Mõned koogid

Vähemalt korra poolaastas tahaks postitada fotosid vahepeal valminud tortidest. See on olnud suur rõõm. Ma tunnen end väga privilegeerituna, et saan tegeleda nii toreda hobiga ja et mul on inimesi, kellele saan oma tordid ära anda. See on üks lihtsamaid ja kindlamaid viise inimesi õnnelikuks muuta. Suur tänu kõikide nende ilusate emotsioonide eest!

Hästi tore on ka see, et inimeste soovid on nii erinevad. Nii saan peaaegu iga tordiga katsetada midagi uut. Näiteks autokujulist torti ei olnudki keegi siiamaani veel soovinud. Nüüd on siis see ka tehtud. Tehniliselt on sellise tordi puhul võimalik kahesugune lähenemine – kas liita erinevad detailid kreemiga omavahel kokku või siis teha kõigepealt kihiline nelinurkne plokk ja lõigata terava noaga kujund sellest välja. Ma kasutasin seda viimast, skulptori-tehnikat:

Sidruni-vaarikatort kolleegi sünnipäevaks:

Mõne lapse puhul olen saanud  juba kolmas aasta järjest talle sünnipäevakooki teha. Küll see aeg ikka lendab.

 

 

See mango-śokolaaditort oli aga minu esimene rahvusvaheline tellimus. 🙂 Sinna läks 7 erinevat kihti – pähklibiskviit, krõbedik, śokolaadi-ganache, mangovaht, mangotükkidega tarretis, uuesti mangovaht ja peale mangoglasuur. Nikerdamist oli omajagu, aga kuuldavasti oli sünnipäevalaps öelnud, et see on kõige parem kook, mida ta Belgias elatud aastate jooksul saanud on. 🙂 Ühtlasi oli neil samal päeval oma värskelt ostetud majja sissekolimine, nii et kujundus on siis inspireeritud sellest.

 

London. Muuseumid ja Mamma Mia

Kolmandat päeva alustasime samamoodi kui eelmist- käiguga TKTSi kassade juurde Leicesteri väljakul. Sealt saab osta muusikalidele soodushinnaga pileteid sama päeva õhtuks.

Mul oli alguses kavas minna vaatama Mathildat, sest Roald Dahli raamatud on meile mõlemale meeldinud. Selgus aga, et esmaspäeviti on Mathilda etendusel vaba päev, nii langes otsus teise valiku, Mamma Mia kasuks. Tegelikult on mul hea meel, et Mathildat esmaspäeval ei olnud, sest muidu poleks C. ilmselt nõus olnud Mamma Miat eelistama. Aga see Mamma Mia etendus oli tegelikult superäge ja meeldis ka C.-le väga. Etenduse lõppedes oli kogu publik täiesti pöördes ja aplodeeris püsti seistes. Garanteeritult mega-hea-tuju-elamus kõigile. Ehkki ma tegelikult ABBAt üldse ei armasta, on nende muusika siiski geniaalne ja mõjub hulga paremini, kui seda laulavad teised inimesed.

Muide, C. õpib koolis inglise keelt alles teist aastat ning tema jaoks oli see esimene kord, kui ta pärast õpingute algust ingliskeelseid etendusi vaatamas käis. Tundub, et arusaamisega tal suuri raskusi ei olnud.

Piccadilly väljaku nurgal Believe it or Not muuseumi ees seisab endiselt maailma pikima mehe kuju. See oli nüüd kolmas kord, kui me C.-ga tema kõrval pilti tegime ning õnneks saab taas tõdeda, et rekordilöömine veel ei ähvarda.

Enne etendust käisime V&A muuseumis, mis on minu üks lemmikumaid muuseume üldse ja kus me eelmisel korral sugugi kõike ära vaadata ei jõudnud.

Mulle meeldib, et see on nii mitmekülgne, on kunsti ja tarbekunsti ja sepiskunsti ja mis iganes mõeldavat kunsti. Näiteks C.-le kui tulevasele insenerile avaldasid seal muljet igasugused lukustatavad salalaekad ja keerulised mehhanismid. Kaunis ja meisterlik käsitöö, mida tänapäeval aina vähemaks jääb.

Selleks, et saada teismeline nõusse muuseumi tulema, on hea anda talle kaasa fotoaparaat ja paluda kõike vaatamisväärset pildistada. See hoiab ta mingil määral tegevuses ja liikumises. Pärast on huvitav vaadata, millised detailid tema tähelepanu köitsid.

