Manoir d’Anjou – peidetud loss

Brüssel on täis üllatusi, kusjuures mõnikord võivad need olla ka positiivsed. 🙂 Mulle meeldib siin eelkõige see, et Euroopa pealinna kohta on tegemist äärmiselt rohelise linnaga, pargid ja mets võtavad siin enda alla märkimisväärselt suure osa territooriumist. Siin on lausa trammiliin, mis sõidab läbi metsa! Avalikest rohealadest veelgi võluvam on aga see, et enamik maju peidab enda taga salaaeda. Tänavalt vaadates ei paista need aiad kuidagi välja ja õigupoolest ei või nende olemasolu millegi põhjal isegi aimata – majad on kõik külgepidi kokku ehitatud ja tänavad ristuvad täisnurga all, moodustades kinnised kvadraadid. Aeda näete alles siis, kui teid mõnda sellisesse majja külla kutsutakse. Kusjuures aiad on tihtipeale tõeliselt lahmakad – puhas luksus, millest näiteks Pariisis võib ainult unistada. Meil on Brüsselis ilmselt suuremgi aed kui Kuressaares. Esmakordsele külastajale on meie siinne aed veel eriti suur üllatus, sest see on tänavast ühe korruse võrra kõrgemal. Korterisse jõudmiseks tuleb pikast trepist üles ronida ja siis – pauhh, võimas vaade köögiaknast otse aeda!

DSC_3134

Lisaks arvukatele sala-aedadele peidab Brüssel endas ka suuremaid üllatusi. Ühes neis käisime eelmisel pühapäeval, kui kõigile soovijatele pakuti tasuta ekskursiooni Manoir d’Anjou mõisaparki. Jälle üks koht, mille olemasolu ümbritsevatelt tänavatelt vaadates aimata ei oska.

DSC_3091

Brüsseli äärelinnas asuva Manoir d’Anjou (Anjou loss või mõis) ajalugu on põnev. Paar sajandit tagasi, kui selles piirkonnas alles paksud metsad laiusid, asus seal üks kuninga jahilossidest. Praeguse peahoone lasi 1885. aastal ehitada jõukal järjel Madoux aadliperekond, kes 1913. aastal rentis valduse Prantsuse Vabariigi poolt eksiili sunnitud Orléans’i hertsogile.

DSC_3086

Prantsusmaa ajalugu on ju pööraselt kirev – peale revolutsiooni, mille käigus kuningas Louis XVI ja kuninganna Marie-Antoinette oma peast ilma jäid, tuli pärast segaseid aegu ja Esimest Vabariiki võimule keiser Napoleon I, seejärel toimus Bourbonide dünastia restauratsioon (Louis XVIII ja Charles X) ja siis uus, nn juulirevolutsioon, mille käigus asendati kuningliku perekonna vanem haru (Bourbonid) noorema haruga (Orléans’id) Louis-Philippe’i isikus. Pärast seda jõudsid prantslased ära näha ka teise vabariigi, teise keisririigi, kolmanda ja neljanda vabariigi. Praegu on neil käsil viies.

Oluline on siinkohal aga see, et kui Kolmanda Vabariigi ajal 1913. aastal Prantsusmaa õigusjärgne troonipärija, Orléans’i hertsogi perekond eksiili aeti, leidsid nad omale uue elupaiga siin Madoux perekonna mõisas Brüsselis. Sellele viitab ka lossi praegune nimetus Manoir d’Anjou – “Kolme musketäri” lugejad ilmselt mäletavad, et Anjou hertsogi tiitlit kandis Louis XIII noorem poeg, kes ongi praeguse Orléans’i hertsogi esiisa.

DSC_3090

14. juunil 1933 toimus lossis tähtis sündmus – seal sündis Prantsusmaa praegune troonipärija, kes vabariigi kukutamise ja kuningriigi taastamise korral hakkaks valitsema Henri VII nime all. Muide, viimane ametlikult troonile tõusnud Henri-nimeline kuningas oli numbriga IV (1589. aastal), kõik ülejäänud on sündinud n.ö teoreetiliste kuningatena.

Huvitav detail on see, et sünnitus toimus voodis, mille jalad olid asetatud karikatesse, mis olid täidetud Prantsusmaalt toodud mullaga. Nii sündis troonipärija faktiliselt Prantsusmaa pinnal!

Teise maailmasõja ajal okupeeris lossi faśistlik Saksamaa ja Prantsuse kuninglik perekond pidi teistkordselt põgenema.

