Graffitiparaad

Mul saab selle  blogi  maht  kohe täis ning edasipidi saab koogi-ja reisijuttu lugeda siit. Praegu aga räägin veel lühidalt ühest elamusest meie Sloveenia-Horvaatia reisilt, milleks oli Metelkova graffitihoov Ljubljanas. Midagi sellist polnud minu silmad veel näinud. Esialgu oli sellesse hoovi natuke isegi kõhe sisse keerata, sest igasuguseid kahtlase tüüpe istus ja kulges seal omasoodu ringi, aga keegi meid tülitama ei hakanud ning hiljem tuli sinna fotoaparaatidega uudistajaid veelgi juurde.

Siin siis väike galerii nähtust:

dsc_4566

dsc_4571

dsc_4573

dsc_4576

dsc_4582

dsc04831

dsc04835

dsc04860

dsc04896

dsc_4578

 

Zagreb

dsc_4639

Räägin mõne sõnaga ka Zagrebist. Olime seal 3 päeva, kuid et selle aja sisse jäi ka vana-aasta õhtu ja 1. jaanuar, siis väga põhjalikku ettekujutust sellest linnast ei jõudnud saada. Üldmulje oli siiski sümpaatne, ehkki võrreldes imearmsa Ljubljanaga oli Zagreb tuntavalt rohkem räämas ja nö ida-bloki pitseriga.

Ma ei olnud varem Horvaatias käinud, aga ma arvan, et Horvaatia tõelist ilu ja võlu pakuvad selle pikk rannikuriba ja lugematud saared. Zagreb on lihtsalt üks linn sügaval sisemaal. Kuid on temalgi oma klantsitud vanalinn, millel nii üla- kui alalinna osa, nunnud kohvikud ja vilgas turg.

dsc_4629

dsc_4630

dsc_4631

Zagrebi jõuluturg valiti eelmisel aastal Euroopa parimaks ning sellelgi aastal olid nad kõvasti pingutanud. Turg oli laiali laotatud kogu kesklinna territooriumile ja seetõttu polnud kuskil  liigset trügimist. Turu ühte otsa oli rajatud suur ja väga  ilus liuväli, mis hõlmas tervet parki ja kus liurajad kulgesid mööda pargiservi ringiratast:

dsc_4384

dsc_4667

Siis tuli ridamisi turuputkasid, peamiseks kaubaartikliks hõõgvein, soojad vorstisaiad ning śokolaadiga üle valatud minipannkoogid või siis õlis küpsetatud pallikesed. Aga pakuti ka tulist guljaśś-suppi ja käsitööd. Oli mitu kontserdilava, kus pidevalt keegi esines ja vana-aasta õhtul oli pealaval pikk show, mis päädis ilutulestikuga.

Olin küll arvanud, et praegustel rahututel aegadel ma pigem ei trügi rahva hulka seda ilutulestikku vaatama, aga samm-sammult edasi liikudes olime lõpuks ikkagi peaväljakul väljas ja horvaatide keskel tundsime ennast ka täiesti turvaliselt. Uus aasta saabus rõõmsas ja rahulikus meeleolus ning ühtegi purjus inimest silma ei hakanud..

dsc_4636

Esimesel jaanuaril oli imeilus päikeseline ilm. Tegime tiiru linnas, käisime üleval mäe otsas, kus avanes vaade kogu linnale.

dsc_4648

dsc_4649

Sealgi sai osta hõõgveini ja mängis bänd, seekord siis keskmises vanuses 60+, aga olid igati vinged papid ja laulsid muu hulgas ka prantsuse keeles. Yves Montand ja mis kõik veel.

Leidsime maja, kus elas Nicolas Tesla, ning Püha Markuse kiriku, millel oli äge kirju katus:

dsc_4653

dsc_4658

Naiivse kunsti muuseumi ette oli pargitud selline kunstiline maanteemuhk:

dsc_4663

See oli ka Horvaatias äge,  et neil on ikka veel oma raha. Sai teha peas toredaid arvutustehteid ja üllatuda meeldivalt hindade odavuse üle. No ja nende mündid on lihtsalt äraütlemata nunnud, lausa heldimus tuli peale – linnuke, kalad ja karumõmm – selliseid hoiaks kasvõi ilu pärast oma kotis. 🙂

 

Zagreb. Hotell Esplanade

dsc04955

dsc04946

Zagrebis lubasime endale aastavahetuse puhul natuke luksust ja peatusime hotellis Esplanade. Uue aasta tervitamiseks oli see täiesti imeline koht ja väärib eraldi postitust.