 

Viimasel päeval oli meil kavas transpordimuuseum. Sinna läks C. üksinda, sest alla 18-aastastele on sissepääs tasuta, mina eelistasin 17 naela maksmise asemel samal ajal hoopis śopata. Oi, milline rõõm on Londoni riidepoodides täitsa üksinda ringi jalutada! Tund aega möödus väga produktiivselt – üks pluus ja üks kleit. Kusjuures pean ütlema, et selle suve naistemood jättis mulle Londonis väga hea mulje, nii minu maitse! Puhtad värvid, lilled ja liblikad. Lausa igast poest oleks midagi ostmiseks leidnud. Viimastel aastatel on riidepoodides minu meelest tõeline ikaldus olnud, võimalik ka, et see on Brüsseli kohalikust kontingendist tingitud lokaalse iseloomuga probleem.

Transpordimuuseumis tegi C. mulle jällegi põhjaliku fotoreportaaźi, sealne ekspositsioon oli ju väga tema teema ka.

Näiteks need siin on C. suured lemmikud, vanemat tüüpi kahekordsed bussid, millest mõni üksik veel ka praegu linna peal ringi sõidab. Erinevalt uutest mudelitest on need tagant lahtised, mis võimaldab neile sõidu ajal peale hüpata.

Tuleb välja, et lisaks kahekordsetele bussidele on Londonis olnud ka kahekordsed hobuvankrid, autod ja trammid:

 

 

Sellistesse kapslitesse said metroo-ehitajad varjuda maa all lõhkelaengute kasutamise ajal:

 

Siis jõudsime veel käia Camdeni turul, mis seekord jättis kuidagi ekstra India-hõngulise mulje. Kui teil ei ole võimalik sõita Indiasse, siis ilmselt piisab ka lihtsalt Camdenis käimisest. Eelmise korraga võrreldes oli ühte teeserva püsti pandud Amy Winehouse’i kuju:

Ja oligi aeg Londoniga hüvasti jätta. Kunagi kindlasti jälle.

London. Oravad, Tower, Jersey Boys

Nagu ikka, koosnes meie Londoni põhiprogramm kolmest osast: Hyde parki oravad, kultuuriväärtused ja muusikalid.

Oravaid seekord eriti ei näinudki. Eks üsna loogiline, et praegu leidub neile looduseski süüa piisavalt ning küllap on enamus neist hõivatud pesas poegade eest hoolitsemisega. Tavaliselt oleme Londonis käinud sügisel ja talvel ning siis on nad küll vägagi varmad inimeste käest pähkleid võtma ja ronivad sõna otseses mõttes mööda püksisäärt üles, kui kätt piisavalt kiiresti pähkliga välja ei siruta.

Meil siiski vedas, sest kohe Hyde parki sisenemisel nägime ühte oravat, kes C. väljasirutatud käe peale joonelt tema juurde tuli, mandli vastu võttis ja pärast terve fotosessiooni jaoks poseeris. Nii et C. sai oma orava-elamuse õnneks ikkagi kätte, mis ju ühe õige Londoni-reisi juurde kindlasti kuuluma peab.

 

Kultuuriprogrammis olid seekord Tower, Victoria & Alberti muuseum, teadusmuuseum ja transpordimuuseum.

Toweris käisime viimati 4 aastat tagasi, kui C. oli kümnene. Mõtlesin siis ta mälu värskendada ja tegime seal uuesti tiiru. Kõik oli enam-vähem sama, ainult rongad olid kuskile kadunud, nägime vaid ühte. Võimalik, et nemadki on praegu oma poegade juures.

Rahvast oli Toweris rohkem, kui eelmisel korral, aga mitte nii palju, et oleks seganud. Ka hiigelpikk järjekord kroonijuveelide saali läks tegelikult väga kiiresti.

Kostümeeritud tegelased etendasid rahva hulgas mingit ajastuteemalist näitemängu, kuhu ka publikut kaasati. See muidugi tekitas elevust.

Meil kulus Toweri külastusele paar tundi. Arvasin, et läheb kauem, aga tegelikult ei ole see koht, kus väga kaua olla tahaks. Liiga raske energeetika, liiga palju tapmisi ja piinamist minevikus. Näiteks selles tornis, kus kuningad omal ajal oma eksootilisi loomi kitsastes puurides pidasid, ma lausa tajusin õhus nende loomade vaeva ja ängistust, ehkki ühtegi looma seal enam ammugi ei hoita. See kõik on seal energeetiliselt alles. Ma ei mäleta, et mul oleks eelmisel korral Toweris sedavõrd paha hakanud. Ilmselt olen ma muutunud viimastel aastatel oluliselt tundlikumaks.

