Belgia on teada-tuntud šokolaadimaa, Euroopas suudab ehk üksnes Šveits talle selles vallas konkurentsi pakkuda. Vikipeedia loeb üles 36 Belgia šokolaaditootjat, aga tegelikkuses on neid kindlasti veel märksa rohkem. Poodides enimlevinud mark on Côte d’Or, mis on nö laiatarbekaup nagu meie Kalev, ainult et siiski väga kvaliteetne ja suure kakaosisaldusega. Siis on rida natuke eksklusiivsemat kraami – Leonidas, Neuhaus, Cornet- Royal jne, kes on küll ka suured ettevõtted, aga müüvad oma toodangut (põhiliselt erineva täidisega pralineekomme) endanimelistes butiikides, mitte suvalises toidupoes. Ja siis on veel palju chocolatier‘sid ehk šokolaadimeistreid, kes valmistavad ainult käsitööšokolaadi.
Chocolatier tundub mulle väga ilus amet, ühtaegu tehnilist meisterlikkust nõudev ja loominguline. Eestis on see veel üsna vähe levinud, esmalt tuleb mulle pähe Anneli Viik, aga ehk on mõni veel. Kuna kvaliteetne tooraine on kallis, siis ilmselt oleks Eestis ka raske selle äriga kasumisse jõuda. Siin on elu lihtsam – kuna üks suurimaid šokolaadihelveste tootjaid Callebaut on Belgia firma, on siin hinnad soodsamad – just täna ostsin 2,5 kg 58% kakaosisaldusega helbeid 17 euro eest, samas kui Amazonist tellides peaks 1 kilo eest välja käima 15 eurot.
Brüsseli raekoja platsil asub väike šokolaadimuuseum, käisime seal kunagi 2005. aastal. Eelmisel laupäeval aga avastasime endale üllatuseks, et rue de Neckil asub veel teinegi šokolaadimuuseum.
Sattusime sinna pooleldi juhuslikult ja lisaks veel päeval, mil seal oli rahvusvaheline üritus demonstratsioonesinemiste ja degustatsioonidega. Kuna mingit reklaami sellele üritusele ei tehtud, oli maja praktiliselt tühi. Jalutasime ca kümnekesi ringi ja tundsime ennast väga eksklusiivselt, nagu kuninga kassid. Vaatasime Pariisist kohale sõitnud La Fabrique à Chocolat chocolatier privaatset demonstratsiooni, kuidas teha ägedaid komme ja kaunistusi. Pärast saime kõik need kommid ära ka süüa. Väga lahe! Natuke oli selline tunne nagu Mary Poppinsi raamatus, et astud juhuslikult tänavalt sisse kuhugi pealtnäha tavalisse majja ja satud täiega võluruumi.
Kusjuures see chocolatier oli ikka väga proff. Tempereerimiseks kasutas ta vähelevinud 2/3 meetodit, mida mina polegi seni veel proovida julgenud. Ehk et 2/3 šokolaadikogusest tuleb üles sulatad ja seejärel segada ülejäänud kolmandik sinna sisse, mis langetabki temperatuuri täpselt 32 kraadini. Tundub kuidagi liiga riskantne sellele kraadile täpselt pihta saada, aga tema enda kommid läikisid küll nagu peegel, nii et peab vist ikka järgi proovima.
Lisaks olid seal muuseumis mõned suured šokolaadist kujud – Atomium, Püha Südame kirik ja triumfikaar, millest igaühe valmistamiseks kulus ligi 100 kg šokolaadi.
Ja siis natuke ajaloolist kunsti. Eks me kõik oleme ju kunagi kommipabereid kogunud. 🙂
Muuseumis on ka pood ja kohvik, mis täidetud ahvatlevate lõhnadega. Paistis, et nende spetsialiteediks on igasugused hõrgud šokolaadijoogid. Meil C.-ga küll kahjuks polnud enam jaksu seal kohapeal maitsma hakata, aga ostsin kaasa puruteed, mille koostis oli parajalt intrigeeriv – rooibos, toorkakao, šokolaadihelbed, kakaoubade purustatud kestad, kuivatatud apelsiniviilud.
Nii et šokolaadisõbrad, kes te Brüsselisse satute, sellest majast tasuks kindlasti läbi põigata! Aadress on rue de Neckstraat 20.