Esmaspäeva õhtuks olid mul ostetud piletid Riigiooperisse Carmeni etendusele. C. polnud varem kunagi ühtegi ooperit näinud ja Carmen tundus hea valik, et teda selle źanriga tutvustada. Vähemalt kahte laulu ta sealt juba teadis. Pealegi on tegemist prantsuskeelse ooperiga.
Riigiooper asub Prahas pisut imeliku koha peal, väga kiire liiklusega magistraali ääres. Teed ületada on ooperimaja eest võimatu, tuleb minna läbi maa-aluse tunneli, kus muu hulgas on ka metroopeatus. Ilmselt enamik sõidab ooperisse autoga, nii et nende jaoks ei ole probleemi. Maja ise on aga kena ning kuuldavasti täpne Viini Ooperi koopia vähendatud formaadis.
Sisekujundus on väga kuldne-sametine. Meie kohad olid jälle lava kohal looźis, sest ma arvasin, et C.-le võib olla huvitav ajaviiteks ka pillimeeste tegevust jälgida.
Etenduse tase oli kindlasti kõrge, nii lauljad kui tantsijad said oma tööga hästi hakkama. Massistseenides oli laval vähemalt sada inimest korraga, sealhulgas hulk väikeseid poisse. Võttis natuke aega, enne kui me C.-ga aru saime, et lauldakse ikka prantsuse keeles. Alguses kõlas see kahtlaselt tśehhi keelena. 😀 Lava kohal oli tõlge ka inglise keelde.
3 tundi (4 vaatust) oli siiski üsna pikk aeg ooperis vastu pidada. C.-le tulid meelde Naissaare etenduses “Tüdrukud ei nuta” reklaamitud valesilmad, mida saab ooperis oma kinnivajunud laugudele peale kleepida. Sest “ooper on hirrrmigav”.
Paar sõna ka ooperi puhvetist. 😀 See üllatas meeldivalt hindadega – kaks kirsimahla ja väga ägedad võileivad maksid kokku vaid 6 eurot. Teinekordki!
Lisaks ooperile käisime ka paaris muuseumis. Esimese neist leidsime juhuslikult, kui vaatasime Karli sillalt Mala Strana suunas ja nägime silti “Film Special Effects Museum“. Kuna C. on meil praegu suur filmihuviline, kes teeb väikeseid videosid oma youtube’i kanali jaoks ja plaanib edaspidi filmikunsti õppida, siis oli see muuseum justnagu talle loodud.
Tegelikult osutus koht küll üsna pisikeseks, oli vaid paar saali, millest tutvustati Tśehhi reźissööri Karel Zemani töid. Zeman (1910-1989) tegi erieffektidega mängu-ja multifilme arvutite-eelsel ajastul, kus kõik tuli valmis teha käsitsi ja päriselt, mitte jääda lootma digitöötlusele. Arvestades C. suurt huvi antud teema vastu, oli 8 eurot selle väikese muuseumi eest siiski hästi kulutatud raha, ma arvan.
Viimane saal oli pühendatud kaasaegsetele tehnilistele võimalustele ning seal võis igaüks endast väikese filmi teha ja selle siis oma meiliaadressile saata.
Praha Tehnikamuuseumi osas mul eriti kõrgeid ootusi ei olnud. Mõtlesin, et käime korra kiirelt läbi, sest C. on sellest teemast huvitatud ja igas linnas oleme me alati tehnikamuuseumis ära käinud. See muuseum asub kesklinnast natuke eemal ja näeb välja nagu nõukaaegne tehasehoone, mitte eriti paljulubav, eks ole.
Tegelikult oli tegemist aga igati ägeda kohaga, mida võib julgelt soovitada kõigile, kes lastega Prahasse satuvad. Põnevat ekspositsiooni jätkub neljale korrusele, lisaks kaevandustemaatika kahel keldrikorrusel.
Kõige vahvam leid oli Eesti 2-kroonine. 🙂 Selle leiab saalist, mis on pühendatud erinevatele materjalidele ja neist valmistatavatele toodetele.
Väga äge oli ka 3-korruseline transpordisaal. Jäi mõistatuseks, kuidas nad on suutnud majja sisse saada need võimsad auruvedurid, ühestki uksest need küll läbi ei mahtunud:
Puust jalgratas:
Tahtsime minna ka Gastronoomiamuuseumisse, mille kohta võis kõikjalt lugeda kiitvaid hinnanguid. Kahjuks oli see remondi tõttu suletud.
Käisime siis hoopis teletornis, mis näeb väljastpoolt oma ronivate tittedega väga jabur välja.
Sees on vaateplatvorm 93 m kõrgusel, mis tähendab, et suhteliselt madalal. Siiski saab seal istuda mõnusates ümmargustes ripptoolides ja vaadet nautida.
Teine selline natuke veider torn on väike Eiffeli torni koopia Petrini mäel. Selle juurde ronimine on väga mõnus ülesmäkke jalutuskäik.
Kui hakata Eiffeli torni juurest jalutama teise künka tipus oleva St Vituse katedraali suunas, avanevad väga ilusad, lausa muinasjutulised vaated.
See katedraal ise on muidugi hästi võimas.
Sees olles soovitan kindlasti otsida üles Alfons Mucha vitraaźi. Välisfassaadi lõunaküljel on aga selline mosaiik:
Vana-aasta viimastel päevadel oli linnas kohati väga palju rahvast, polnud kahtlust, et Praha on aastavahetuseks populaarne sihtpunkt:
Samas paar sammu põhilistest turismiobjektidest kõrvale kaldudes sai jälle täitsa lahedalt liikuda.
31. detsembril oli imeliselt päikeseline ilm. Üleval viinapuude juures oli lausa kevadine meeleolu.
Õhtul hakkas aga üllatuslikult lund sadama. Ilutulestiku vaatamiseks polnud meil vaja hotellist kaugele kõndida – paari minutiga jõudsime sillale, kust paistis hästi nii kesklinna kohal olev ilutulestik kui ka otse samalt sillalt ja kaldapealsetelt lastavad raketid. Nii head esimese looźi vaadet pole meil juba aastaid olnud. 🙂 Kusjuures Brüsselis jäeti sel aastal suure terroriohu tõttu ilutulestik hoopis ära.. Nii et nautisime ja olime rõõmsad täiega.
Loodan, et nii meile kui kõigile teistele tuleb terve 2016. aasta sama rahulik ja rõõmus kui see uusaastaöö. 🙂