Suvelõpu tiir Prantsusmaal – Pariis, Rouen, Giverny

dsc_4069

Selle aasta mais ja juunis pidin töö juures palju ületunde tegema. Õnneks on meil nii, et ükski ületund ei lähe kaduma, vaid need saab hiljem vabade päevade kujul välja võtta. Nii ma siis saingi septembri alguses 2 ekstra vaba päeva, et teha enne C. kooli algust (5. septembril) üks väike tiiruke Prantsusmaal.  Ajastus poleks saanud parem olla – turiste vähe, kohalikud tööl ja lapsed koolis, ilm aga suurepärane. Pariisi tänavad  olid üle pika aja mõnusalt inimtühjad, isegi Suurtel Bulvaritel sai täiesti rahulikult uhkes üksinduses patseerida ja Café Pouchkine’is ei olnud peale meie ühtegi inimest. Muide, kes otsib Pariisi parimaid croissant‘e, võiks proovida selle kohviku omi.

Hotelli olin sel korral pikalt ette broneerinud ning tõelise pärli välja õngitsenud – hotell Suez otse Saint Micheli bulvaril, 5 minuti kaugusel Seine’i jõest ja Notre Dame’ist. Ilusa prantsuse rõduga aken:

dsc_3933

kust avanes selline eht-pariislaslik vaade:

dsc_3932

Kuna ma olen Pariisis väga palju käinud, seal mitmel korral elanud ja isegi giidina töötanud, siis seekord väga konkreetseid plaane ei teinud, tegutsesime suures osas spontaanselt. Esimesel päeval jalutasime alustuseks palju ringi ja nautisime tühja linna, mina täiendasin oma varusid kondiitritarvikute poodides, sest väga spetsiifilisi asju vist mujalt osta ei saagi kui Pariisist.

Kella nelja ajal läksime Louvre’isse, sest juunikuus seal Markusega käies tekkis tunne, et need Egiptuse saalid vajaksid natuke põhjalikumat süvenemist. Kaks tundi enne muuseumi sulgemist ei olnud kassasabas enam ühtegi inimest. Väga mõnus.

dsc_3934

Louvre’is peakski nii käima, et lähed sinna mõned tunnid enne sulgemist ja võtad käsile ainult ühe valdkonna korraga. Väsitab palju vähem ja võimaldab süveneda.

Kui eelmisel korral köitsid mu tähelepanu kassi muumiad, siis nüüd märkasin ka tillukest kassi sarkofaagi:

dsc_3936

Piltkirjaga kaetud sarkofaage ja kivitahvleid on väga põnev uurida. Tänapäeva teadus pole seda maailma kindlasti veel päris lõpuni mõistnud.

dsc_3938

Õhtul istusime pikalt Notre Dame’i ees. Seal on alati väga eriline tunne, mida on raske sõnastada. Justkui oleks sinna kohta löödud mingi tugev rõhknael, mis hoiab sind kinni maakeral ja maakera kosmoses. Sügav rahu, kindluse- ja kaitstusetunne. See ei ole seotud Jumalaema kirikuga vaid just selle konkreetse maalapikesega, saarega keset Seine’i jõge, kus Pariisi linn 2000 aastat tagasi alguse sai ning siis tasapisi üle jõe kahele kaldale laienes. Pühakodasid on selles paigas olnud kaua enne seda, kui 12. sajandil sinna Notre Dame ehitati. Muide, naljakas, aga teine koht, kus mul on sellise põhjanaela-rõhknaela tunne, on Valduri majaesine Saaremaal. Et maailm keerleb ümber minu, aga mina olen paigal ja kaitstud. 🙂

dsc_4018

Järgmisel päeval sõitsime rongiga Roueni ja sealt edasi Givernysse. Ma ei olnud kummaski varem käinud. Rouenis oli meil aega 2 tundi. Jalutasime kõigepealt jõe äärde – nagu Pariisiski, voolab sealt läbi Seine, aga Rouenis on jõgi hoopis teistsugune, palju argisem:

dsc_3941

Seevastu katedraal on Rouenis vähemalt sama uhke, gooti leekestiilis.