DSC_3128

Pärast sõda asus lossi elama Hea Pastori kogudus, kes tegeles koolihariduse andmisega. Alates 1987. aastast nimetavad nad ennast Hea Pastori Vennaskonnaks. Tegemist on vabatahtlikku tööd tegeva kristliku kogukonnaga, kes hoiab korras 7 hektari suurust parki, kasvatab seal köögivilja ja metsikuid lambaid, üürib välja väikeseid eraklaid jne.

Pühapäeval oli üks noormees sellest vennaskonnast meile giidiks ning umbes 50 inimesest ja ühest koerast (minu jaoks uus tõug – bodenko ehk hispaania hurt) koosnev uudishimulike grupp sai heita pilgu peidetud pargi sügavustesse.

DSC_3099

DSC_3100

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Natside-aega, kui lossitorni oli tõmmatud haakristiga lipp, meenutab üks maa-alune punker, seinal kiri “Rauchen verboten”.

DSC_3132

Sisekaemuseks ja meditatsiooniks on võimalik üürida selliseid eraklaid – sees on neil voodi, laud, tool, päikesepaneeliga valgustus ja gaasiküte. Soovituslik tasu ühe ööpäeva eest – 5 eurot. Brüsseli elanikele kindlasti hea võimalus linnakärast eemale tõmbuda. 🙂

DSC_3123

Metsikud Soay tõugu lambad, kes pargis elavad, olid liiga pelglikud, et pildile jääda, inimesi nähes kepsutasid kiiresti kaugemal koos kolme sel kevadel sündinud tallekesega. See tõug olevat aasta ringi täiesti autonoomne ja saab ise endaga hakkama, ainult vett tuleb neile aeg-ajalt juurde viia:

DSC_3104DSC_3122

 

 

 

 

 

Juurviljaaed, mille kastmisvett kogutakse taamal paistva kabeli katuselt:

DSC_3092

Pargis oli mitmeid haruldasi puuliike, see siin on sekvoia, maailma kõige vanemaks elav puu, mille vanus Lõuna-Ameerikas võib küündida 4000 aastani.

  DSC_3094

Belgias on teatavasti kuulus sinine mets Hallebos, mis kevadeti täitub metsikute hüatsintidega. Selles mõisapargis sai Hallebosi-tunde täitsa kätte:

DSC_3102

Mesitarud:

DSC_3106

Osa meie grupist ja tutimütsiga giid, kes kuulub ise Hea Pastori Vennaskonda:

DSC_3109

DSC_3108

Ekskursioon kestis kaks ja pool tundi ning vihma hakkas sadama alles täitsa lõpus. Viimaseks pildiks jäi vaikelu niiluse hanega:

DSC_3117

DSC_3114

Kevadine Amsterdam

DSC_3081

Amsterdam on kõige ilusam kevadel ja sügisel. Kevadel, teadagi – tohutu tulpide pillerkaar, õitesse uppuvad pargid, vilgas kauplemine lilleturul, sügisel jällegi värvilised puuvõrad kanalitelt vastu peegeldumas.

Märtsi lõpp on küll tulpide jaoks pisut liiga varajane aeg, eriti sel aastal, kus looduse kalender detsembri rekordsoojuse järellainena on tuntavalt maas ning meie Brüsseli aias on pea mullast välja upitanud alles paar esimest kahvatut nartsissi.

See, et tulbihooaeg veel päriselt käes ei ole, oli tegelikult väga hea, sest nii oli linnas rohkem liikumisruumi ning kõik kesklinna kanaliääred ei olnudki ummistunud lillehuvilistest turistidest. Ka hotelli võis leida täiesti normaalse hinnaga, mitte nagu maikuus, kus paar nädalat ette otsides enam midagi normaalset alla 200 euro öö leida ei ole.

DSC_3062

Seekord tegime koguni nii, et olime 2 ööd erinevates hotellides, kuna üks väga lahe kanalivaatega maja oli esimene öö juba täis, aga mina tahtsin kangesti kasvõi ühel päeval oma aknast kanalit imetleda.