 

 

Pärast Towerit jalutasime Thamesi lõunakaldal, mis on üks mu lemmikuimaid marsruute. Päike paistis pilvitus taevas ja sooja oli ligi 20 kraadi. Täitsa juhuslikult leidsime üles jäätisekohviku, kus kunagi Tripadvisori soovituste põhjal käinud olime. Jäätis oli seal oma endises headuses, eriti super on pistaatsiajäätis. Kui te satute Borough Marketi kanti, siis sealsamas ümber nurga see 3Bis ongi. Järjekord paistab kaugelt silma. 🙂

Siis läksime üle Milleeniumi silla tagasi põhjakaldale, sest kella 17ks olid meil ostetud piletid Piccadilly teatrisse Jersey Boysi etendusele.

“Jersey Boys” on laval 2009. aastast ning räägib Frankie Valli ja ansambli “The 4 Seasons” loo. Seega C.-le sobis see teema hästi – neli poissi teevad bändi ja saavad maailmakuulsaks. Pean häbiga tunnistama, et vaatamata sellele, et oma hiilgeaegadel müüsid nad üle saja miljoni albumi, ei olnud mina neist varem midagi kuulnud. Ainult üks lugu tuli tuttav ette. Aga etendus oli meisterlik, tehniliselt tipptasemel ja mõnusa meeleoluga. Meile mõlemale väga meeldis.

 

London. Portobello

London on linn, millest ei ole ilmselt võimalik tüdineda ja kus vähemalt korra aastas käia võiks. Meie seekordne külaskäik sinna oli arvult juba kuues. Eelmisel aastal, tõsi küll, põikasime sinna vaid korraks – sõitsime hommikul kohale, käisime Harry Potteri maailmas ja samal õhtul rongiga tagasi. Hea rongiühendus Brüsseli-Londoni vahel võimaldab selliseid kiireid sutsakaid teha, aga muidugi on palju mõnusam, kui saab vähemalt paariks päevaks kohale jääda. Hotellihinnad – paraku – liiguvad selles linnas vertikaalsuunas vist küll sama kiiresti kui Eurostari rong. Viisaka 2-inimese toa eest kesklinna piirkonnas tuleb arvestada vähemalt 150 naela, kui veab, on selle hinna sees ka hommikusöök.

Meie peatusime juba teist korda selles hotellis, millest jäid mul eelmisel korral head mälestused. Tundub, et seekord saime koguni sama toa kui 2014. aastal. Kusjuures tookord oli samuti maikuu ja me vaatasime õhtul hotellitoa telekast eurovisiooni. Nüüd sattusime sinna samuti eurovisiooni finaali ajal, ainult selle vahega, et telekast vaatas seda ainult C., mina heitsin magama. 🙂 Seda hotelli võin igati soovitada – neil on väga hea hommikusöök (soe English breakfast + saiakesed, puuviljad rootsi lauast), tore poolakatest koosnev teenindav personal ning mugav asukoht – jala saab nii St Pancrase rongijaama kui Covent Gardeni teatritesse, lisaks läheb sealt lähedalt Piccadilly metrooliin, mis viib lennujaama.

Seekord oligi nii, et Londonisse läksime lennukiga ja tagasi tulime Eurostari rongiga. Piletid olid ostuhetkel (3 kuud tagasi) täpselt ühe hinnaga, ehkki tavaliselt kipub rong olema kallim. Rong on muidugi palju mugavam, sest jaamad on otse kesklinnas ning nendesse ei pea mitu tundi varem kohale minema. Samuti ei toimu neis pagasi suhtes sellist peedistamist nagu lennujaamades, kotid küll valgustatakse läbi, aga kedagi ei huvita sul kaasas olevad vedelikukogused. Kuna me ei olnud aga Londonis varem lennukiga käinud, tegime kogemuse mõttes seekord ühe otsa sellega. Ehkki sõiduaeg oli niimoodi tund aega lühem (lennuk 1 tund, rong 2 tundi), ei andnud see muidugi mingit ajavõitu, sest lennujaamas peab palju varem kohal olema (nüüd, peale Brüsseli lennujaama pommiplahvatusi soovitatakse lausa 3 tundi varem, sest lennujaama läbilaskevõime ei ole veel täielikult taastunud. Umbes kuu aega tagasi oli asi sedavõrd hull, et inimesed jäid massiliselt oma lennukitest maha, kuna juba üksnes jaamahooneni jõudmiseks tuli läbida täiemõõduline parkuur) ning pärast Heathrow’st metroosõit kesklinna võttis ka ligi tund aega.

