Aastavahetus Prahas vol 2

Esmaspäeva õhtuks olid mul ostetud piletid Riigiooperisse Carmeni etendusele. C. polnud varem kunagi ühtegi ooperit näinud ja Carmen tundus hea valik, et teda selle źanriga tutvustada. Vähemalt kahte laulu ta sealt juba teadis. Pealegi on tegemist prantsuskeelse ooperiga.

Riigiooper asub Prahas pisut imeliku koha peal, väga kiire liiklusega magistraali ääres. Teed ületada on ooperimaja eest võimatu, tuleb minna läbi maa-aluse tunneli, kus muu hulgas on ka metroopeatus. Ilmselt enamik sõidab ooperisse autoga, nii et nende jaoks ei ole probleemi. Maja ise on aga kena ning kuuldavasti täpne Viini Ooperi koopia vähendatud formaadis.

Sisekujundus on väga kuldne-sametine. Meie kohad olid jälle lava kohal looźis, sest ma arvasin, et C.-le võib olla huvitav ajaviiteks ka pillimeeste tegevust jälgida.

Etenduse tase oli kindlasti kõrge, nii lauljad kui tantsijad said oma tööga hästi hakkama. Massistseenides oli laval vähemalt sada inimest korraga, sealhulgas hulk väikeseid poisse. Võttis natuke aega, enne kui me C.-ga aru saime, et lauldakse ikka prantsuse keeles. Alguses kõlas see kahtlaselt tśehhi keelena. 😀 Lava kohal oli tõlge ka inglise keelde.

3 tundi (4 vaatust) oli siiski üsna pikk aeg ooperis vastu pidada. C.-le tulid meelde Naissaare etenduses “Tüdrukud ei nuta” reklaamitud valesilmad, mida saab ooperis oma kinnivajunud laugudele peale kleepida. Sest “ooper on hirrrmigav”.

Paar sõna ka ooperi puhvetist. 😀 See üllatas meeldivalt hindadega – kaks kirsimahla ja väga ägedad võileivad maksid kokku vaid 6 eurot. Teinekordki!

Lisaks ooperile käisime ka paaris muuseumis. Esimese neist leidsime juhuslikult, kui vaatasime Karli sillalt Mala Strana suunas ja nägime silti “Film Special Effects Museum“. Kuna C. on meil praegu suur filmihuviline, kes teeb väikeseid videosid oma youtube’i kanali jaoks ja plaanib edaspidi filmikunsti õppida, siis oli see muuseum justnagu talle loodud.

Tegelikult osutus koht küll üsna pisikeseks, oli vaid paar saali, millest tutvustati Tśehhi reźissööri Karel Zemani töid. Zeman (1910-1989) tegi erieffektidega mängu-ja multifilme arvutite-eelsel ajastul, kus kõik tuli valmis teha käsitsi ja päriselt, mitte jääda lootma digitöötlusele. Arvestades C. suurt huvi antud teema vastu, oli 8 eurot selle väikese muuseumi eest siiski hästi kulutatud raha, ma arvan.

Viimane saal oli pühendatud kaasaegsetele tehnilistele võimalustele ning seal võis igaüks endast väikese filmi teha ja selle siis oma meiliaadressile saata.

Praha Tehnikamuuseumi osas mul eriti kõrgeid ootusi ei olnud. Mõtlesin, et käime korra kiirelt läbi, sest C. on sellest teemast huvitatud ja igas linnas oleme me alati tehnikamuuseumis ära käinud. See muuseum asub kesklinnast natuke eemal ja näeb välja nagu nõukaaegne tehasehoone, mitte eriti paljulubav, eks ole.

Tegelikult oli tegemist aga igati ägeda kohaga, mida võib julgelt soovitada kõigile, kes lastega Prahasse satuvad. Põnevat ekspositsiooni jätkub neljale korrusele, lisaks kaevandustemaatika kahel keldrikorrusel.

Kõige vahvam leid oli Eesti 2-kroonine. 🙂 Selle leiab saalist, mis on pühendatud erinevatele materjalidele ja neist valmistatavatele toodetele.

Väga äge oli ka 3-korruseline transpordisaal. Jäi mõistatuseks, kuidas nad on suutnud majja sisse saada need võimsad auruvedurid, ühestki uksest need küll läbi ei mahtunud:

Puust jalgratas:

Tahtsime minna ka Gastronoomiamuuseumisse, mille kohta võis kõikjalt lugeda kiitvaid hinnanguid. Kahjuks oli see remondi tõttu suletud.

Käisime siis hoopis teletornis, mis näeb väljastpoolt oma ronivate tittedega väga jabur välja.

 

Sees on vaateplatvorm 93 m kõrgusel, mis tähendab, et suhteliselt madalal. Siiski saab seal istuda mõnusates ümmargustes ripptoolides ja vaadet nautida.