DSC_3082

Räägingi natuke nüüd sellest hotellist. Tegu on 17. sajandil ehitatud majaga Herengrachti kanali ääres päris linna südames. Seal praegu elav perekond ostis maja 1970. aastal ja renoveeris selle siis suuresti esialgsel kujul, nii et praegu on maja täidetud mõnusa sajanditetaguse hõnguga. Näiteks söögituba näeb välja selline:

DSC_3073

Hommikune juustuvaagen:

DSC_3074

B&B-na üürivad nad välja ainult kahte tuba, neist üks, milles meie elasime, on ligi 60 m2 suur, nipsasjakesi täis ja ägeda vannitoaga.

DSC_2987

DSC_2995

DSC_2997

DSC_2988

Suur kapp oli täis vanu mänguasju, mõned nukud ilmselt päris antiiksed, mõned asjad aga mulle üpris tuttavad, näiteks see üleskeeratav roosa jakiga jänes üleval vasakul on ka meil kuskil olemas.
DSC_2998

Vaade kanalile on muidugi täiesti maagiline, võiks jäädagi teekruusiga akna äärde istuma ja möödalibisevaid paate vaatama.

DSC_3012

Amsterdamis ja Veneetsias peatudes võiks kasvõi üheks ööks lubada endale seda luksust kanalivaatega toas elada. See lihtsalt annab nii palju juurde. Õieti ainult nii vist tunnetabki päriselt linna südamelööke. Näiteks kui mõtlen tagasi Veneetsias veedetud ajale, tuleb mulle esimesena meelde meie aknast avanenud vaade Suurele Kanalile ja Rialto sillale.

Amsterdami vaade ei olnud muidugi nii suurejooneline, aga väga armas siiski, eriti ööpimeduses.

DSC_2996

DSC_3065

Kolme päeva jooksul jõudsime käia Nemo tehnikakeskuses, Van Goghi muuseumis ja vahakujusid vaatamas. Suures laevakujulises Nemos oleme korra juba käinud ja olen sellest oma blogis ka kirjutanud, nii et ei hakka siin ennast kordama, kuna vahepealse aja jooksul ei ole seal suurt midagi muutunud.

Küll aga oli muutunud vahakujude muuseum ja kindlasti mitte paremuse poole. Õieti oli kogu see muuseumiskäik aasta suurim pettumus. Ehkki ma ei ole suur vahakujude austaja, siis Amsterdami Tussaud, kus turismifirmas töötamise ajal sai kümneid kordi käidud, mulle täitsa meeldis. Meeldis just see, et seal oli suurt rõhku pandud Hollandi ajaloole ja kultuurile. Mitu suurt saali kohe alguses tutvustas väga elavalt ja detailiderohkelt hollandlaste ajaloosündmusi, suuremaid merelahinguid, maailma esimese vabariigi kehtestamist, samuti traditsioonilist elulaadi – talumajapidamised, kuldse ajastu kunstnike ateljeed jne. Oli aega rahulikult saalist saali liikuda, kõike silmitseda, detailidesse süveneda. Kogu külastus võttis aega poolteist-kaks tundi.

Suur oli minu ehmatus, kui muuseumisse sisenedes avastasin, et kogu sissejuhatav ja muhe ajaloole ja rahvuskultuurile pühendatud osa oli ära võetud, hollandlased on sõna otseses mõttes oma ajaloost ja isikupärast ilma jäetud! (Pole vist keeruline märgata sama käekirja Tallinna Okupatsioonide muuseumiga seoses.)

Kohe alates esimesest ruumist seisavad kujud igaval taustal lihtsalt tuimalt reas, lambid siravad ja kõlaritest tuleb vastik tümakas. Ning kes siis on esimene kuju, kes tulijaid kohe uksel tervitab? On see ehk Hollandi kuningaperekond või hoopis vanameister Rembrandt? Ei! See on hoopiski Angela Merkel, moodustamas kätega kurjakuulutava püramiidisümboli!! ??

Kõik külastajad muidugi poseerivad õhinal samasugust sümbolit tehes. C. keeras püramiidi tagurpidi:

DSC_3014

Kohe järgmine oli Barack Obama, siis Nelson Mandela koos Dalai laama ja Gandhiga ning Hollandi kuningliku perekonnaga võis kohtuda alles järgmises saalis.

Praktiliselt kõik kunagised kujud olid välja vahetatud ja kogu omaaegne ilus muuseum ära rikutud. Kui varasemalt võis kujude põhjal tutvustada lapsele kultuuri ja ajalugu, mäletan, et seal olid näiteks Hitchcock ja Agatha Cristie, Albert Einstein, Vermeer van Delft jne, siis nüüd oli väljapanek stiilis Lady Gaga, Angeline Jolie, Justin Bieber, Jean-Paul Gaultier, mingid kuulsad diskorid?! jne. Silmatorkavalt palju homosid ja muid friike.

