Brüsselist kahetunnise rongisõidu kaugusel asub Hollandi imearmas nukulinn Delft. Väike, ligikaudu saja tuhande elanikuga linn, mille keskaegne linnasüda on praktiliselt muutumatuna säilinud viimased pooltuhat aastat (linnaõigused sai Delft muide Tallinnaga samaaegselt – vastavalt 1246. ja 1248. aastal). Pitoresksed tillukesed majad, kaks suurt kirikut – Uus kirik ja Vana kirik (teine neist pärast 1654. aastal toimunud püssirohulao plahvatust viltuse kellatorniga) – ning suur hulk maalilisi kanaleid. Mis aga peamine – kogu selle ilu juures praktiliselt üldse mitte turiste. Samasugune avastamata pärl nagu Belgia Mechelen, mis elab ja hingab ning pole muutunud Brügge sarnaseks linn-muuseumiks.
Kolm päeva selles armsas linnakeses on piisav, et ajas ja ruumis teise reaalsusesse kanduda ning oma sisemine rahu ja tasakaal üles leida. Kõik seal tundub turvaline, soe ja hubane. Võib teha pikki jalutuskäike kanalite ääres, istuda kohvikutes ja kiigata sisse poekestesse. Shoppamine, mis minu jaoks muidu parajat eneseületust nõuab, on Delftis puhas lust ja rõõm – valik on huvitav ja ei mingeid inimhorde, millega näiteks Brüsselis ja Antwerpenis rinda pista tuleb. Ostsime C.-le mängleva kergusega nii talvejope kui jalanõud. 🙂
Sellest poest lahkusime kotitäie juustukeradega – tśilli-, śampanja- ja ürdijuustud, lisaks viigimarjamoos:
Hea kohvi otsinguil tasub minna Coffeecompanysse:
Suurima elamuse pakkus seekord aga hotell Emmaüspoort, mis oli lihtsalt maailma parim!
Kunagi tegutses selles majas maiustustetööstus, mille asutas praeguse hotelliomaniku vanaisa. Seda magusat hõngu ja meeleolu on hotellis praegugi veel tunda ja näha. Pere-ettevõtet jätkasid vanaisa poeg ja tütar, kes hakkasid maiustuste kõrval pakkuma ka majutust. Lõpuks muutuski paik 100% hotelliks. Ruumides, kus kunagi valmistati maiustusi, on nüüd aga pagaritöökoda, kus küpsetatakse valmis leivad-saiad, rosinakeeksid ja croissantid hotellikülastajate hommikusöögiks. Paremaid saiakesi pole me üheski hotellis saanud. Täiesti i-m-e-l-i-s-e-d. Ning hommikusöögiruumid on samuti vaatamisväärsus omaette. Nendes on Hollandi maalikunsti kuldajastu atmosfäär ning sisenedes tekib selline “pildi sisse mineku” tunne.
Osa tube on neil samuti mingi teemaga, näiteks on tuba, mis jäljendab Delfti kuulsaima kodaniku, Vermeeri maale. Hoovis aga on kaks tsirkusevankrit, meie elasime neist parempoolses.
Imetlusväärne, kuidas kitsukesele pinnale oli osatud kõik vajalik ära mahutada, ei puudunud ka riidekapp, WC ja duśiruum.
Emmaüspoort on kohe Uue kiriku taga, mis tähendas, et iga natukese aja tagant saime kuulda carillons-kellade mängu. Pidevalt üle linna kõlavatel kelladel võib olla oma roll Delfti eriliselt harmoonilise atmosfääri loomisel – kellad toimivad justkui Tiibeti helisevate kausside põhimõttel. 🙂 Helin ju teatavasti puhastab mis tahes negatiivse energia.
Kuna me C.-ga oleme kõvad tornide vallutajad, ronisime ka selle kiriku torni. Sealt avanes selline vaade:
Veel käisime tehnikakeskuses, mis on sama pisike ja armas kui Delft ise, koosneb põhimõtteliselt sellest ühest saalist:
Ning Prinsenhofis, kus 1584. aastal lasti maha Hollandi vabadusvõitleja Oranje Wilhelm. Tegu oli esimese tulirelvast sooritatud poliitmõrvaga, mida meenutavad kuuliaugud trepikoja seinas. Tubli Wilhelm võitles selle eest, et Holland vabaneks Hispaania kuninga võimu alt. Paar aastat pärast tema surma see püüdlus tõepoolest ka õnnestus ning Hollandist sai esimene vabariik maailmas.