dsc_3948

dsc_3949

Seestpoolt on katedraal samuti tõeline meistriteos, mitmekorruseliste kooriümbriskäikude ja gigantsete sambakobaratega, kusjuures kogu hoone sai II maailmasõjas märkimisväärselt kannatada.

dsc_3951

Roueni katedraalis on mitu tähelepanuväärset  hauda, näiteks on sinna maetud Richard Lõvisüdame süda. Alumisel fotol on aga Rollo haud aastast 933. Skandinaaviast pärit Rollo oli üks Richard Lõvisüdame esiisadest ning Prantsusmaa rannikul viikingite  vürstiriigi asutaja ja esimene juht. Viikingeid ehk siis Põhjast tulnud mehi (Nord Man) hakati Prantsusmaal nimetama normannideks, kes andsid nime kogu suurele piirkonnale – Normandiale. Rollo hauamonument on varsti juba 1100 aastat vana ja minu meelest väga ilus:

dsc_3950

Roueni vanalinn on väike ja kompaktne, klassikalise prantsuse liivakivi kõrval näeb ka saksa vahverki.

dsc_3945

dsc_3957

dsc_3958

Jeanne d’Arci nimi on samuti selle linnaga seotud. Pärast seda, kui Jeanne’ile oli esitatud süüdistus nõidumises, hoiti teda vangis ühes Roueni kindlustornis, mis kannab nüüd nime Jeanne d’Arci torn ning hiljem põletati Jeanne  samas linnas tuleriidal.

dsc_3962

 

dsc_3961

 

Rouenist sõitsime edasi Givernysse, mille on kuulsaks teinud impressionistid ja eelkõige Claude Monet, kes ostis sinna suvemaja, mille lilleaias ta maalis palju oma kuulsaid lillemaale, eelkõige vesiroosid (muide, Monet maalis ka seeria Roueni katedraalist).

dsc_3972

Givernysse sõitmiseks tuleb minna rongiga Vernoni (nii Pariisi kui Roueni poolt tulles ca 40 minutit sõitu) ja siis 15 minutit transfeer-bussiga. Bussipeatusesse juhatavad rongijaamast sellised kolmikhüppaja jalajäljed:

dsc_3992

Igal aastaajal on Giverny kindlasti väga erinev, vastavalt sellele, millistel lilledel parasjagu õitseaeg on. Septembri algus ei ole ilmselt just kõige õierikkam aeg, kuid see-eest oli õhus sügisele omast küpsust ja külluslikkust, aiaservadelt rippusid alla viinamarjakobarad ning mäenõlvalt saime korjata mitu peotäit põldmarju.

dsc_3963

dsc_3968

dsc_3977

dsc_3979

dsc_3990

 

dsc_3976

Kõige eredama elamuse jättis mulle üks puudealune restoran, mille sulnis atmosfäär ja põskhabemetega kelnerid tõi meelde mitu Renoiri maali. Sõime seal jäätist, et pildi sisse mineku tunnet täiega kogeda. 🙂

dsc_3975

dsc_3988

Sama restorani tagahoovist leidsime sellise vana ateljee:

dsc_3981

 

Tagasi Pariisis, läksime otsima Nicolas Flameli maja. Kes veel ei tea, siis Nicolas Flamel oli kuulus keskaegne alkeemik, kes tänapäeva noorte hulgas on saanud populaarseks Michael Scotti raamatusarja “Surematu Nicolas Flameli saladused” järgi, mis on tõlgitud ka eesti keelde. Väga mõnus lugemine, soovitan kõigile teismelistele raamatusõpradele. Mina olen praeguseks kõik 6 raamatud läbi saanud, C.-l on poolele viies.