Lisaks veel mingi veider valik filmitegelasi: Fiona, ufo E.T ja Hannibal Lecter.

DSC_3029

Ainult paar kuju olid varasemast ajast alles jäetud, sh Bob Marley, kellega pildistasime ka 2010. aasta sügisel. Kuue aastaga on C. tõesti pisut kasvada jõudnud, aga oranź on ikka lemmikvärviks jäänud, samas kui Bob on uued hilbud ümber saanud:

IMG_0083

DSC_3039

Üks saal oli pühendatud vahakujude tegemisele, see oli päris huvitav. Näiteks sisse pannakse neile kujudele selline tugikonstruktsioon:

DSC_3041

Sellel fotol on Dalai laama koos oma vahast teisikuga:

DSC_3042

Viimases saalis oli siis natuke võimalik ka kunstnikke näha, kuid paraku tundusid nad seal kuidagi juhuslikud ja nurkasurutud.

DSC_3049

DSC_3052

DSC_3061

Kogu muuseumi läbikäimine koos pildistamisega võttis vaevalt 40 minutit. Oma piletiraha ei ole see koht kindlasti väärt.

Van Goghi muuseumiga seoses olid emotsioonid samuti kahetised. Muuseum ise on muidugi täitsa tore, aga sinna sissesaamine oli paras peavalu. Väljas lookleb 3 saba: green line, yellow line ja blue line. Esimene neile, kes soovivad piletit osta, teine neile, kes tahavad Museum Cardi või mõne muu vautśeri tasuta pääsme vastu vahetada ja viimane neile, kel juba pilet olemas. Igaühes seismas mitusada inimest. Esimesel õhtul üritasime seista green line’is, et piletit osta, aga peale pooletunnist seismist ei olnud me praktiliselt sammugi edasi liikunud, tundus et kassa juurde jõudmiseks läheks terve ööpäev. Siis olin nii nutikas, et ostsin järgmisel päeval kella üheksaks piletid eelmüügikassast ja asusime sellega järgmisel hommikul blue line’i. See liikus märgatavalt kiiremini, nii et 9.20 olime juba muuseumis sees.

DSC_2979

Seal aga sabatamine ei lõppenud – alumistel korrustel moodustasid usinad Aasia kunstihuvilised ka iga maali ette saba, millele siis samm sammult lähemale nihkuti. Alles ülemisel korrustel läks liikumine lahedamaks.

Kokkuvõttes jäi selle muuseumi fenomen mulle tabamatuks ja pilet tundus ka ebaõiglaselt kallis (17 eurot). Maailmas on ju ometi nii palju suuremaid ja paremaid ja odavamaid muuseume, miks just sellesse seal nii tohutu tung on?

Minu meelest pakuvad täiesti arvestatava kunstielamuse ka need lahedad maalitud kaitsevõred vitriinakende ees. Kunst rahva hulka!

DSC_2966

Kui need kaheldavad kultuurielamused kõrvale jätta, siis oli Amsterdamis kõigiti tore. Jalutasime mööda kanaleid, nägime palju viltu vajunud maju:

DSC_2984

kohati avanevad uksed vette nagu Veneetsias:

DSC_2985

Eriti edukad olime śoppamises – kuna hollandlased on pikakasvulised, siis on sealt lihtne C.-le riideid ja jalanõusid leida. Sügisel saime Delftist sobiva jope ja saapad, seekord siis püksid ja 2 paari jalanõusid, lisaks sussid. Endale leidsin kirbuturult Nepaalis õmmeldud joogariided ja hunniku viirukeid. Kirbuturul kahjuks pikemalt olla ei saanud, sest tuul hakkas seal iiliti nii tugevalt ja teravalt puhuma, et metallist varikatused sõna otseses mõttes lendasid õhus ja kaupmehed püüdsid oma kaupa kiiruga kokku pakkides päästa mis päästa annab. (Tundub, et samasugune marutuul tegutses neil päevi ka Brüsselis, sest koju jõudes avastasin, et aeda avanev toauks, mis tavaliselt väga raskelt lahti käib, oli irvakile puhutud. Kassile muidugi sobib variant, sai mugavalt käia aias värsket õhku hingamas.)