Kohe pärast saabumist võtsime suuna Portobello turule, kuna oli laupäev ja just sel päeval on see turg oma täies suuruses ja ilus. Saime hoobilt endale ühe uue lemmikkoha Londonis! Kui seni oli meie suureks lemmikuks Camdeni turg, siis Portobello meeldis isegi rohkem. Seal on rohkem õhku ning kauba- ja söögivalik on ka palju mitmekesisem.

Näiteks oli seal palju hõbedamüüjaid. Ostsin kuus hõbetatud teelusikat 25 naela eest, mis tundus mulle igati hea hind. Hiljem mõtlesin, et oleks võinud ka kahvleid-nuge osta, aga las siis see jääb teiseks korraks.

Kusjuures nende lusikatega on tõeliselt tore süüa lemon curdi või siis inglise mandariinimoosi. Tekitavad sellise piduliku kellaviietee-meeleolu. 🙂

Veel ostsime sellise toreda pontsaka nahktumba. Kodus panin selle täidiseks pool riidekapitäit vanu riideid, näiteks C. väikseks jäänud talvejope:

Erilised plusspunktid lähevad aga seal turul pakutud võrratule tänavatoidule – elu parim paella ja suurepärane karbitäis peruu köögist, mille kohta ma ei saa küll öelda, et elu parim, sest Pedro on meile valmistanud igasuguseid imeasju, aga peaaegu nagu Pedro ise oleks selle karbitäie kokku pannud küll. Ma armastan peruu toitu!

Laupäev, nagu öeldud, on Portobello põhiline turupäev, pühapäeviti on turg kinni ja muudel päevadel tegutseb väiksemas mahus. Kui me sinna esmaspäeval tagasi läksime, olid püsti vaid mõned müügiletid ning ei mingit paellat ega peruud. Nii et kellel võimalus, minge Portobellossse laupäeval.

 

 

Kolm tervet ja kaks poolikut

Mai alguses saime oma rõõmuks jälle korraks kodumaale põigata. Viimati sai seal mõnuleda eelmise aasta augustis, kui mitte arvestada kahte kiirvisiiti oktoobris ja novembris – korteriostu notarisse ja isa sünnipäevale.

Olime Eestis kolm tervet ja kaks poolikut päeva, aga ikka täitsa uskumatu, kui palju isegi nii lühikese ajaga jõuab, kui oma päevakava korralikult läbi mõelda. No ja see ka muidugi, et kui muljeid ja emotsioone paari päevaga väga palju koguneb, siis ära minnes on tunne, justkui oleks vähemalt paar nädalat kohapeal olnud. Ja see tunne on väga mõnus. Tõeline puhkus ja ärakäimine.

Kuidagimoodi on meil õnnestunud ilmataadi soosingusse sattuda, sest pea alati on nii, et olgu enne ja pärast ilm milline tahes, meie Eestisolekul on päike väljas. Hakka või uskuma, et Eesti ongi ilmaparadiis. 🙂 Sest kuidas teisiti annaks nimetada neid imeliselt sooje päikeselisi päevi, millega maikuu alguses Eestimaad õnnistati?

Hommikul hotellist välja astudes tervitas meid selline sinine taevas:

 

Tegin endale juba Brüsselis nimekirja kõigist söögikohtadest, mida Tallinnas olles külastada tahaks. Minu meelest on Eestis tase selles vallas väga kõrge. Muidugi jäi kahest päevast väheks, et kasvõi mingi osa neist kohtadest läbi käia, aga nii mõnegi toreda elamuse saime siiski. Väga ilus ja maitsev hommikusöök Klausis, kohv ja kook Komeedis ning Kiievi kotlett ja pelmeenid Babuljas. See viimane on alles äsja avatud ja jättis igati hea mulje, soovitan kõigile, kellele vene köök meeldib. Kui Babulja on selline lihtne ja pretensioonitu koht, siis hoopis teisest klassist elamuse saime  Tchaikovskys, kuhu olin reede õhtuks laua reserveerinud. Me ei ole sellistes restoranides, kuhu minekul dress code’i tuleb järgida, just eriti tihedad külalised, õieti öeldes oli see C. jaoks vist üldse elus esimene kord. Sellepärast mõtlesingi, et noormehele on vaja ka vähe peenemaid kohti tutvustada ning panime igapäevaste T-särkide kõrval ka ühe triiksärgi kohvrisse.

Kõik oligi seal täpselt nii ilus ja maitsev, kui olin eeldanud. Salvrätikud olid volditud Luikede järve luikedeks, seejuures oli kõige suuremal laual valgete hulgas ka üks must luik. Ühes nurgas mängis klaverist, tśellost ja viiulist koosnev trio tuntud meloodiaid Tśaikovsky loomingust. Lisaks meie poolt tellitud toitudele saabus lauda ka hulgaliselt koka tervitusi ja vahepalasid, nii et selleks hetkeks, kui esimene tellitud toit (minul pliinid, C.-l pelmeenid) saabus, oli meil kõht juba üsna täis.

Borś serveeriti sellise laheda tainakupli all, ilmselt selleks, et supp ära ei jahtuks. 🙂

 

Kokkuvõttes oli see restoraniskäik igati väärt seda 100 eurot, mis on ju tegelikult lihtsalt teatripiletite raha, aga mitte iga teatrietendus ei paku sellist (kultuuri)elamust. Mõtlesin, et korra aastas võiks seda edaspidigi korrata.

Ühe päeva veetsime Raplas TaevaniMaani keraamikakojas kohvikannusid meisterdades. Teel sinna sattusime juhuslikult mingile talukaupade laadale, mis oli väga tore üllatus. Tõeline ja päris toit, mida Brüsselis on üsna keeruline kui mitte võimatu hankida. Eriti tore oli kalalett, kus müüdi (väidetavalt) hommikul Pärnu lahest püütud ja sealsamas leti kõrval suitsutatud kalakesi – ahvenad, latikad, lestad ja igasugused muud elukad. Need siin on soojad suitsuahvenad, mis tõid meelde suvise Saaremaa:

TaevaniMaani keraamikakoda on üks väga vahva loominguline paradiis, mille inspireeriva perenaise Maria käe all suudavad kohvikannu valmis nikerdada ka minusugused amatöörid, kes üldse elus esimest korda käed saviseks tegid.

C. on omal ajal Saaremaal kaks aastat keraamikaringis käinud, nii et tema jaoks oli kõik lihtsam. Minu jaoks aga, – üllatus üllatus – oli suureks abiks Cordon Bleus läbitud kondiitrikoolitus. Nii mõnigi tehnika ja võte tuli tuttav ette – pole suurt vahet, kas rullida savi või muretainast, kas meisterdada roosi savist või martsipanist. 🙂

Viis loomingulist tundi läksid lennates. Vahepeal pakkus Maria meile kohvi kõrvale imemaitsvaid sooje leivakesi ja martsipanisaiu kohalikust pagariärist, lisaks veel mitut sorti salatit. Tõeline pidusöök ja hästi helge atmosfäär, puhas rõõm oli sellest kõigest osa saada. Meie grupi näputöö tulemus kukkus välja selline, vasakult esimene on C. autoritöö:

Millalgi suve lõpupoole peaksime uuesti tagasi minema ja oma kaunitarid ära glasuurima ning siis võibki sõbrad kohvile kutsuda. 🙂

Kaks ööd ja ühe päeva veetsime aga sõprade hobuparadiisis. 🙂

Sellesse aega mahtus palju maagiat. Öine lõke ja häälekas hanederivi lendamas täpselt keskööl üle pimeda taeva. Kas haned siis ei magagi öösel? Seejärel teekond kottpimedasse metsatukka, et ronida puude vahele kinnitatud võrkkiikedesse ja nendes tähistaevast vaadates lamada. Hommikukohvi joomine metsa ehitatud majakese katusel koos suure musta koeraga, eeslid ja ponid allpool metsa all mööda kõndimas.

Esna mõis ja üks ootamatu kohtumine õhtuhämaruses. Maagiline atmosfäär.

Suveootuses roosi- ja lavendliaed mõisa kõrval:

Eelmisel suvel puu otsa ehitatud klaasmajake on nüüd valmis.

Koprad – minu jaoks oli see esmakordne võimalus näha, millisteks vägitegudeks need loomad võimelised on:

 

Kell oli juba päris palju ja läks kiiresti hämaraks, kui jäime väikese kärestiku juurde kuulama vee häält. Ma olen väga tänulik, et maailmas selliseid kohti ikka veel olemas on.