Mai alguses saime oma rõõmuks jälle korraks kodumaale põigata. Viimati sai seal mõnuleda eelmise aasta augustis, kui mitte arvestada kahte kiirvisiiti oktoobris ja novembris – korteriostu notarisse ja isa sünnipäevale.
Olime Eestis kolm tervet ja kaks poolikut päeva, aga ikka täitsa uskumatu, kui palju isegi nii lühikese ajaga jõuab, kui oma päevakava korralikult läbi mõelda. No ja see ka muidugi, et kui muljeid ja emotsioone paari päevaga väga palju koguneb, siis ära minnes on tunne, justkui oleks vähemalt paar nädalat kohapeal olnud. Ja see tunne on väga mõnus. Tõeline puhkus ja ärakäimine.
Kuidagimoodi on meil õnnestunud ilmataadi soosingusse sattuda, sest pea alati on nii, et olgu enne ja pärast ilm milline tahes, meie Eestisolekul on päike väljas. Hakka või uskuma, et Eesti ongi ilmaparadiis. 🙂 Sest kuidas teisiti annaks nimetada neid imeliselt sooje päikeselisi päevi, millega maikuu alguses Eestimaad õnnistati?
Hommikul hotellist välja astudes tervitas meid selline sinine taevas:

Tegin endale juba Brüsselis nimekirja kõigist söögikohtadest, mida Tallinnas olles külastada tahaks. Minu meelest on Eestis tase selles vallas väga kõrge. Muidugi jäi kahest päevast väheks, et kasvõi mingi osa neist kohtadest läbi käia, aga nii mõnegi toreda elamuse saime siiski. Väga ilus ja maitsev hommikusöök Klausis, kohv ja kook Komeedis ning Kiievi kotlett ja pelmeenid Babuljas. See viimane on alles äsja avatud ja jättis igati hea mulje, soovitan kõigile, kellele vene köök meeldib. Kui Babulja on selline lihtne ja pretensioonitu koht, siis hoopis teisest klassist elamuse saime Tchaikovskys, kuhu olin reede õhtuks laua reserveerinud. Me ei ole sellistes restoranides, kuhu minekul dress code’i tuleb järgida, just eriti tihedad külalised, õieti öeldes oli see C. jaoks vist üldse elus esimene kord. Sellepärast mõtlesingi, et noormehele on vaja ka vähe peenemaid kohti tutvustada ning panime igapäevaste T-särkide kõrval ka ühe triiksärgi kohvrisse.

Kõik oligi seal täpselt nii ilus ja maitsev, kui olin eeldanud. Salvrätikud olid volditud Luikede järve luikedeks, seejuures oli kõige suuremal laual valgete hulgas ka üks must luik. Ühes nurgas mängis klaverist, tśellost ja viiulist koosnev trio tuntud meloodiaid Tśaikovsky loomingust. Lisaks meie poolt tellitud toitudele saabus lauda ka hulgaliselt koka tervitusi ja vahepalasid, nii et selleks hetkeks, kui esimene tellitud toit (minul pliinid, C.-l pelmeenid) saabus, oli meil kõht juba üsna täis.

Borś serveeriti sellise laheda tainakupli all, ilmselt selleks, et supp ära ei jahtuks. 🙂

Kokkuvõttes oli see restoraniskäik igati väärt seda 100 eurot, mis on ju tegelikult lihtsalt teatripiletite raha, aga mitte iga teatrietendus ei paku sellist (kultuuri)elamust. Mõtlesin, et korra aastas võiks seda edaspidigi korrata.
Ühe päeva veetsime Raplas TaevaniMaani keraamikakojas kohvikannusid meisterdades. Teel sinna sattusime juhuslikult mingile talukaupade laadale, mis oli väga tore üllatus. Tõeline ja päris toit, mida Brüsselis on üsna keeruline kui mitte võimatu hankida. Eriti tore oli kalalett, kus müüdi (väidetavalt) hommikul Pärnu lahest püütud ja sealsamas leti kõrval suitsutatud kalakesi – ahvenad, latikad, lestad ja igasugused muud elukad. Need siin on soojad suitsuahvenad, mis tõid meelde suvise Saaremaa:

TaevaniMaani keraamikakoda on üks väga vahva loominguline paradiis, mille inspireeriva perenaise Maria käe all suudavad kohvikannu valmis nikerdada ka minusugused amatöörid, kes üldse elus esimest korda käed saviseks tegid.
C. on omal ajal Saaremaal kaks aastat keraamikaringis käinud, nii et tema jaoks oli kõik lihtsam. Minu jaoks aga, – üllatus üllatus – oli suureks abiks Cordon Bleus läbitud kondiitrikoolitus. Nii mõnigi tehnika ja võte tuli tuttav ette – pole suurt vahet, kas rullida savi või muretainast, kas meisterdada roosi savist või martsipanist. 🙂



Viis loomingulist tundi läksid lennates. Vahepeal pakkus Maria meile kohvi kõrvale imemaitsvaid sooje leivakesi ja martsipanisaiu kohalikust pagariärist, lisaks veel mitut sorti salatit. Tõeline pidusöök ja hästi helge atmosfäär, puhas rõõm oli sellest kõigest osa saada. Meie grupi näputöö tulemus kukkus välja selline, vasakult esimene on C. autoritöö:

Millalgi suve lõpupoole peaksime uuesti tagasi minema ja oma kaunitarid ära glasuurima ning siis võibki sõbrad kohvile kutsuda. 🙂

Kaks ööd ja ühe päeva veetsime aga sõprade hobuparadiisis. 🙂

Sellesse aega mahtus palju maagiat. Öine lõke ja häälekas hanederivi lendamas täpselt keskööl üle pimeda taeva. Kas haned siis ei magagi öösel? Seejärel teekond kottpimedasse metsatukka, et ronida puude vahele kinnitatud võrkkiikedesse ja nendes tähistaevast vaadates lamada. Hommikukohvi joomine metsa ehitatud majakese katusel koos suure musta koeraga, eeslid ja ponid allpool metsa all mööda kõndimas.
Esna mõis ja üks ootamatu kohtumine õhtuhämaruses. Maagiline atmosfäär.


Suveootuses roosi- ja lavendliaed mõisa kõrval:

Eelmisel suvel puu otsa ehitatud klaasmajake on nüüd valmis.

Koprad – minu jaoks oli see esmakordne võimalus näha, millisteks vägitegudeks need loomad võimelised on:

Kell oli juba päris palju ja läks kiiresti hämaraks, kui jäime väikese kärestiku juurde kuulama vee häält. Ma olen väga tänulik, et maailmas selliseid kohti ikka veel olemas on.