Lilleturul ostlemise jätsime kõige viimaseks, et siis pampudega otse rongile kapata. Ostsin paar kotti tulbisibulaid ja need õhulised kaunitarid siin (ranunuculus on üks mu lemmiklilli):

DSC_3084

C. sai kanepi ja lihasööjataime, eile käis juba aias taimele kärbseid püüdmas. 🙂

 

Imeline aed – Pairi Daiza

DSC_2915

Eelmise teisipäeva hommikul Brüsselis aset leidnud turbulentsed sündmused lõid segamini kõik meie lihavõttepuhkuse plaanid. Olin juba oktoobris ostnud lennupiletid Barcelonasse ja broneerinud hotelli, lisaks ostnud neti teel piletid flamenco-kitarristide kontserdile ja Sagrada Familiasse, pannud kinni laua ägedasse restorani – kõik need pikalt ja hoolega ettevalmistatud plaanid lendasid ühe hetkega sõna otseses mõttes vastu taevast.

Pärast lennujaamas ja metroos toimunud pommiplahvatusi valitses esialgu suur teadmatus. Kuna järgmine päev, kolmapäev, oli viimane tööpäev enne pikemaid lihavõttepühi, oli enamik kolleege plaaninud Brüsselist ära sõita. Kuidas seda aga teha, kui Brüsseli lennujaam oli pärast terrorirünnakut teadmata ajaks suletud.. Teised lennufirmad hakkasid oma reise õige pea muude lennujaamade kaudu ümber suunama, näiteks Eestisse tahtjad pääsesid kodumaale Amsterdamist, minul aga olid Brussels Airlines’i piletid ning nendega oli seis nutune – terve nädala reisid (mitusada reisi) annulleeriti ja klienditeeninduse telefon püsis mitu päeva visalt automaatvastaja peal, kuna pöördumiste hulk ületas nende reageerimisvõime.

Tekkis päris lootusetu tunne – kogu linn oli tinahall, sõdureid ja sõjamasinaid täis ning vihma kallas vahetpidamata. Kuidas sellest painajast pääseda?

Neljapäeval tegin kiiresti uued plaanid. Sõidame üheks päevaks Lääne-Belgias asuvasse loodusparki Pairi Daiza.  Käisime seal kord 2010. aasta sügisel ja mulle jäid sellest käigust väga helged ja soojad mälestused. Mõtlesin juba tookord, et sinna peab kindlasti tagasi minema, aga kuna oktoobrist märtsi lõpuni on see park kinni ja kevad-suvisel perioodil on igasuguseid tegemisi ja reise niigi palju, siis mõtteks oligi see seni jäänud. Nüüd oli mul hea meel, et see ammune soov uuesti meelde tuli ning et väga sobivalt oligi just laupäev see päev, kui park peale talvepuhkust uuesti lahti tehti.

Lisaks ostsin rongipiletid Amsterdami, sest rongiliiklus õnneks jätkuvalt toimis, ja broneerisin sinna ka 2 ööks hotellid. Pääsemegi Brüsselist!

Pairi Daiza on erakordselt võluv koht. Igaüks, kes Belgiasse satub, võiks seda paika külastada. Loomad ja linnud, kunst ja kultuur põimuvad seal elegantselt üheks tervikuks. Tegu oleks justkui loomapargiga (ca 5000 looma 55 hektaril), aga mitte ainult – pargi erinevad sopid on pühendatud kaugete maade kultuurile ja arhitektuurile, seejuures on kõik väljapandu autentne.

DSC02468

Park on eravaldus, mis on rajatud seal 400 aastat tagasi tegutsenud tsistertslaste kloostri territooriumile. Sellest ajast on säilinud pargi keskel kirikutorn ja -varemed ning ka sissepääsuvärav:

DSC_2965

Pargi põhiomanik ja visionäär on Eric Domb ning oma praegusel kujul ongi Pairi Daiza suuresti vaid selle ühe inimese unistuste ja ambitsioonide realiseerumine. Üllatuslikult on mees Poola-Leedu juurtega. Kes prantsuse keelt oskab, siis üks artikkel temast on siin.

1994. aastal avatud park kandis alguses nime Paradisio ehk siis paradiis. Praegune nimi “Pairi Daiza” tähendab vana-pärsia keeles “suletud aed”, aga mõte on ikka sama – paradiis. Minu meelest on see nimi väga sobiv. Paradiislikuks teeb selle koha just kõikide liikide ja vaatamisväärsuste sõbralik kooseksisteerimine ja põimumine, ei ole puure ega piirdeid, kõik seguneb ja sulab tervikuks nagu akvarell.