Flameli kodumaja, millest raamatus ka päris palju juttu, asub Pompidou keskuse lähedal Montmorency tänaval, mis on nii kitsuke, et linnakaartidele seda enamasti märgitud ei ole. Maja nr 51 on ehitatud 1407. aastal ja tegu on Pariisi vanima säilinud kivimajaga. Alumisel korrusel tegutseb restoran, mille lastemenüü kannab muide Harry Potteri nime.

dsc_4001

Maja on kaetud üliägedate keskaegsete raidkirjadega, akende kohal  jookseb näiteks ladinakeelne kiri “Meie, künnimehed ja naised, kes me elame vööruses selles majas, mis on ehitatud 1407, oleme kohustatud iga päev lausuma meieisapalve  ja “Ave Maria” palve, tänades jumalat  tema hiilguse eest, mis andestab vaestele ja surnud patustele“.

dsc_4000

 

dsc_4004

dsc_4003

Kolmas päev Pariisis oli samuti väga kultuurne. Hommikul alustasime Inimese muuseumiga (Musée de l’Homme), seejärel kitarrinäitus muusikamuuseumis ja siis veel mõned kunstinäituste avamised koos Kaiaga.

Inimese muuseum, endine antropoloogiamuuseum, oli vahepeal palju aastaid remondis, mille käigus kogu kollektsioon ümber  kujundati (ilmselt poliitilist korrektsust silmas pidades). 2015. aastal muuseum siis lõpuks taasavati – avara, valge ja interaktiivsena. Kellel võimalust, siis soovitan külastada, on ühtaegu nii lõbus kui ka huvitav. Näiteks selliseid keeli (samasugused niisked-nätsked kui inimese suus olevad keeled 🙂 ) sikutades saab kuulda erinevaid maailma keeli.

dsc_4020

Sinna tasub minna juba kasvõi muuseumikohvikus avaneva vaate pärast! Kusjuures kohv on seal (inimtühjas) kohvikus vägagi demokraatliku hinnaga.

dsc_4029

dsc_4025

Pariisi muusikamuuseumi oleme varem juba külastanud, seekord läksime sinna kitarrinäituse pärast. Näitus koosnes põhimõtteliselt ühest suurest vineerkitarrist, mille sisemuses võis vaadata muusikavideosid, õnneks  tagapool sai  ka päris kitarre proovida. Ning kui me seal siis juba kord olime, tegime ka ülejäänud muuseumile tiiru peale. Kaasa antakse kõrvaklapid, mis võimaldavad eksponaatide heli kuulata, nii et igav seal muuseumis kindlasti ei hakka.

dsc_4038

dsc_4039

Uudistasime ka uut ja väga kummalise arhitektuuriga Filharmoonia maja, mis eelmisel aastal sealsamas Villette’i pargis valmis sai:

dsc_4034

dsc_4037

Villette’i park on Kirde-Pariisi äärealal noorte hulgas populaarne ajaveetmispaik. Lisaks Muusikalinnakule on seal kanali ääres ka noorte teadus- ja tehnikakeskus, kerakujuline kino jne. Laupäevase ilusa ilmaga oli kogu park rahvast tihedalt täis.

dsc_4041

Õhtul käisime Kaiaga veel Turenne’i tänaval paaril kunstinäituse avamisel, mis oli päris ekstreemne kogemus. Quo vadis, ars longa??? Näiteks üks eesti kunstnik, kelle nime ei hakka siinkohal nimetama, astus üles sellise “teosega”:

dsc_4044

Südaöö paiku jalutasime lõpuks läbi kesklinna hotelli poole ja üle Cité saare minnes istusime jälle pool tunnikest Notre Dame’i ees. Keskööst hoolimata oli plats ikka rahvast täis, taevas kiriku kohal oli tumemust ja ilma ainsagi täheta nagu paks samet. See foto on telefoniga tehtud umbes täpselt südaööl:

dsc_4045

Viimane hommik Pariisis algas mõnusa klassikalise prantsuse  hommikusöögiga Saint Micheli bulvari otsas. Mulle meeldib, kuidas Pariisi kohvikutes on toolid alati rivistatud näoga tänava suunas, et kõik külastajad saaksid jälgida möödakäijate pakutavat vaatemängu:

dsc_4056

dsc_4059

Kuna oli kuu esimene pühapäev ja kõik muuseumid tasuta, tegime kiire põike Cluny muuseumisse, mis on üks mu lemmikuid ja kohe meie hotelli kõrval. Sealne ekspositsioon käsitleb peamiselt Pariisi Rooma-perioodi, ehk siis seda aega, mis eelnes esimeste frankide tulekule meie ajaarvamise alguses. Tänapäevases linnapildis pole 2000 aastase ehitustegevuse tagajärjel roomlastest just palju alles jäänud, peamiselt vaid kunagiste Rooma termide varemed. Clunys leidub aga nii mõndagi. Näiteks kasvõi see sarvilist jumalat Cernunnost  kujutav kapiteel aastast 14-37 p.Kr, mis  leiti 19. sajandil Notre Dame’i kooriruumi aluse maa läbikaevamise käigus. Nagu ma eespool ütlesin, oli seal ju mitmeid paganlikke pühakodasid enne Notre Dame’i ehitust.

dsc_4054

Cluny peamine vaatamisväärsus, mille tõttu seda endist kloostrit kindlasti külastada tasuks, on aga 6 suurt seinavaipa “Daam ükssarvikuga” teemal. Väga lummavad ja natuke müstilised vaibad.

Otsustasime, et sel aastal hakkame korra kuus Pariisis käima. Eks vaatame, kuidas see välja kukub. 😀

dsc_4015

Mõned suvepildid

dsc_3759

Ehkki Belgias on viimastel päevadel olnud ligi 30 kraadi sooja ja samasugune leitsak peaks jätkuma veel ka järgmisel nädalal, on suvepuhkus selleks korraks siiski läbi. Seekord oli seda imelist aega isegi pikalt, mina sain Eestis veeta tervelt 6 õndsat puhkusenädalat ja C. lausa 9! Selle ajaga jõuab täielikult ümber häälestuda ja loodusesse sulanduda, kõigi oma meeltega zen-programmile lülituda ja teises maailmas ära käia. Pärast tagasi vaadates tundub kõik muidugi ainult üks suur ja ilus silmapilk, sest aeg liigub aina kiiremas tempos. Ilmselt on enamik seda  märganud, et inimeste ajatajuga oleks justkui midagi lahti – ei  saa õieti silmagi pilgutada, kui juba tund või kaks läinud, samamoodi päevad ja nädalad. Tuleks võtta nagu Väike Prints oma tool kaasa ja hakata mööda planeeti vastupäeva liikuma, et päevasid pikemaks venitada. VP jaoks oli see tema väikesel planeedil lihtne, ühel nukrameelsel õhtul sai ta endale niimoodi lubada koguni 44 päikeseloojangut.

Minu puhkus Eestis algas täpselt sünnipäeva hommikul. Milline suurepärane  aeg puhkuse alustamiseks! Pärastlõunal saime NOPis kokku paljude toredate inimestega ja õhtul läksime C.-ga Noasse õhtusöögile. Noa puhul olid mul ootused kõrged, aga tegelikult oli NOPis söödud toit märksa maitsvam ja teenindus parem, kuigi hinnalt poole odavam. Aga noh, eks selle teise poole hinda saab juurde kirjutada ilusa merevaate arvelt.

dsc_3666

Kohe järgmisel päeval kiirustasime Saaremaale, et sinna põhimõtteliselt puhkuse lõpuni jäädagi. Kes tahaks lahkuda paradiisist, kui seal on ometigi olemas väike majake ja suur õunapuuaed?

Nüüd veel C. suureks rõõmuks selline loomake ka:

dsc_3672

dsc_3679

Suve jooksul tegi C. sellega õuealale 2 korda tiiru peale ja nii ilusat muru pole see paigake kindlasti varem näinud. Nagu golfiväljak kohe! Lõpp nabakõrgusele heinale õunapuude vahel, kuhu naabrimees oma suure traktoriga ligi ei pääsenud. No ja minu igal aastal lüheneva varrega vikat oli ka selleks ajaks ammuilma katki löödud, kui järg lõpuks majataguste õunapuudeni jõudis.

dsc_3698

 

dsc_3695

Valduriga saime nüüd sellise koostööhoo sisse, et järgmiseks aastaks on plaanis kiviaia ehitus. Talvel puhastas Valdur, hea inimene, mu kiviaia sarapuuvõsast ära, mille tulemuseks oli suur hunnik küttepuid ja selline ebamäärase vormiga kivilasu. Sinna peakski nüüd järgmisel suvel ilus kiviaed kerkima, kui Valduril õnnestub selleks ajaks hea meistrimees leida:

dsc_3696

Päris maale me ennast terveks puhkuseks siiski ei unustanud, Kuressaarde sattusime üsna tihti. Kõigepealt kolm päeva spaas ja siis sugulastega saare-tiirul ja siis merepäevadele ja siis C. veel kitarrilaagrisse ka. Minu lemmikuimad söögikohad on endiselt just selles linnas, vana hea kuursaal päeva kalasaagi ja hiiglaslike jäätiseportsudega:

dsc_3668

dsc_3669

ning superägeda sisehooviga Castello, mille pitsad teevad silmad ette nii mõnelegi Itaalias söödud pitsale:

dsc_3671

C.-l oli sel aastal üldse kõvasti laagreid – indiaanilaager, laululaager ja kitarrilaager. Laululaager toimus Haapsalu lähedases puhkekülas ja sealt jäi kõige eredamalt meelde seik, et 11 last pidid kolm korda päevas sõitma kõrvalkülla sööma põhimõtteliselt ühe sõiduautoga ja C. oli üks kahest poisist, kes läbis selle teekonna pagasnikus. Olevat olnud lahe ja huvitav.

Mina samal ajal elasin 5 päeva Haapsalu Thalasso spaas ja no need päevad olid küll sulaselge õndsusemeres ujumine. Hommikud algasid suplusega välibasseinis, siis pikk ja hedonistlik luilutamine rootsi lauas, seejärel jalutuskäigud mööda Haapsalu, lõuna ajal mõni tore kohvik või siis kaasaostetud beseerull pargipingil:

dsc_3715

dsc_3745

dsc_3749

Õhtul jälle ujuma, soola-, infrapuna- ja leilisauna ning siis raamatuga pehmesse voodisse. No täitsa ebareaalne, et elu võiks nii tore olla! Viis päeva oli sellise hedonismi jaoks täiesti paras, ega rohkem ei oleks jaksanud ka.

dsc_3747

Kusjuures mingi värk Haapsalus nende pilvedega on, no absoluutselt iga kord, kui ma sellesse linna satun, on taevas huvitavaid valgeid olevusi täis. Ning kui vaadata teiste blogipostitusi Haapsalust, võib olla üsna kindel, et vähemalt üks foto on seal ka pilvedest. Pole imestada, et Haapsalu-keskne teleseriaal kannab nime “Pilvede all”! 🙂

dsc_3717

dsc_3729

dsc_3727

Haapsalus on ka maailma kõige armsam ja miniatuursem õigeusukirik, seesama, mille kõrvalmajas möödusid Ilon Wiklani esimesed lapsepõlveaastad:

dsc_3724

Muide, selleks et Haapsallu jõuda, tegime maakodust 13 km matka Orissaarde bussile. Alguses ma natuke muretsesin, et peaks ikka auto rentima või Valdurilt küüti paluma, sest pühapäeva hommikuti mingit sellesuunalist bussiliiklust meil seal ju ei ole. Siis aga mõtlesin, et just paras teekond hommikuseks jalutuskäiguks, arvetasin ühe kilomeetri kohta 15 minutit ja ajasin C. hommikul pool 6 üles, et kella üheksasele bussile jõuda.

