Tort isamaale 2016

Kolmapäeval tähistasime töö juures kolleegidega kalli kodumaa sünnipäeva. Minul oli au sel puhul jälle üks tort valmis nikerdada. Kuna samal ajal on Nami-Namis käimas isamaaliste tortide võistlus, seekord juba kaheksandat korda, siis riputan oma kätetöö ka sinna üles.

Seekordne tort sai inspiratsiooni Valdur Mikita raamatutest. Minu meelest on need täiesti geniaalsed ja praeguses hetkes meie inimestele väga vajalikud. Võrdleksin tema kolme raamatu tähtsust isegi Alo Mattiiseni isamaaliste lauludega omas ajas.

Eesti ja eestlaste olemus ja erilisus on neis raamatutest väga hästi ära tabatud.

Mõned minu lemmiktsitaadid “Lindvistikast”:

Eestlase jaoks on metsaskäimine või seenelkäik ühekorraga nii loodus- kui kultuurikogemus.

Eesti rockstaarid on kivipuravik, männiriisikas ja suur sirmik.

Mets pakub nii tuule- kui kultuurivarju.

Eestlane on kokku pandud pühast puust ja maagilisest sõnast.

Eestlane läheb metsa nagu ühe suure suguvõsa kokkutulekule.

Üks spontaanne korilussööst seente ja pähklite järele on igal juhul rohkem väärt kui mõttetu reis Kanaari saartele.

Loomade kannul käies saame paremaks inimeseks.

Nii sattusidki minu seekordsele Eesti sünnipäevatordile [kriimsilm,] karuott ja rebane, siilipoiss ja jänes karvane, otsekui kui selles “Karulaane jenka” laulusalmis. Kriimsilm oli paraku häbelik ja peitus põõsastesse.

Tordi sisu on rõõmsalt siiru-viiruline: śokolaadiga kaeraküpsiste purupõhjal mustikavaht metsmustikatest, biskviit ja õunatarretis, kaetud vaniljekreemiga.

Läbilõikest jõudsid telefoniga kiiruga ka ühe pildi klõpsata, enne kui viimane tükk ablaste kolleegide kõhtu kadus:

Pidu oli muidu väga tore, õhupallirohke ja luuletustega:

Edit: Koogi sisemiste kihtide kokkupanekul oli inspiratsiooniks see suurepärane Olga karamellitort, millele oma blogis ka varem viidanud olen. Õunasiidriga valmistatud imeline tarretisekiht tordi keskel muudab kogu maitseelamuse nii kergeks ja värskeks, et minu meelest võiks selline kiht iga koogi koostises olla. 🙂

Jaanuarikuu tordid

Eile algas Hiina kalendri järgi uus aasta, mida esmakordselt tähistati ka meil siin Brüsselis. Vanalinnas toimus kostümeeritud rongkäik ning seejärel jõu- ja ilunumbrid Börsihoone ette püstitatud laval. Kuna me läksime laupäeval sealkandis asuvasse muusikapoodi C.-le ammulubatud ja kauaihaldatud kitarripedaali ostma,  saime meiegi neist pidustustest mõningal määral osa. Rahvast oli vanalinna kitsaste tänavate jaoks muidugi ilmselgelt liiga palju, et seda paraadi koos vilede ja tuledega mugavalt nägema oleks mahtunud. Loodan, et kui järgmisel aastal on neil kavas veel midagi taolist korraldada, leiavad nad rongkäigu jaoks mõne laiema tänava.

Ahviaastale kohaselt olid põhitegelasteks muidugi igat masti ahvipärdikud:

Aga ei saanud läbi ka õnnetoova draakoni:

ja kollaste kaladeta, arvata võib, et nemadki tõotavad õnne ja rikkust:

Alanud ahviaasta auks teen blogis väikese kokkuvõtte oma jaanuarikuu küpsetamisest. Üllatav küll, aga jaanuaris oli köögis täitsa palju siblimist, päris mitmel nädalavahetusel tegin korraga lausa kolm torti.

Üheks uueks suureks lemmikuks on õuna-karamellitort Olga blogist. Tegin seda esmakordselt jõuluõhtuks ja sattusime nii suurde vaimustusse, et tegin kiiresti vol 2 ka kolleegidele, et nemadki õndsusest osa saaks. Siidriga õunatarretis ja karamellivaht on täiuslik match made in heaven, mis on igal juhul väärt paari õhtupoolikut, mis selle mitme kihi ja tekstuuriga hõrgutise valmistamisele kulub.

Endiselt jätkab edetabeli kõrgel positsioonil sidrunivahukook vaarikatarretisega. Näiteks selle siin tegin Soomest küllasaabunud sõbrannale:

Kõige sagedamini küsitud kombinatsioon on aga šokolaad ja vaarikad. Sest kes ütleb üks, ütleb kaks – šokolaad ja vaarikad on lahutamatu paar.

Liinakesele läks šokolaadile ja vaarikatele lisaks ka mustsõstravaht ja peoga astelpajusid nende päikeselise värvi pärast:

Kolleegi 4-aastase poja sünnipäevatort 4 martsipanist autoga:

Üks väike preili soovis oma 7-aastasele sünnipäevapeole aga kroonikujulist torti “rubiinide ja teemantidega”. Tema peo teema oli “Kuninglik”. Ma päris kroonikujulist kooki ei teinud, piirdusin tempereeritud šokolaadist krooniga ning rubiine ja teemante asendasid söödavad pärlid.

Selleks, et neid pärleid sinna krooni külge kleepida, on hädavajalik abimees külmasprei, mis sulašokolaadi hetkega tahkeks külmutab. Kuna talviste Hispaania maasikate söödavus on enam kui kahtlane, tegin kooki ümbritseva iluvõru seekord hoopis vaarikatest. Need kõlasid suurepäraselt kokku alumise vaarikavahukihi ja ülemise vaarikasefiiriga. Keskmiseks kihiks tegin Saint Tropez’ kreemi. See käib Tarte tropezienne‘i vahele, mis sai Prantsusmaal kuulsaks tänu Brigitte Bardot’le. Tegelikult on too peene nimega küpsetis küll enam-vähem sama, mis venelaste teekook – kaks biskviidikihti, mille vahel paksult kreemi. Koogi autoriks oli Lõuna-Prantsusmaa rannikule, Saint Tropez’sse kolinud Poola kondiiter Micka. Kui 1955. aastal režissöör Roger Vadim läks sinna filmima oma “Ja jumal lõi naise”, Brigitte Bardot’ga peaosas, telliti Mickalt meeskonnale õhtusöök. Uue koogi täidiseks kasutas ta oma poolatarist vanaema kreemiretsepti. Koogil oli nii suur menu, et uus legend oligi sündinud ning Micka ettevõte “La Tarte tropezienne” tegutseb selles linnas tänaseni.

Lõpetuseks aga pilt minu tänasest kukliteost.

 

Tõesti-tõesti, vastlapäev on juba ülehomme. Kes plaanib ise kodus kukleid teha, siis soovitan väga seda keefiriga retsepti Olga blogist.  Parimad kuklid ever.