Suvelõpu tiir Prantsusmaal – Pariis, Rouen, Giverny

dsc_4069

Selle aasta mais ja juunis pidin töö juures palju ületunde tegema. Õnneks on meil nii, et ükski ületund ei lähe kaduma, vaid need saab hiljem vabade päevade kujul välja võtta. Nii ma siis saingi septembri alguses 2 ekstra vaba päeva, et teha enne C. kooli algust (5. septembril) üks väike tiiruke Prantsusmaal.  Ajastus poleks saanud parem olla – turiste vähe, kohalikud tööl ja lapsed koolis, ilm aga suurepärane. Pariisi tänavad  olid üle pika aja mõnusalt inimtühjad, isegi Suurtel Bulvaritel sai täiesti rahulikult uhkes üksinduses patseerida ja Café Pouchkine’is ei olnud peale meie ühtegi inimest. Muide, kes otsib Pariisi parimaid croissant‘e, võiks proovida selle kohviku omi.

Hotelli olin sel korral pikalt ette broneerinud ning tõelise pärli välja õngitsenud – hotell Suez otse Saint Micheli bulvaril, 5 minuti kaugusel Seine’i jõest ja Notre Dame’ist. Ilusa prantsuse rõduga aken:

dsc_3933

kust avanes selline eht-pariislaslik vaade:

dsc_3932

Kuna ma olen Pariisis väga palju käinud, seal mitmel korral elanud ja isegi giidina töötanud, siis seekord väga konkreetseid plaane ei teinud, tegutsesime suures osas spontaanselt. Esimesel päeval jalutasime alustuseks palju ringi ja nautisime tühja linna, mina täiendasin oma varusid kondiitritarvikute poodides, sest väga spetsiifilisi asju vist mujalt osta ei saagi kui Pariisist.

Kella nelja ajal läksime Louvre’isse, sest juunikuus seal Markusega käies tekkis tunne, et need Egiptuse saalid vajaksid natuke põhjalikumat süvenemist. Kaks tundi enne muuseumi sulgemist ei olnud kassasabas enam ühtegi inimest. Väga mõnus.

dsc_3934

Louvre’is peakski nii käima, et lähed sinna mõned tunnid enne sulgemist ja võtad käsile ainult ühe valdkonna korraga. Väsitab palju vähem ja võimaldab süveneda.

Kui eelmisel korral köitsid mu tähelepanu kassi muumiad, siis nüüd märkasin ka tillukest kassi sarkofaagi:

dsc_3936

Piltkirjaga kaetud sarkofaage ja kivitahvleid on väga põnev uurida. Tänapäeva teadus pole seda maailma kindlasti veel päris lõpuni mõistnud.

dsc_3938

Õhtul istusime pikalt Notre Dame’i ees. Seal on alati väga eriline tunne, mida on raske sõnastada. Justkui oleks sinna kohta löödud mingi tugev rõhknael, mis hoiab sind kinni maakeral ja maakera kosmoses. Sügav rahu, kindluse- ja kaitstusetunne. See ei ole seotud Jumalaema kirikuga vaid just selle konkreetse maalapikesega, saarega keset Seine’i jõge, kus Pariisi linn 2000 aastat tagasi alguse sai ning siis tasapisi üle jõe kahele kaldale laienes. Pühakodasid on selles paigas olnud kaua enne seda, kui 12. sajandil sinna Notre Dame ehitati. Muide, naljakas, aga teine koht, kus mul on sellise põhjanaela-rõhknaela tunne, on Valduri majaesine Saaremaal. Et maailm keerleb ümber minu, aga mina olen paigal ja kaitstud. 🙂

dsc_4018

Järgmisel päeval sõitsime rongiga Roueni ja sealt edasi Givernysse. Ma ei olnud kummaski varem käinud. Rouenis oli meil aega 2 tundi. Jalutasime kõigepealt jõe äärde – nagu Pariisiski, voolab sealt läbi Seine, aga Rouenis on jõgi hoopis teistsugune, palju argisem:

dsc_3941

Seevastu katedraal on Rouenis vähemalt sama uhke, gooti leekestiilis.

dsc_3948

dsc_3949

Seestpoolt on katedraal samuti tõeline meistriteos, mitmekorruseliste kooriümbriskäikude ja gigantsete sambakobaratega, kusjuures kogu hoone sai II maailmasõjas märkimisväärselt kannatada.

