Brüssel on täis üllatusi, kusjuures mõnikord võivad need olla ka positiivsed. 🙂 Mulle meeldib siin eelkõige see, et Euroopa pealinna kohta on tegemist äärmiselt rohelise linnaga, pargid ja mets võtavad siin enda alla märkimisväärselt suure osa territooriumist. Siin on lausa trammiliin, mis sõidab läbi metsa! Avalikest rohealadest veelgi võluvam on aga see, et enamik maju peidab enda taga salaaeda. Tänavalt vaadates ei paista need aiad kuidagi välja ja õigupoolest ei või nende olemasolu millegi põhjal isegi aimata – majad on kõik külgepidi kokku ehitatud ja tänavad ristuvad täisnurga all, moodustades kinnised kvadraadid. Aeda näete alles siis, kui teid mõnda sellisesse majja külla kutsutakse. Kusjuures aiad on tihtipeale tõeliselt lahmakad – puhas luksus, millest näiteks Pariisis võib ainult unistada. Meil on Brüsselis ilmselt suuremgi aed kui Kuressaares. Esmakordsele külastajale on meie siinne aed veel eriti suur üllatus, sest see on tänavast ühe korruse võrra kõrgemal. Korterisse jõudmiseks tuleb pikast trepist üles ronida ja siis – pauhh, võimas vaade köögiaknast otse aeda!
Lisaks arvukatele sala-aedadele peidab Brüssel endas ka suuremaid üllatusi. Ühes neis käisime eelmisel pühapäeval, kui kõigile soovijatele pakuti tasuta ekskursiooni Manoir d’Anjou mõisaparki. Jälle üks koht, mille olemasolu ümbritsevatelt tänavatelt vaadates aimata ei oska.
Brüsseli äärelinnas asuva Manoir d’Anjou (Anjou loss või mõis) ajalugu on põnev. Paar sajandit tagasi, kui selles piirkonnas alles paksud metsad laiusid, asus seal üks kuninga jahilossidest. Praeguse peahoone lasi 1885. aastal ehitada jõukal järjel Madoux aadliperekond, kes 1913. aastal rentis valduse Prantsuse Vabariigi poolt eksiili sunnitud Orléans’i hertsogile.
Prantsusmaa ajalugu on ju pööraselt kirev – peale revolutsiooni, mille käigus kuningas Louis XVI ja kuninganna Marie-Antoinette oma peast ilma jäid, tuli pärast segaseid aegu ja Esimest Vabariiki võimule keiser Napoleon I, seejärel toimus Bourbonide dünastia restauratsioon (Louis XVIII ja Charles X) ja siis uus, nn juulirevolutsioon, mille käigus asendati kuningliku perekonna vanem haru (Bourbonid) noorema haruga (Orléans’id) Louis-Philippe’i isikus. Pärast seda jõudsid prantslased ära näha ka teise vabariigi, teise keisririigi, kolmanda ja neljanda vabariigi. Praegu on neil käsil viies.
Oluline on siinkohal aga see, et kui Kolmanda Vabariigi ajal 1913. aastal Prantsusmaa õigusjärgne troonipärija, Orléans’i hertsogi perekond eksiili aeti, leidsid nad omale uue elupaiga siin Madoux perekonna mõisas Brüsselis. Sellele viitab ka lossi praegune nimetus Manoir d’Anjou – “Kolme musketäri” lugejad ilmselt mäletavad, et Anjou hertsogi tiitlit kandis Louis XIII noorem poeg, kes ongi praeguse Orléans’i hertsogi esiisa.
14. juunil 1933 toimus lossis tähtis sündmus – seal sündis Prantsusmaa praegune troonipärija, kes vabariigi kukutamise ja kuningriigi taastamise korral hakkaks valitsema Henri VII nime all. Muide, viimane ametlikult troonile tõusnud Henri-nimeline kuningas oli numbriga IV (1589. aastal), kõik ülejäänud on sündinud n.ö teoreetiliste kuningatena.
Huvitav detail on see, et sünnitus toimus voodis, mille jalad olid asetatud karikatesse, mis olid täidetud Prantsusmaalt toodud mullaga. Nii sündis troonipärija faktiliselt Prantsusmaa pinnal!
Teise maailmasõja ajal okupeeris lossi faśistlik Saksamaa ja Prantsuse kuninglik perekond pidi teistkordselt põgenema.
Pärast sõda asus lossi elama Hea Pastori kogudus, kes tegeles koolihariduse andmisega. Alates 1987. aastast nimetavad nad ennast Hea Pastori Vennaskonnaks. Tegemist on vabatahtlikku tööd tegeva kristliku kogukonnaga, kes hoiab korras 7 hektari suurust parki, kasvatab seal köögivilja ja metsikuid lambaid, üürib välja väikeseid eraklaid jne.
Pühapäeval oli üks noormees sellest vennaskonnast meile giidiks ning umbes 50 inimesest ja ühest koerast (minu jaoks uus tõug – bodenko ehk hispaania hurt) koosnev uudishimulike grupp sai heita pilgu peidetud pargi sügavustesse.
Natside-aega, kui lossitorni oli tõmmatud haakristiga lipp, meenutab üks maa-alune punker, seinal kiri “Rauchen verboten”.
Sisekaemuseks ja meditatsiooniks on võimalik üürida selliseid eraklaid – sees on neil voodi, laud, tool, päikesepaneeliga valgustus ja gaasiküte. Soovituslik tasu ühe ööpäeva eest – 5 eurot. Brüsseli elanikele kindlasti hea võimalus linnakärast eemale tõmbuda. 🙂
Metsikud Soay tõugu lambad, kes pargis elavad, olid liiga pelglikud, et pildile jääda, inimesi nähes kepsutasid kiiresti kaugemal koos kolme sel kevadel sündinud tallekesega. See tõug olevat aasta ringi täiesti autonoomne ja saab ise endaga hakkama, ainult vett tuleb neile aeg-ajalt juurde viia:
Juurviljaaed, mille kastmisvett kogutakse taamal paistva kabeli katuselt:
Pargis oli mitmeid haruldasi puuliike, see siin on sekvoia, maailma kõige vanemaks elav puu, mille vanus Lõuna-Ameerikas võib küündida 4000 aastani.
Belgias on teatavasti kuulus sinine mets Hallebos, mis kevadeti täitub metsikute hüatsintidega. Selles mõisapargis sai Hallebosi-tunde täitsa kätte:
Mesitarud:
Osa meie grupist ja tutimütsiga giid, kes kuulub ise Hea Pastori Vennaskonda:
Ekskursioon kestis kaks ja pool tundi ning vihma hakkas sadama alles täitsa lõpus. Viimaseks pildiks jäi vaikelu niiluse hanega: