Suve alguse koogid

Kui ma täna juba blogipostituste lainele sattusin, siis panen siia ka mõned pildid kahel viimasel kuul tehtud tortidest.

Ühe põneva tellimuse teemaks oli “tsirkus”. Kuna peo viisid läbi tsirkusekooli kasvandikud, kes lastele akrobaatikatrikke jms õpetasid, siis pidi muidugi ka tort olema teemakohane. Õnneks ei olnud mul palju vaja nuputada, sest oma lemmikust kondiitritarvikute poest leidsin täpselt sobivad suhkrumassist medaljonid tordile kaunistuseks. Nii oligi vaid vormistamise vaev – sees on biskviit, kohupiim ja vaarikad, pealt kaetud suhkrumassiga:

Üle pika aja telliti minult ka nukuga printsessitort. See lillekeste nikerdamine kleidile oli tõeliselt lõbus tegevus, nii et tundub, et nukkudega on tore mängida igas vanuses:

Sefiiritort on midagi, mida Belgia kondiitriärides ei müüda, aga eestlaste jaoks on see nö kodune maitse. Ma ise väga suur sefiirifänn ei ole, aga kui tordi sisuks panna kohupiimakreem marjadega ning teha pool sefiiri vaarikapüree ja teine pool sidruniga ning katteks sättida samuti ohtralt marju, siis on minu meelest täitsa hea.

Sidrunikoogid on endiselt popid.

Viimase aja lemmikuks on mul saanud see, et teen äärise maasikatega nagu fraisier‘l ja panen ka sisse kihi maasikaid, kondiitrikreemi aga asendan sidrunivahuga ning peale õhukese kihi sefiiri:

või siis teine variant – panna sidrunivahu alla kiht rabarbericurdi:

 

Meie lihavõttepashat polegi ma vist veel blogisse riputanud. Mina teen pashat nii, et vahustan munad tulise suhkrusiirupiga, mis ühtlasi pastöriseerib toored munad, ning pärast segan jahtunud segu kokku kohupiima ja muude lisanditega (sukaad, goji marjad, rosinad jne). Vormina kasutan sellist prantsuse köögis levinud sõela. Kaunistasin vaarikakreemiga:

Selle Liina tordi olen ma ilmselt korra juba blogisse pannud, aga leidsin nüüd lapse fotokast mõned paremad kaadrid:

Üks õnnelik leid

Belgias on komme, et need asjad, mida inimestel endil enam vaja pole, kuid mis muidu äraviskamiseks on liiga terved ja korralikud, tõstetakse vahel tänavale koos väikese kirjakesega “à donner” (ära anda). Põhimõtteliselt võib selliseid asju müüa ka brocante‘idel (nn kirbuturg), kui on aega ja viitsimist. Tänavale tõstmine ei ole vist küll väga seaduslik, aga üldiselt on elu näidanud, et enamik asju viiakse kiiresti minema. Näiteks eile õhtul tõstsin ma välja ühe põrandalambi ja hommikuks oli see läinud.

Esmaspäeva hommikul leidsin oma tänavalt paar maja edasi tõeliselt toreda üllatuse. Esmalt köitis minu pilku vitstest punutud paberikorv, mille sarnast nagunii oli mul plaanis ostma minna. Nüüd aga saatis kosmos mulle täpselt sellise paberikorvi nagu vaja. 🙂 Korvi kõrval oli suur pungil täis naistekäekott, millel kiri “ära anda õmblusmasin”. Tassisin mõlemad asjad koju ja läksin siis tööle.

Õhtul kodus käekoti sisuga tutvudes oli rõõm suur. Sealt tuli välja väga lahe täismetallist retro õmblusmasin…

..koos kõikide tarvikutega! 🙂 Vaadake vaid – niidid, poolid, nõelad, masinaõli..

Kaasas oli ka ägeda retro-kujundusega õpetus:

 

Siit võib lugeda, et selle mudeli  – Elna Lotus- on tootnud śveitsi firma Tavaro S.A, kes oli ka esimese kaasaskantava käed-vabad masina ja esimese kaasaskantava automaatse õmblusmasina tootja. Nii et kõrge śveitsi kvaliteet. Milline rõõm tänapäeval, mil on aina raskem leida midagi, mis poleks toodetud Hiinas või selle naaberriikides!

Nimi LOTUS tuleb lootoslillest, sest masina küljed avanevad igas suunas laiali nagu lille õielehed:

Guugeldamine näitas, et tegu võiks olla 70-80ndatel toodetud masinaga. Selliseid on oksjonitel ka praegu võimalik mõnesaja euro eest osta.

Tolle karakteriga käekoti sisse oli see aare peidetud 🙂

Mul oli küll ka varem õmblusmasin olemas, aga mingi odav plastmassist kigisev-nagisev Hiina toode. Ilmselt seetõttu ma ka väga palju masinaga õmmelnud ei ole. Nüüd peab mõtlema, mida põnevat uue masinaga valmis suristada. 🙂

Poistega Pariisis

Suvi ongi käes ja lastel lõpuks koolivaheaeg. Brüsselis on kooli ametlik lõpp tegelikult 7. juulil, aga juba teist aastat on siin keskkooli nooremad klassid, kellel veel eksameid ei ole, peale jaanipäeva vabaks lastud. “Keskkool” kestab siin teadupärast 7 aastat (põhikool 5 aastat) ning eksameid tehakse vist ainult kolmes viimases klassis. Seega on C. saanud nüüd varsti juba 3 nädalat puhata ja mõnuleb praegu Eestis. Tunnistusele läksin mina kooli järgi – nagu eelmistelgi aastatel, lõpetas ta ka seekord kiitusega, 10-palli süsteemis oli tema keskmine hinne üle 9, mis on muidugi supertubli saavutus. Seejuures ei õpi ta kodus praktiliselt mitte kunagi, väga harva, kui koolikoti üldse kodus lahti teeb. Aga siinne süsteem ongi teistsugune, koolipäevad on pikad ja õpetajad koju üldiselt lisaülesandeid ei anna. Kodus õppida tuleb ainult suuremateks kontrolltöödeks.

Muusikakool lõppes küll tavakoolist nädal aega hiljem ning klaverieksamiks valmistumine oli üksjagu pingeline, aga nüüd on ka see katsumus õnneks möödas. Muusikakoolide süsteem on Belgias veelgi imelikum, ma polegi sellest täpselt aru saanud: kõigepealt on 5 aastat õpinguid, kus nädalas on 1x erialapill + 2x solfedźo ning sellele järgnevad kvalifikatsiooniaastad, kus õpitakse ainult pilli ja edasi pääsevad parimad, kes nö kvalifitseeruvad. Neid aastaid on kokku 10! C. lõpetas eelmisel aastal oma õpingud ja pääses nüüd ka esimesest kvalifikatsioonist edasi (kaheksast said eksamile kolm).

Kohe vaheaja alguses tuli talle külla sõber M. Eestist, kellega nad koos muusikat teevad. Esimestel õhtutel mindi magama minu meelest alles kuskil kolme ja nelja vahel hommikul, sest muusikahoog oli sees nii suur. Väikse vahelduse huvides viisin poisid nädalavahetuseks Pariisi, et nad ennast natuke tuulutada saaksid.

Sõitsime Izy-rongiga, mis on uus ja väga odav võimalus Brüsselist Pariisi saada. Kui piletid piisavalt pikalt ette osta, on edasi-tagasi võimalik sõita 5 euroga (see pilet ei taga istekohta), kindla istekohaga piletid algavad edasi-tagasi 15 eurost. Võrreldes kiirrong Thalysiga sõidab Izy tund aega kauem.

Ma olen ju kunagi mitu aastat töötanud reisifirmas Pariisi giidina ning seetõttu oli mul üsna hea ettekujutus, kuidas seda linna logistiliselt kõige loogilisemalt M.-le tutvustada. Tegelikult jõudsime isegi rohkem kui plaaninud olin, sest 14- ja 15-aastastel on tõesti väledad jalad.

Esimesel päeval alustasime Eiffeli torni juurest, siis läksime üle Alma silla Bateau Mouche‘ide sadamasse ning tegime 1,5 tunnise laevasõidu Seine’i jõel.

Praegu Prantsusmaal käimasolevaid jalgpalli EMi mänge arvestades oli ka Eiffeli sisse üks pall riputatud:

 

Pärast laevasõitu alustasime jalutuskäiku piki paremat kallast – Concorde’i väljak, Tuilleries’ aiad, Louvre, jäätis. 🙂

Louvre’isse läksime tunnikeseks ka sisse (alla 18-aastastele tasuta). Ega väga pikalt ei või teismelisi kunstiga hirmutada, aga Egiptuse muumiad & sarkofaagid ning Napoleon III eluruumid vaatasime ikka üle.

Muumiate puhul oli huvitav see, et egiptlased tegid muumiaid ka kassidest ja krokodillidest (ja muudest loomadest ka), vaadake kui naljakad:

Siis jätkasime jalutuskäiku piki paremat kallast. Palais-Royali siseõues tegin toreda pildi, kus poisid on ühepikkused:

Läbi les Halles‘ide jõudsime Pompidou juurde, kus käisime söömas, siis raekoja platsile, üle silla saarele Notre Dame’i juurde, kiire põige kirikusse sisse, siis üle silla vasakule kaldale ning õhtu lõpetas Luxembourg’i aed.

Järgmisel hommikul sõitsime kõigepealt la Defence’i nö tulevikulinna. Poistele pakkus muidugi huvi eeskätt ilma juhita sõitev automaatne metroorong. Aga pilvelõhkujaid oli ka huvitav vaadata, prantslased on need suutnud kujundada üsna esteetilistena. Käisime isegi põgusalt śoppamas ja saime M.-le uued kingad.

Siis oli programmis Champs-Elysées, uuesti Concorde, Madeleine’i kirik ja Montmantre. Sacre-Coeuris käisime samuti sees, see on oma erilise auraga üks minu kõige lemmikumaid kirikuid ja tundus, et M.-le ka meeldis.

Ühe brasserie’ ees Montmantre’i jalamil elasime kaasa ka Prantsuse-Iirimaa kaheksandikfinaal-mängule, mille Prantsusmaa võitis 2:1. 🙂

Pärast istusime veel Republique’i platsil ja tegime rongini aega parajaks.

Rongiga oli see tore lugu, et jaama jõudes selgus, et meie rong on graafikust kustutatud ja asendatud pool tundi hiljem väljuva rongiga. Egas midagi, läksime siis uuesti kohvikusse aega parajaks tegema. Uus rong valmistas aga meeldiva üllatuse, nimelt haagiti see kokku Thalys’iga ja sõitis Brüsselisse tunni ja 20 minutiga, mitte graafikujärgse kahe ja poole tunniga. Nii et tegelikult jõudsime koju isegi pool tundi varem kui planeeritud.

Sellega meie seiklused ühistranspordiga aga ei lõppenud. Paar päeva hiljem pidid poisid Eestisse lendama, et koos indiaanilaagrisse minna. Sain internetis küll check-ini ilusti tehtud, kuid lennujaamas tervitas meid tablool Tallinna lennu taga rasvane kiri CANCELLED. Jeerum küll, mul pole varem ühtki lendu tühistatud! Suunati meid siis Swissporti leti äärde, kus pakuti asenduseks järgmise päeva lendu Amsterdam-Tallinn. Öeldi, et kuna on puhkuste alguse aeg, siis üldiselt on kõik lennud täis ja esimesed vabad kohad otselennule oleksid olnud alles paari päeva pärast. Brüssel-Amsterdam lend oli samuti järgmiseks päevaks täis. Olukord lahendati nii, et meile anti taksovautśer (Unitax või Luxtax) sõiduks Amsterdami! Võib-olla oleks nad muidu pakkunud ka muid keerulisi ümberistumisi, aga ma rõhusin kohe alguses sellele, et tegemist on omapäi reisiva kahe alaealisega, keda pole mõtet jumal teab kuhu seiklema suunata.

Nii me siis läksime lennujaamast uuesti koju tagasi, et järgmisel hommikul kella kaheksaks lennujaama taksopeatusesse minna. Saime Amsterdami sõiduks musta Mercedese mustanahalise juhiga. Tee peal tabas meid mitu korda paduvihm ja istusime veidi ka ummikutes kinni, aga juht oli superosav ja tore, nii et seekord kõik sujus ning 2,5 tunniga olime Schipolis kohal.

Lõuna-Eestis toimuvasse indiaanilaagrisse saabusid poisid lõpuks alles südaööl, nii et esimene laagripäev läks Adria süül nende jaoks kaduma. Aga tegelikult on seegi lugu lõppkokkuvõttes siiski positiivne, sest lennufirma lubas mõlemale reisijale maksta hüvitist 400 eurot. Ja mina sain endale täiesti plaanivälise päeva Amsterdamis ringijalutamiseks. 🙂