dsc_3951

Roueni katedraalis on mitu tähelepanuväärset  hauda, näiteks on sinna maetud Richard Lõvisüdame süda. Alumisel fotol on aga Rollo haud aastast 933. Skandinaaviast pärit Rollo oli üks Richard Lõvisüdame esiisadest ning Prantsusmaa rannikul viikingite  vürstiriigi asutaja ja esimene juht. Viikingeid ehk siis Põhjast tulnud mehi (Nord Man) hakati Prantsusmaal nimetama normannideks, kes andsid nime kogu suurele piirkonnale – Normandiale. Rollo hauamonument on varsti juba 1100 aastat vana ja minu meelest väga ilus:

dsc_3950

Roueni vanalinn on väike ja kompaktne, klassikalise prantsuse liivakivi kõrval näeb ka saksa vahverki.

dsc_3945

dsc_3957

dsc_3958

Jeanne d’Arci nimi on samuti selle linnaga seotud. Pärast seda, kui Jeanne’ile oli esitatud süüdistus nõidumises, hoiti teda vangis ühes Roueni kindlustornis, mis kannab nüüd nime Jeanne d’Arci torn ning hiljem põletati Jeanne  samas linnas tuleriidal.

dsc_3962

 

dsc_3961

 

Rouenist sõitsime edasi Givernysse, mille on kuulsaks teinud impressionistid ja eelkõige Claude Monet, kes ostis sinna suvemaja, mille lilleaias ta maalis palju oma kuulsaid lillemaale, eelkõige vesiroosid (muide, Monet maalis ka seeria Roueni katedraalist).

dsc_3972

Givernysse sõitmiseks tuleb minna rongiga Vernoni (nii Pariisi kui Roueni poolt tulles ca 40 minutit sõitu) ja siis 15 minutit transfeer-bussiga. Bussipeatusesse juhatavad rongijaamast sellised kolmikhüppaja jalajäljed:

dsc_3992

Igal aastaajal on Giverny kindlasti väga erinev, vastavalt sellele, millistel lilledel parasjagu õitseaeg on. Septembri algus ei ole ilmselt just kõige õierikkam aeg, kuid see-eest oli õhus sügisele omast küpsust ja külluslikkust, aiaservadelt rippusid alla viinamarjakobarad ning mäenõlvalt saime korjata mitu peotäit põldmarju.

dsc_3963

dsc_3968

dsc_3977

dsc_3979

dsc_3990

 

dsc_3976

Kõige eredama elamuse jättis mulle üks puudealune restoran, mille sulnis atmosfäär ja põskhabemetega kelnerid tõi meelde mitu Renoiri maali. Sõime seal jäätist, et pildi sisse mineku tunnet täiega kogeda. 🙂

dsc_3975

dsc_3988

Sama restorani tagahoovist leidsime sellise vana ateljee:

dsc_3981

 

Tagasi Pariisis, läksime otsima Nicolas Flameli maja. Kes veel ei tea, siis Nicolas Flamel oli kuulus keskaegne alkeemik, kes tänapäeva noorte hulgas on saanud populaarseks Michael Scotti raamatusarja “Surematu Nicolas Flameli saladused” järgi, mis on tõlgitud ka eesti keelde. Väga mõnus lugemine, soovitan kõigile teismelistele raamatusõpradele. Mina olen praeguseks kõik 6 raamatud läbi saanud, C.-l on poolele viies.

Flameli kodumaja, millest raamatus ka päris palju juttu, asub Pompidou keskuse lähedal Montmorency tänaval, mis on nii kitsuke, et linnakaartidele seda enamasti märgitud ei ole. Maja nr 51 on ehitatud 1407. aastal ja tegu on Pariisi vanima säilinud kivimajaga. Alumisel korrusel tegutseb restoran, mille lastemenüü kannab muide Harry Potteri nime.

dsc_4001

Maja on kaetud üliägedate keskaegsete raidkirjadega, akende kohal  jookseb näiteks ladinakeelne kiri “Meie, künnimehed ja naised, kes me elame vööruses selles majas, mis on ehitatud 1407, oleme kohustatud iga päev lausuma meieisapalve  ja “Ave Maria” palve, tänades jumalat  tema hiilguse eest, mis andestab vaestele ja surnud patustele“.

dsc_4000

 

dsc_4004

dsc_4003

Kolmas päev Pariisis oli samuti väga kultuurne. Hommikul alustasime Inimese muuseumiga (Musée de l’Homme), seejärel kitarrinäitus muusikamuuseumis ja siis veel mõned kunstinäituste avamised koos Kaiaga.

