Kolmapäeval tähistasime töö juures kolleegidega kalli kodumaa sünnipäeva. Minul oli au sel puhul jälle üks tort valmis nikerdada. Kuna samal ajal on Nami-Namis käimas isamaaliste tortide võistlus, seekord juba kaheksandat korda, siis riputan oma kätetöö ka sinna üles.
Seekordne tort sai inspiratsiooni Valdur Mikita raamatutest. Minu meelest on need täiesti geniaalsed ja praeguses hetkes meie inimestele väga vajalikud. Võrdleksin tema kolme raamatu tähtsust isegi Alo Mattiiseni isamaaliste lauludega omas ajas.
Eesti ja eestlaste olemus ja erilisus on neis raamatutest väga hästi ära tabatud.
Mõned minu lemmiktsitaadid “Lindvistikast”:
Eestlase jaoks on metsaskäimine või seenelkäik ühekorraga nii loodus- kui kultuurikogemus.
Eesti rockstaarid on kivipuravik, männiriisikas ja suur sirmik.
Mets pakub nii tuule- kui kultuurivarju.
Eestlane on kokku pandud pühast puust ja maagilisest sõnast.
Eestlane läheb metsa nagu ühe suure suguvõsa kokkutulekule.
Üks spontaanne korilussööst seente ja pähklite järele on igal juhul rohkem väärt kui mõttetu reis Kanaari saartele.
Loomade kannul käies saame paremaks inimeseks.
Nii sattusidki minu seekordsele Eesti sünnipäevatordile [kriimsilm,] karuott ja rebane, siilipoiss ja jänes karvane, otsekui kui selles “Karulaane jenka” laulusalmis. Kriimsilm oli paraku häbelik ja peitus põõsastesse.
Tordi sisu on rõõmsalt siiru-viiruline: śokolaadiga kaeraküpsiste purupõhjal mustikavaht metsmustikatest, biskviit ja õunatarretis, kaetud vaniljekreemiga.
Läbilõikest jõudsid telefoniga kiiruga ka ühe pildi klõpsata, enne kui viimane tükk ablaste kolleegide kõhtu kadus:
Pidu oli muidu väga tore, õhupallirohke ja luuletustega:
Edit: Koogi sisemiste kihtide kokkupanekul oli inspiratsiooniks see suurepärane Olga karamellitort, millele oma blogis ka varem viidanud olen. Õunasiidriga valmistatud imeline tarretisekiht tordi keskel muudab kogu maitseelamuse nii kergeks ja värskeks, et minu meelest võiks selline kiht iga koogi koostises olla. 🙂