Näiteks elevantide maailmas näeb ka selliseid India kunstiteoseid elevantidest:

DSC_2834

DSC_2839DSC_2833 DSC_2835

Kõlaritest mängib vaikne India meditatsioonimuusika ja kogu paik jätab väga õnnistatud mulje. Nagu väike elevantide pühamu, nimigi on sel sobiv – Ganesha (elevandipäise jumaluse) kuningriik. Pole ime, et elevantidele seal väga meeldib ja pea iga aasta-paari tagant sünnib uus elevandipoeg! Viimane väike vant sündis eelmisel kevadel.

Tegemist tundus väga õnneliku väikese tegelasega, keda ümbritseb armastav perekond. Siin pildil peidab ta end oma suurema vennakese taha:

DSC02891

Väga liigutav oli vaadata, kuidas vantsid üksteist lontidega kallistasid ja õrnalt müksisid. C. tegi neist õrnusehetkedest ka väikese video, mida saab vaadata siit.

DSC02899

Kell 14 saavad kõik soovijad ühte suurt elevanti porganditega toita. Porgand tuli pista väljasirutatud lonti, mis muide ei ole sugugi seest õõnes toru vaid seal on 2 auku – nagu ninasõõrmetes ikka. Ühte neist aukudest pistadki siis oma porgandi, mille ta londiga suhu toimetab. Väga lahe.

DSC_2899

DSC02849

Ka teiste loomade elukohad on kultuuriväärtustega rikastatud, nii et tekib põnev sümbioos. Näiteks okassead saavad põõnutada samuti Ganesha kuju jalamil:

DSC_2824

Aga valged tiigrid elavad sellises uhkes templis:

DSC_2897

DSC02824

Loomi, kes pole üksteisele ohtlikud, on sobitatud kokku ühele territooriumile. See on samuti midagi, mis Pairi Daiza paradiislikuks muudab, sest eks paradiis meie ettekujutuses olegi ju paik, kus lõukoer magab lambatallega kõrvuti. Päris sellist vaatepilti seal muidugi ei näe, aga näiteks sebrad olid koos kõiksugu muude sõraliste-kabjaliste ja lindudega:

DSC02541

ning surikaadid jagasid puuri nende naljakate kärsalistega:

DSC02659

Lisaks elevantidele võis pisikest pojakest imetleda ka ninasarvikute juures. Alles õige tilluke:

DSC02927

Loomade territoorium on osavalt kokku põimitud nn inimeste territooriumiga. Aafrika loomade kõrval on näiteks selline saviküla:

DSC_2848DSC_2849

Igas külas on ka mõni teemakohane toidukoht, meie sõimegi seal savikülas Aafrika suppi ja miskit lihakotletti. Lauast avanes vaade lõvide territooriumile:

DSC_2857

 

Ümmargusel “restoranil” oli selline äge lagi:

DSC_2851

Loomulikult on igas piirkonnas ka sobiva disainiga tualetid, need siin on Aafrika omad:

DSC_2861

Hüljeste, kotikute ja muude mereloomade juures olid majad ehitatud vette. Neisse sai sisse minna ja sisustust uurida. Tundus väga ehtne. 🙂

DSC_2872

DSC_2913DSC_2917

 

DSC02933

Oma piirkond on ka Balil ja teistel Indoneesia saartel:

DSC_2826

DSC_2823

DSC_2903

Mulle väga meeldisid kõiksugu nutikad keskkonnasõbralikud ehituslahendused. Näiteks kaelkirjakute juurde ehitatud vaateplatvorm võtab arvesse suure puu oksi:

DSC_2862

Kirjakuid on kokku 3, ilmselt isa, ema ja poeg:

DSC_2866

DSC02687

Selline vimpkaga tara ümbritseb aga leopardide territooriumi:

DSC_2841

C. sai lõpuks mõnuga kasutada oma teleobjektiivi, mis juba üle aasta on puutumatuna kodus seisnud, sest pikematel reisidel pole meil kummalgi olnud tahtmist fotokotti kaasas tassida. Mõned kaadrid on täitsa toredad, loomad on ikka tänuväärsed modellid:

DSC02440

DSC02462

DSC02476

DSC02697

DSC02707

DSC02726

DSC02749

DSC02956

DSC03007

DSC03054

DSC03018

Mõni loomaliik elab pargis päris vabalt, ilma et nende territoorium oleks nähtavalt piiratud. Näiteks väikestel rohelistel ahvikestel on oma saar, leemurid aga elutsevad kogukonnana puude otsas ja jalutavad mööda köisi külastajate peade kohal. Kairi Look satuks kindlasti vaimustusse ja mitte ainult tema.

