Montserrat

dsc_4206

Pühapäeval tegime väljasõidu Montserrati kloostrisse. Plaza Espana rongijaamast väljuvad sinna rongid üks kord tunnis, sõit mägede jalamile kestab tund aega ning viimane ots üles mägedesse tuleb teha kas mägiraudtee rongi või köisraudteega. Esimene neist sõidab mööda serpentiine ca 20 minutit, teine läheb otsejoones üles 7 minutiga.

Näe, klooster on seal tipus, parempoolse mäe vasakul küljel. Hea kamuflaaź, aga kui tähelepanelikult vaadata, siis on näha küll:

dsc_4193

 

Kui me eelmine kord Montserratis käisime, valisime üles jõudmiseks mägirongi, sest sellega kestab sõit kauem ja on rohkem aega maalilisi vaateid imetleda. Kindlasti on rongisõit ka vähem hirmus, kui trossi otsas kuristiku kohal kõlkuda. Seekord aga  valikut polnud, sest rong sel päeval ei sõitnudki, oli ainult köisraudtee-variant. Ostsime siis Barcelonas sellele piletid, mõtlesime, et ongi tore, kui saab teise variandi  ka ära proovida. Paraku. Kui pärast tunniajalist sõitu kohale jõudsime, oli järjekord köisraudteele kümnes keerus nagu meremadu. Muidugi, enamik inimesi eelistab ju  tavaliselt üles sõita rongiga, mis mahutab kümneid kordi rohkem inimesi, kui see köisraudtee-putka. Nüüd aga pidi kogu see mass kannatlikult ootama, et  teleferico nad 20-kaupa üles mäkke sõidutaks. Ära ka justkui minna ei saanud, kui kallid piletid ostetud ja Barcelonast tund aega kohale sõidetud.

collage-1478082519501

Kirjade järgi pidanuks teleferico sõit kestma 7 minutit – meie ootasime natuke rohkem kui 2,5 tundi. Iga tunni tagant saabus rongitäis inimesi juurde ja saba venis aina pikemaks. Viimased õnnetud jõudsid üles kella 17 paiku, kui läks juba pimedaks ja meie hakkasime alla tulema. (Muidugi jällegi tund aega sabas seistes).

Nii et selline lugu siis. Aga tegelikult ma ei kurda, sest see sabasseismine oli ka omamoodi huvitav. Puhas mägede õhk ja päikesepaiste ning hea võimalus inimesi jälgida. 🙂 Inimeste kiituseks tuleb ütelda, et kõik olid kuni lõpuni välja rõõmsad ja sõbralikud, ei mingeid torssis nägusid ega trügimist. Tegemist oli siiski ju pühapaiga külastajatega. 🙂

collage-1478081783060

Montserratis vaatasime üle imettegeva Musta Madonna, panime küünlaid, sõime jäätist. Tegime ka väikese matka kloostrit ümbritsevatel matkaradadel, aga mööda oluliselt lühemat marsruuti, kui algul plaanitud, sest polnud tahtmist pimedas mägedesse jääda. Vaated, mis sealt ülevalt avanevad, on muidugi täiesti imelised. Ning edasiliikumiseks pole vaja mingit erilist võhma ega varustust, mina sain täitsa oma tavaliste tänavakingadega hakkama.

dsc_4213

Kõige ilusam hetk oli siis, kui me peale tunniajalist ootamist lõpuks järjekorra eesotsas saabuvat telefericot ootasime. Vaikselt hämardus ja mäed mattusid sinaka roosaka udu sisse. Lõpuks ei olnudki nende piirjooned enam eristatavad, oli lihtsalt üks unenäoline uduookean. Sellest roosast uduookeanist ujus välja kollane laevuke, millega sai libiseda otse roosa unenäo sisse. Väga imeline ja eriline hetk, mis kestis vaid üürikest aega – kui me alla jõudsime, oligi pimedus käes.

dsc_4225

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s