Teine selline natuke veider torn on väike Eiffeli torni koopia Petrini mäel. Selle juurde ronimine on väga mõnus ülesmäkke jalutuskäik.

Kui hakata Eiffeli torni juurest jalutama teise künka tipus oleva St Vituse katedraali suunas, avanevad väga ilusad, lausa muinasjutulised vaated.

See katedraal ise on muidugi hästi võimas.

Sees olles soovitan kindlasti otsida üles Alfons Mucha vitraaźi. Välisfassaadi lõunaküljel on aga selline mosaiik:

Vana-aasta viimastel päevadel oli linnas kohati väga palju rahvast, polnud kahtlust, et Praha on aastavahetuseks populaarne sihtpunkt:

Samas paar sammu põhilistest turismiobjektidest kõrvale kaldudes sai jälle täitsa lahedalt liikuda.

31. detsembril oli imeliselt päikeseline ilm. Üleval viinapuude juures oli lausa kevadine meeleolu.

Õhtul hakkas aga üllatuslikult lund sadama. Ilutulestiku vaatamiseks polnud meil vaja hotellist kaugele kõndida – paari minutiga jõudsime sillale, kust paistis hästi nii kesklinna kohal olev ilutulestik kui ka otse samalt sillalt ja kaldapealsetelt lastavad raketid. Nii head esimese looźi vaadet pole meil juba aastaid olnud. 🙂 Kusjuures Brüsselis jäeti sel aastal suure terroriohu tõttu ilutulestik hoopis ära.. Nii et nautisime ja olime rõõmsad täiega.

Loodan, et nii meile kui kõigile teistele tuleb terve 2016. aasta sama rahulik ja rõõmus kui see uusaastaöö. 🙂

 

 

Aastavahetus Prahas vol 1

Viimased viis aastat oleme vastu võtnud erinevates riikides. Nii on minu meelest kõige toredam – veeta jõulud mõnusasti kodus traditsioonilise jõululaua taga ning kohe pärast pühi lennata kuhugi kaugemale uut aastat vastu võtma. Tagasi koju jõuame tavaliselt 1. jaanuaril.

Brüsselist püüavad kõik expatid ikka juba enne jõule minema pääseda, siis on lennujaam rahvast pungil ja piletihinnad laes. Näiteks jõuludeks Eestisse sõites tuleks piletid juba aasta alguses ära osta, kui pole soovi nende eest välja käia summat, millega võiks väiksema ümbermaailmareisi ette võtta. Pärast jõule lennates on aga rahvast hõredamalt ning täiesti normaalse hinnaga pileteid leiab veel novembriski. Pealegi armastavad siinsed lennujaamatöötajad tihtilugu streikida ja võtavad selle tavaliselt ette just jõulueelsetel päevadel.

Senisteks aastavahetuse sihtkohtadeks on meil olnud Costa del Sol Hispaanias, Pariis, Porto, Nice ja Viin. Eriti just eelmisel aastal Viinist jäid meil väga head mälestused ja nii oligi algul mõte, et lähme sel aastal sinna tagasi. Uue aasta vastuvõtmiseks on Viin tõesti hästi meeldiv koht. Viinis oleksime tahtnud elada aga samas Airbnb kaudu leitud korteris, kus eelmiselgi korral, sest see korter oli lihtsalt super leid. Ükski teine variant lihtsalt poleks saanud olla parem. Paraku selgus oktoobris asja uurides, et see korter on vahepeal saavutanud teenitud populaarsuse ja kuni märtsini sisuliselt kogu aeg broneeritud. Nii siis lükkus Viini-reis edaspidiseks ning sõelale jäi hoopiski Praha, sest mulle tundus, et see linn võiks pakkuda Viinile üsna sarnast fiilingut.

Kunagi, kui ma veel turismifirmas giidina töötasin, tegime poolel teel Pariisi alati Prahas peatuse. Jõudsime kohale enam-vähem südaöösel, et ööbida hotellis Luna kuskil kaugel perifreerias ja hommikul tegin siis turistidele väikese linnaekskursiooni. Alustasime ülevalt St Vituse katedraali juurest, kõndisime üle Karli silla ja lõpetasime raekoja platsil kellamängu vaadates. Nüüd on viimasest korrast aga 15 aastat möödas ja C. pole kunagi Prahas käinud. Õieti pole ta üldse Ida-Euroopa käinud, kui Läti ja Peterburi välja arvata. Nii et tema jaoks tõotas tulla põnev reis. Elevust lisas seegi, et tśehhid pole loobunud oma tśehhi kroonidest – nii ootas ees rohkelt lõbusat peastarvutamist (1 euro on ligikaudu 26 tśehhi krooni).

Kaks viimast aastavahetust oleme majutunud Airbnb kaudu leitud korterites, Prahas aga läksime hotelli. Kesklinna korterid jäid seal kõik hinnaklassi 120+ eurot ööpäeva eest, sel juhul on ju hotell mõttekam – tuba tehakse iga päev puhtaks ja hommikusöök on Rootsi lauas.

