Šokolaad

dsc_4109

Belgia on teada-tuntud šokolaadimaa, Euroopas suudab ehk üksnes  Šveits talle selles vallas konkurentsi pakkuda. Vikipeedia  loeb üles 36 Belgia šokolaaditootjat, aga tegelikkuses on neid kindlasti veel märksa rohkem. Poodides enimlevinud mark on  Côte d’Or, mis on nö laiatarbekaup nagu meie Kalev, ainult et  siiski väga  kvaliteetne ja suure kakaosisaldusega. Siis on rida natuke eksklusiivsemat kraami – Leonidas, Neuhaus, Cornet- Royal jne, kes on küll ka suured ettevõtted, aga müüvad oma toodangut (põhiliselt erineva täidisega pralineekomme) endanimelistes butiikides, mitte suvalises toidupoes. Ja siis on veel palju  chocolatier‘sid ehk šokolaadimeistreid, kes valmistavad ainult käsitööšokolaadi.

Chocolatier tundub mulle väga ilus amet, ühtaegu tehnilist meisterlikkust nõudev ja loominguline. Eestis on see veel üsna vähe levinud, esmalt tuleb mulle pähe Anneli Viik, aga ehk  on mõni veel. Kuna kvaliteetne tooraine on kallis, siis ilmselt oleks Eestis ka raske selle äriga kasumisse jõuda. Siin on elu lihtsam – kuna üks suurimaid šokolaadihelveste tootjaid Callebaut on Belgia firma, on siin  hinnad soodsamad – just täna ostsin 2,5 kg 58% kakaosisaldusega helbeid 17 euro eest, samas kui Amazonist tellides peaks 1 kilo eest välja käima 15 eurot.

Brüsseli raekoja platsil asub väike šokolaadimuuseum, käisime seal kunagi 2005. aastal. Eelmisel laupäeval aga avastasime endale üllatuseks, et rue de Neckil asub veel teinegi šokolaadimuuseum.

dsc_4088

Sattusime sinna pooleldi juhuslikult ja lisaks veel päeval, mil seal oli rahvusvaheline üritus  demonstratsioonesinemiste ja degustatsioonidega. Kuna mingit reklaami sellele üritusele ei tehtud, oli maja praktiliselt tühi. Jalutasime ca kümnekesi ringi ja tundsime ennast väga eksklusiivselt, nagu kuninga kassid. Vaatasime Pariisist kohale sõitnud La Fabrique à Chocolat chocolatier  privaatset demonstratsiooni, kuidas teha ägedaid komme ja kaunistusi. Pärast saime kõik need kommid ära ka süüa. Väga lahe! Natuke oli selline tunne nagu Mary Poppinsi raamatus, et astud juhuslikult tänavalt sisse kuhugi pealtnäha tavalisse majja ja satud täiega võluruumi.

dsc_4092

dsc_4097

dsc_4102

Kusjuures see chocolatier oli ikka väga proff. Tempereerimiseks kasutas ta vähelevinud 2/3 meetodit, mida mina polegi seni veel proovida julgenud. Ehk et 2/3 šokolaadikogusest tuleb üles sulatad ja seejärel segada ülejäänud kolmandik sinna sisse, mis langetabki temperatuuri täpselt 32 kraadini. Tundub kuidagi liiga riskantne sellele kraadile täpselt pihta saada, aga tema enda kommid läikisid küll nagu peegel, nii et peab vist ikka järgi proovima.

dsc_4106

Lisaks olid seal muuseumis mõned suured šokolaadist kujud – Atomium, Püha Südame kirik ja triumfikaar, millest igaühe valmistamiseks kulus ligi 100 kg šokolaadi.

dsc_4113

dsc_4089

dsc_4086

Ja siis natuke ajaloolist kunsti. Eks me kõik oleme ju kunagi  kommipabereid kogunud. 🙂

dsc_4108
dsc_4110

dsc_4111

Muuseumis on ka pood ja kohvik, mis täidetud ahvatlevate lõhnadega. Paistis, et nende spetsialiteediks on igasugused hõrgud šokolaadijoogid. Meil C.-ga küll kahjuks polnud enam jaksu seal kohapeal maitsma hakata, aga ostsin kaasa puruteed, mille koostis oli parajalt intrigeeriv – rooibos, toorkakao, šokolaadihelbed, kakaoubade purustatud kestad, kuivatatud apelsiniviilud.

Nii et šokolaadisõbrad, kes te Brüsselisse satute, sellest majast tasuks kindlasti läbi põigata! Aadress on rue de Neckstraat 20.

15!

dsc03864

Septembri keskel, kalendrisuve viimasel nädalal, sai kallis lapsuke juba 15. Nii tähtsa sündmuse puhul  pidin oma kondiitrioskused muidugi  hoolega kokku koguma ja natuke üle oma varju hüppama. Sest see ei lähe ju ka mitte, kui ema igasuguseid põnevaid-kirevaid teematorte ainult teistele nikerdab. 😉

Et tort peab tulema muusikateemaline, oli kohe algusest peale selge, sest  kingituseks oli seekord plaanis basskitarr. Kaalusin varianti teha tordi peale kaunistuseks  śokolaadist  kitarr, aga leidsin siis – oma võimeid igati realistlikult hinnates -, et kõigi nende kumeruste ja keelte õigesse proportsiooni ja rakurssi sättimine võib liiga keeruliseks osutuda. Tiibklaver tundus lihtsam. 😀 Ja mine tea, võib-olla kunagi ühel sünnipäeval tuleb see päris tiibklaver ka ära, unistada ju võib. Seniks tuleb leppida śokolaadist variandiga, mille sees mitmevärvilised makroonid.

dsc03856

Kokku oli nikerdamist mitu õhtut, et kõik need väikesed detailid õigesti tempereeritud śokolaadist valmis saada ja omavahel kokku sobitada. Klaveritiibasid tegin igaks juhuks ka väikese varuga, et kui esimene paigaldades katki peaks minema, oleks uus kohe võtta. Õnneks varuvariante vaja ei läinud, neid sai pärast niisama krõbistada. 🙂

dsc03930

Tordi sisuks oli biskviit, kohupiim ja vaarikad, pealt katsin martsipaniga. Ümbritsev riba on  mandli-kakaobiskviit ja muusikamotiivid on joonistatud  valge śokolaadiga.

dsc03862

 

15 aastat ühist teekonda ja koos kasvamist – milline tore ja rõõmuküllane aeg on see olnud!  Ma olen väga tänulik nende aastate eest.

dsc03931

Ja nagu öeldud, siis meie kodune pillikogu sai jälle täiendust. Seekordse kaunitari järgi sõitsime Lille’i linna Prantsusmaale. Brüsseli muusikapoodide valik osutus ootamatult kehvaks ja interneti teel mina pilli ostmist ette ei kujuta. Nii tunduski kõige lihtsam sõita 30 minutiga Lille’i ja kapata viie tunniga läbi sealsed 7 (seitse!) muusikapoodi, mis peaasjalikult kitarridele keskendunud. Ja tadaa – seal ta oligi, mahagon ja roosipuu – 5-keeleline Ibanezi basskitarr! Leidsime kohe teisest poest, aga käisime igaks juhuks ülejäänud 5 ka läbi. Aga ei, paremat pakkumist ei näinud, sama kitarr oli ka viimases poes, aga ligi 50 eurot kallim, nii et kihutasime läbi linna uuesti teise poodi tagasi ja laekusime siis, keel vesti peal, 10 minutit enne rongi väljumist rongijaama. Kohvikusse merveilleux‘sid sööma ei jõudnudki, aga mis sest ikka.

dsc_4119