DSC02765

DSC_2876

Üks koht, mida pildistada ei olnud võimalik, oli nahkhiirtele eraldatud ruum vana kiriku krüptis. Astud sinna hämarasse, õieti poolpimedasse ruumi ja näed, õigemini tunned, kuidas nahkhiired igal pool läbi õhu vihisevad. Lendavad nii lähedalt mööda, et tiivalöögid panevad juuksed lehvima. Parajalt kriipi oli sellele saalile ring peale teha.

Sellesse vanasse lossi on aga sisse seatud veealune maailm – üsna sürrealistlik kogemus, mida ei annagi hästi kirjeldada. Kõnnid justkui mööda uhket mõisa – laiad trepid, kõrged peeglid, nikerdatud kaunistused jne – ning kõige selle sisse on sobitatud elama igasugused vee-elukad, kes seal hääletult suud maigutades liiguvad. Loss-akvaarium. Täielik unenäo-maailm.

DSC_2960

DSC03062

Suur osa pargist on pühendatud Hiinale ja Jaapanile. Jaapani stiilis aiad on imelised.

 

DSC_2934

DSC_2962

DSC_2937

Ühe puu ümber seovad inimesed punaseid lindikesi oma soovidega:

DSC03088

Väga võluvad on hiiglaslikud poolvääriskividest rahnud. Kui juba poodides mõne euro eest müüdavad pisikesed kivitükid väidetavalt inimest energeetilist mõjutavad, mis siis veel rääkida mitu tonni kaaluvatest kividest. Näiteks roosale kvartsile, millele esoteerikas omistatakse armastuse energiat, oli ehitatud ümber lausa selline väike tempel:

                                               DSC_2963                    DSC_2942

Lapis lazuli ehk lasuriit ääristas aga treppi, mis viis imelisse budistlikku templisse:

DSC_2944

Tempel seestpoolt:

DSC_2947

DSC_2948

Hiiglaslikud jaspised Bali saarele pühendatud pargiosas:

DSC_2890

Poolvääriskividest istumisnurgake:

DSC_2952

Aasia-teemalises pargiservas elavad ilmselt kogu pargi 2 kõige hinnalisemat tegelast. Punane panda ja 2 suurt pandat. Neist esimene põõnutas puu otsas:

DSC03071

suur panda aga maiustas koopas bambusega. See vaene loom peab eluspüsimiseks praktiliselt lakkamatult sööma. Bambus kasvab muide ka sealsamas pargis.

DSC02992

Kõige toredam on see, et võrreldes meie eelmise külastusega pea 6 aastat tagasi on see park kõvasti muutunud ja kasvanud. Praktiliselt midagi sellest toredusest, millest siinses postituses kirjutan, tol korral veel ei olnud. See on park, mis elab ja areneb. 🙂 Kusjuures plaanilt on näha, et laienemine muudkui jätkub – õige varsti avatakse koaalade, orangutanide ja gorillade territoorium. Laieneb ka kultuurimaastik – see imeline näide Venemaa puitarhitektuurist on peaaegu valmis, ehkki sisetööd veel käivad. Superhea puidu lõhn oli seal sees. 🙂

DSC02984

Kui te iialgi peaksite Belgiasse sattuma, siis palun külastage seda imelist kohta. See on Brüsselist ainult tund aega rongisõitu ja satute täiesti teise reaalsusesse. Pole ime, et see paik valiti eelmises aastal nii Beneluxi maade ilusaimaks pargiks kui ka parimaks loomaaiaks.

DSC_2865

Kusjuures minu meelest on selles paigas tunda veel mingit erilist vaimsust, mis võib pärineda ajast, mil sellel territooriumil asus klooster. Ühes pargi servas asub muide surnuaed, kuhu kloostri mungad on maetud.

Pargist lahkudes oli tunne, nagu oleksime mingi tugeva vaimse puhastuse läbi teinud. Kogu see äng, mida paari päeva tagused Brüsseli terroriaktid tekitada suutsid, oli nagu peoga pühitud.