Meie 4* hotelli nimi oli Opera ja välja nägi see nagu roosa sefiiritort. Asukohal polnud viga – kesklinna ülemises servas, jõe kaldal.

Sisekujundus oli pisut kitśimaiguline ja tiba vanaaegne, kuid tuba oli see-eest avar ja vannitoas oli vann.

Hotelli lähedalt algas tänav, mida mööda sai sisuliselt otse jalutada raekoja platsile. Esimesel õhtul jõudsime küll vaid poolele teele – jõuluturule. Neid turgusid oli üle linna tegelikult palju, vähemalt kümmekond ja kõigis neis oli sama menüü – seasink hapukapsaste ja klimpidega, magusad küpsetatud tainatorud nimega Trdelnik ja hõõgvein. Lisaks muidugi igatsorti käsitöö ja suveniirid.

See klimpide lisamine hapukapsastele oli ausalt öeldes natuke ehmatav maitseelamus. Justkui ei sobinud need priskeid vaklu meenutavad jahurullikesed hästi sinna singitükkide ja kapsaste vahele. Aga singid olid see-eest ausad:

Trdelnikud nägid välja sellised torud. Tainaribad keeratakse ümber metallsilindri ja küpsetatakse süte kohal, hiljem kastetakse toru suhkru-kaneeli-mandlipurusse.

C.-st sai suur Trdelnikute fänn, nii et sõime neid erinevates kohtades kindlasti vähemalt kümme tükki.

Toredad olid ka värsked, spiraalse noaga lõigatud ja õlis keedetud kartulikrõpsud, mida sai ise oma soovi järgi maitsestada:

Kui mul tavaliselt on enne reisile minekut tehtud põhjalik eeltöö ja koostatud iga päeva kohta ligikaudne programm, siis Prahas lasime end juhtida juhusel. See linn sobib suurepäraselt selleks, et minna vooluga kaasa ja sihitult ringi uidata. Prantslastel on selle kohta verb flaner. Praha on põnev, detailne, mänguline, lustlik – väga lihtne on hommikul hakata mingis suunas minema ja lihtsalt vaadata, mida päev toob.

Meie matkad olid iga päev vähemalt 8-tunnised, käisime läbi kõik kesklinna ümbritsevad rohelised mäenõlvad, istusime kohvikutes, sõime trdelnikuid… Ning kõige selle juures meil praktiliselt ei tekkinudki lahkarvamusi või vaidlusi, mis 14-aastase teismelise puhul on väga märkimisväärne saavutus. 😀

C.-le meeldis, et Prahas on palju väikeseid spetsialiseerunud poekesi, näiteks ühes müüakse ainult köisi ja nööri, teises ainult pliiatseid, kolmandas ainult aerosoolvärve jne. Sellised poekesed on palju sõbralikumad ja personaalsemad kui suured Miljonit Asja Müüvad Keskused. Seejuures hinnatase on Prahas vägagi demokraatlik, ma arvan, et isegi Eestiga võrreldes, rääkimata siis Brüsselist.

Uskumatu lugu, aga isegi kaubanduskeskused on neil ilusad. 🙂 Tavaliselt väldin ma selliseid keskusi iga hinna eest ja juba uksest sisenedes kannatan hapnikupuuduse käes. Aga meie hotelli lähedane Palladium mulle täitsa meeldis:

Tśehhi inimestest jäi mulje, et nad on lihtsad, sõbralikud ja abivalmid. Hästi kodune tunne oli nende keskel olla. Lääne-Euroopas on inimesed üldiselt teistsugused. Nad on küll ka viisakad ja sõbralikud, kuid see rohkem selline reserveeritud-distantseeritud sõbralikkus. Tśehhides on slaavlaslikku soojust.

No ja toidud. Need olid muidugi väga maitsvad! Mitte just tihti ei satu ma sööma toitu, mida ma ise kodus vähemalt sama hästi järgi teha ei oskaks. Aga no see kammkarpidega kõrvitsarisoto oli ikka ulmehea! 🙂

Koogid ja kohvikud on Prahas, nagu arvata oligi, väga sarnased Viinile. Koogid on kõrged, mitmekihilised ja ehtsad, ilma keemilise järelmaitseta. Kohvikus Milani käisime neid lausa 2 korda söömas:

Lemmikkohviku leidsime aga 1. jaanuaril imelises juugendstiilis Obecni Dumis, kus asub ka Praha suurim kontserdisaal.

Selle kohviku sisekujunduse on teinud üks mu lemmikkunstnikke Alfons Mucha. Te vaid vaadake, milline imeline saal:

Võiks arvata, et tegu on mingi üdini peene ja kalli kohaga, aga tegelikult läks seal 2 suurt kooki, latte ja jäätisekokteil vaid natuke üle 10 euro maksma. On a adoré! Ideaalne algus uuele aastale. 🙂