1654. aastal toimunud püssirohulao plahvatust viltuse kellatorniga) – ning suur hulk maalilisi kanaleid. Mis aga peamine – kogu selle ilu juures praktiliselt üldse mitte turiste. Samasugune avastamata pärl nagu Belgia Mechelen, mis elab ja hingab ning pole muutunud Brügge sarnaseks linn-muuseumiks.

DSC_1980

DSC_2217

DSC_2001

DSC_2172

Kolm päeva selles armsas linnakeses on piisav, et ajas ja ruumis teise reaalsusesse kanduda ning oma sisemine rahu ja tasakaal üles leida. Kõik seal tundub turvaline, soe ja hubane. Võib teha pikki jalutuskäike kanalite ääres, istuda kohvikutes ja kiigata sisse poekestesse. Shoppamine, mis minu jaoks muidu parajat eneseületust nõuab, on Delftis puhas lust ja rõõm – valik on huvitav ja ei mingeid inimhorde, millega näiteks Brüsselis ja Antwerpenis rinda pista tuleb. Ostsime C.-le mängleva kergusega nii talvejope kui jalanõud. 🙂

DSC_2016

Sellest poest lahkusime kotitäie juustukeradega – tśilli-, śampanja- ja ürdijuustud, lisaks viigimarjamoos:

DSC_1996

DSC_2263

Hea kohvi otsinguil tasub minna Coffeecompanysse:

DSC_2222

DSC_1982

Suurima elamuse pakkus seekord aga hotell Emmaüspoort, mis oli lihtsalt maailma parim!

DSC_2025

DSC_2028

DSC_2173

DSC_2165

DSC_2131

Kunagi tegutses selles majas maiustustetööstus, mille asutas praeguse hotelliomaniku vanaisa. Seda magusat hõngu ja meeleolu on hotellis praegugi veel tunda ja näha. Pere-ettevõtet jätkasid vanaisa poeg ja tütar, kes hakkasid maiustuste kõrval pakkuma ka majutust. Lõpuks muutuski paik 100% hotelliks. Ruumides, kus kunagi valmistati maiustusi, on nüüd aga pagaritöökoda, kus küpsetatakse valmis leivad-saiad, rosinakeeksid ja croissantid hotellikülastajate hommikusöögiks. Paremaid saiakesi pole me üheski hotellis saanud. Täiesti i-m-e-l-i-s-e-d. Ning hommikusöögiruumid on samuti vaatamisväärsus omaette. Nendes on Hollandi maalikunsti kuldajastu atmosfäär ning sisenedes tekib selline “pildi sisse mineku” tunne.

DSC_2203

DSC_2202

DSC_2207

DSC_2210DSC_2212

Osa tube on neil samuti mingi teemaga, näiteks on tuba, mis jäljendab Delfti kuulsaima kodaniku, Vermeeri maale. Hoovis aga on kaks tsirkusevankrit, meie elasime neist parempoolses.

DSC_2044

DSC_2126

Imetlusväärne, kuidas kitsukesele pinnale oli osatud kõik vajalik ära mahutada, ei puudunud ka riidekapp, WC ja duśiruum.

DSC_2039

Emmaüspoort on kohe Uue kiriku taga, mis tähendas, et iga natukese aja tagant saime kuulda carillons-kellade mängu. Pidevalt üle linna kõlavatel kelladel võib olla oma roll Delfti eriliselt harmoonilise atmosfääri loomisel – kellad toimivad justkui Tiibeti helisevate kausside põhimõttel. 🙂 Helin ju teatavasti puhastab mis tahes negatiivse energia.

DSC_2041

DSC_2186

Kuna me C.-ga oleme kõvad tornide vallutajad, ronisime ka selle kiriku torni. Sealt avanes selline vaade:

DSC_2239

Veel käisime tehnikakeskuses, mis on sama pisike ja armas kui Delft ise, koosneb põhimõtteliselt sellest ühest saalist:

DSC_2184

Ning Prinsenhofis, kus 1584. aastal lasti maha Hollandi vabadusvõitleja Oranje Wilhelm. Tegu oli esimese tulirelvast sooritatud poliitmõrvaga, mida meenutavad kuuliaugud trepikoja seinas. Tubli Wilhelm võitles selle eest, et Holland vabaneks Hispaania kuninga võimu alt. Paar aastat pärast tema surma see püüdlus tõepoolest ka õnnestus ning Hollandist sai esimene vabariik maailmas.

DSC_2195