Inimese muuseum, endine antropoloogiamuuseum, oli vahepeal palju aastaid remondis, mille käigus kogu kollektsioon ümber  kujundati (ilmselt poliitilist korrektsust silmas pidades). 2015. aastal muuseum siis lõpuks taasavati – avara, valge ja interaktiivsena. Kellel võimalust, siis soovitan külastada, on ühtaegu nii lõbus kui ka huvitav. Näiteks selliseid keeli (samasugused niisked-nätsked kui inimese suus olevad keeled 🙂 ) sikutades saab kuulda erinevaid maailma keeli.

dsc_4020

Sinna tasub minna juba kasvõi muuseumikohvikus avaneva vaate pärast! Kusjuures kohv on seal (inimtühjas) kohvikus vägagi demokraatliku hinnaga.

dsc_4029

dsc_4025

Pariisi muusikamuuseumi oleme varem juba külastanud, seekord läksime sinna kitarrinäituse pärast. Näitus koosnes põhimõtteliselt ühest suurest vineerkitarrist, mille sisemuses võis vaadata muusikavideosid, õnneks  tagapool sai  ka päris kitarre proovida. Ning kui me seal siis juba kord olime, tegime ka ülejäänud muuseumile tiiru peale. Kaasa antakse kõrvaklapid, mis võimaldavad eksponaatide heli kuulata, nii et igav seal muuseumis kindlasti ei hakka.

dsc_4038

dsc_4039

Uudistasime ka uut ja väga kummalise arhitektuuriga Filharmoonia maja, mis eelmisel aastal sealsamas Villette’i pargis valmis sai:

dsc_4034

dsc_4037

Villette’i park on Kirde-Pariisi äärealal noorte hulgas populaarne ajaveetmispaik. Lisaks Muusikalinnakule on seal kanali ääres ka noorte teadus- ja tehnikakeskus, kerakujuline kino jne. Laupäevase ilusa ilmaga oli kogu park rahvast tihedalt täis.

dsc_4041

Õhtul käisime Kaiaga veel Turenne’i tänaval paaril kunstinäituse avamisel, mis oli päris ekstreemne kogemus. Quo vadis, ars longa??? Näiteks üks eesti kunstnik, kelle nime ei hakka siinkohal nimetama, astus üles sellise “teosega”:

dsc_4044

Südaöö paiku jalutasime lõpuks läbi kesklinna hotelli poole ja üle Cité saare minnes istusime jälle pool tunnikest Notre Dame’i ees. Keskööst hoolimata oli plats ikka rahvast täis, taevas kiriku kohal oli tumemust ja ilma ainsagi täheta nagu paks samet. See foto on telefoniga tehtud umbes täpselt südaööl:

dsc_4045

Viimane hommik Pariisis algas mõnusa klassikalise prantsuse  hommikusöögiga Saint Micheli bulvari otsas. Mulle meeldib, kuidas Pariisi kohvikutes on toolid alati rivistatud näoga tänava suunas, et kõik külastajad saaksid jälgida möödakäijate pakutavat vaatemängu:

dsc_4056

dsc_4059

Kuna oli kuu esimene pühapäev ja kõik muuseumid tasuta, tegime kiire põike Cluny muuseumisse, mis on üks mu lemmikuid ja kohe meie hotelli kõrval. Sealne ekspositsioon käsitleb peamiselt Pariisi Rooma-perioodi, ehk siis seda aega, mis eelnes esimeste frankide tulekule meie ajaarvamise alguses. Tänapäevases linnapildis pole 2000 aastase ehitustegevuse tagajärjel roomlastest just palju alles jäänud, peamiselt vaid kunagiste Rooma termide varemed. Clunys leidub aga nii mõndagi. Näiteks kasvõi see sarvilist jumalat Cernunnost  kujutav kapiteel aastast 14-37 p.Kr, mis  leiti 19. sajandil Notre Dame’i kooriruumi aluse maa läbikaevamise käigus. Nagu ma eespool ütlesin, oli seal ju mitmeid paganlikke pühakodasid enne Notre Dame’i ehitust.

dsc_4054

Cluny peamine vaatamisväärsus, mille tõttu seda endist kloostrit kindlasti külastada tasuks, on aga 6 suurt seinavaipa “Daam ükssarvikuga” teemal. Väga lummavad ja natuke müstilised vaibad.

Otsustasime, et sel aastal hakkame korra kuus Pariisis käima. Eks vaatame, kuidas see välja kukub. 😀

dsc_4015

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s