Soovitan sellist suvehommikust teekonda kõigile – kella 6 ajal on päike juulis-augustis juba tõusnud, aga pole jõudnud maailma veel palavaks kütta, inimesed enamuses alles magavad, ühtegi autot ei sõida, küll aga on loodus ergas ja ärkvel ning sumiseb, sahiseb ja vidistab kõikjal su ümber. Tee peal klõpsisin ka mõned pildid:

dsc_3699

dsc_3700

dsc_3706

dsc_3708

Hästi tore oli see, et nii palju häid sõpru sel aastal jälle tee Saaremaale leidis. Jagatud rõõm on mitmekordne rõõm ja Saaremaa rõõmu lihtsalt peab jagama. Tuleks nüüd vaid maja kõpitsemine suurema hooga ette võtta, et külalistele õdusamat olemist pakkuda. Ja voodeid tuleks ka juurde osta. 🙂

Nagu eelmisel aastal, olid Pariisi sõbrad täiesti lummatud putukate-mutukate maailmast. Nendega kujunes ka 1 kilomeetrine jalutuskäik mereranda mitmetunniseks seikluseks.

dsc_3798

dsc_3790

dsc_3791

dsc_3788

Elmar tähistas meie juures sidrunikoogiga oma neljanda eluaasta esimest hommikut:

dsc_3876

Uue korvirõnga panime ka üles. Igale kasvule midagi. 🙂

 

dsc_3850

dsc_3870

Loodetavasti sellest Saaremaa-Pariis sõpruskohtumisest saab igasuvine traditsioon.

dsc_3866

Augustikuu tõi kaasa tõelise õunauputuse. Kõik minu 12+ õunapuud olid sellises eufoorias äraniidetud rohust ja kiviaia puhastamisega kaasnenud päikesevalgusest, et igaüks valas mind üle keskmiselt tonni õuntega. Note for yourself: mahlapressi ostmine on järgmisel aastal absolute must! Sel aastal oli siis lihtsalt metssigadel pidu, kuni neid vaesekesi katku ettekäändel maha nottima hakati. Vaesed notsud!

dsc_3888

Õunad olid kõik imemaitsvad, punapõsksed ja ühegi ussiauguta. Nii palju, kui käed vähegi jaksasid kanda, vedasin neid laiali Kuressaarde ja Tallinna, peotäis jõudis otsaga Brüsselissegi.

dsc_3896

Köögiaknast avanev vaade  õunapuudele on minu meelest maailma kõige ilusam vaade üldse, omamoodi  teraapiline.
dsc_3898

Lisaks õuntele tõi august meie aeda nunnu liblikarööviku, uskumatu sarvilise siklase ja mõned nahkhiired. Rööviku leidsime maanteelt ja panime oma õunapuu otsa elama. Ta hakkas kohe ühte õunapuulehte sööma, kusjuures täiesti selgelt oli kuulda vaikset krõmpsutamist! Vau! Ometi oli ta suu nii ultra-mikro-miniatuurne, et seal sees olevad hambad oleksid vist ainult mikroskoobi all nähtavad.

Igav ei hakanud kordagi, ehkki nädalakese olin maal täitsa üksinda, seltsiks ainult Vikerraadio. 🙂

dsc_3901

dsc_3922

Ja siis Tallinn. Suve keskel paar päeva Haapsalu järel ja siis veel paar päeva puhkuse lõpus. Jälle palju toredaid inimesi ja kohtumisi. Kohtumised võiksidki olla selle suve märksõnaks. Mõnda inimest ei olnud vahepeal 21 aastat näinud. Kohtumiste tihedus viis mõttele, et miski oleks nagu lõppemas/algamas..

Vanalinna katustelt avastasime kaks lahedat kassi:

dsc_3756

Käisime Raplas oma kohvikannusid glasuurimas ja augusti lõpus saime oma kaua tehtud kaunikesed kätte. Näe, sellised tulidki :):

dsc03815

Tegime väljasõidu  Keila Joale, kus on ära tehtud uskumatult suur töö, ehkki palju on ikka veel teha ka. 8 eurone pilet kahe ruumi külastamise eest tundus siiski tiba kallis.

dsc_3926

dsc_3924

Soovitada võib toredat uut hostelit Uuel tänaval ja veelgi toredamat uut jäätisekohvikut Gelato Ladies kohe hosteli kõrval. Proovige seal kindlasti Hugo-nimelist jäätist leedripuumarjadest!

Nagu ikka, oli tagasi Belgiasse sõita veits nukker, aga õnneks pidin seekord tööl olema esialgu vaid ühe päeva, siis ootas ees 4 päevane sõit Pariisi. 🙂 Sellest juba järgmises postituses.