Esplanade, tõeline  Art Deco arhitektuuripärl, ehitati 1925. aastal, et võõrustada kuulsa Ida-Ekspressi reisijaid. Marsruudil Pariis-Istanbul veetsid nad seal ainsa öö kindlal maal.

dsc04934

Idaekspress (Orient Express) oli legendaarne rongiliin, mis alustas tegevust 1883. aastal ning mille teekond  kulges algselt läbi Müncheni, Viini ja Budapesti. Esimese maailmasõja ajal rongirattad peatusid ja pärast seda leiti, et Saksamaa läbimine ei ole enam piisavalt turvaline. Nii suunati rong ümber lõuna poolt, läbi Milano, Veneetsia, Zagrebi, Belgradi ja Sofia ning liini hakati nimetama Simploni Idaekspressiks, kuna see sõitis läbi Simploni tunneli.

Zagrebi kaudu sõitis Idaekspress kuni 1977. aastani. (Hiljem marsruute lühendati ning kogu kompanii lõpetas tegevuse 2009. aastal.

20. sajandi algul oli Zagrebis ainult 2 võõrastemaja. Need ei olnud muidugi luksusrongi reisijate majutamiseks piisavad, nii ehitatigi kohe raudteejaama kõrvale uus viietärni hotell (194 tuba + 14 sviiti). Hotellist  sai kohe Zagrebi oluline vaatamisväärsus ja seltsielu keskus.

dsc04952

Hotelli suurejoonelisi ruume hakati kasutama (ja kasutatakse ka praegu) paljude oluliste sündmuste korraldamiseks ning selle terrassi kirjeldati kunagi kui paika “kus Balkani poolsaar lõppeb ja tsivilisatsioon algab“.

dsc04933

II maailmasõja ajal, kui hotelli luksuslikud ballisaalid ja restoranid muudeti ühissööklaks, sai kõik see sulnidus muidugi tuntava tagasilöögi, aga hiljem suurejooneline stiil taastati ja jätkus kuni Jugoslaavia lagunemise ja Horvaatia iseseisvumiseni 1991. aastal.

2003-2004 läbis Esplanade põhjaliku renoveerimiskuuri. Nüüd on see terviklik ja klassikaline  “vana kooli” luksushotell, mille ustest sisenedes on tunne, nagu teeksid ajarännu elegantsetesse 1930ndatesse.

dsc04949

dsc04944

dsc04943

Ilmselt kõik kroonitud pead, tipppoliitikud, filmitähed ja rockstaarid, kes Zagrebit külastavad, peatuvad just selles hotellis. Hotelli TVs oli täitsa omaette kanal pühendatud seal viibinud maailmakuulsustele, keda oli terve hulk.

Lift, nagu filmis:

dsc04953

Endastmõistetav, et hotelli restoranis Zinfandel töötavad Horvaatia tippkokad ning tihtipeale käivad seal ka teiste riikide, eeskätt Prantsusmaa Chefid oma meistriklasse läbi viimas. Hotell annab 2 korda aastas välja ka oma klantsajakirja, kust saab lugeda kõigist neist gastronoomiaüritustest, moeshow‘dest ja muudest pidulikest sündmustest, mida seal korraldatakse.

dsc04932

Hommiksööki serveeriti samas restoranis ja seal oli tore see, et ehkki rootsi lauas oli kõike niigi külluses, sai menüüst tellida ka à la carte asju, mille eest eraldi juurde maksma ei pidanud. Nii tellisin mina näiteks omletti Pagi saare juustuga, sest olin seda kuulsat juustu kindlasti maitsta tahtnud, aga ühestki Zagrebi poest mul seda leida ei õnnestunud. C. jällegi tellis pannkooke vahtrasiirupiga. Söögiriistad olid hõbetatud.

dsc_4643

dsc_4645

Õhtuti sai superhäid toite tellida ka hotelli lounge baaris. Ning kõike seda vägagi taskukohaste hindadega. Kui Londonis maksaks sama klassi hotellis söömine vähemalt 60 naela inimene, siis Esplanade’is saime hakkama 20 euroga.

Muidugi oli Esplanade’is ka oma jõusaal ja saunad (kahjuks küll mitte basseini), samuti olid tubades hommikumantlid ja sussid. Õhtuti tuppa tulles leidsime öökapilt komme või piparkooke, mida toateenija sinna vahepeal panemas oli käinud.

dsc04936

Meie tuba oli mõnusalt suur, paljude eri valgustite ning ägeda marmorist vannitoaga. Õhtuti ma lihtsalt  vedelesin tund aega vannis ja lugesin raamatut. Lisaks vannile oli ka Vihmametsa-otsiku ja mitmete massaaźijugadega duśś.

dsc_4606

dsc_4609

Kui tavaliselt on kallimates hotellides kapis lihtsalt väike õmbluskomplekt ühe nõela ja paari erivärvilise niidijupiga, siis nüüd oli nõelu lausa 6 ja kõigile oli juba niitki taha pandud. 🙂

dsc_4611

Vana-aasta õhtul korraldati hotelli Smaragd-ballisaalis muidugi vägev pidu, mis arvestades seda, et tegemist oli 6-käigulise õhtusöögi, piiramatu alkoholi ja meelelahutusprogrammiga, ei olnudki kallis – umbes 150 eurot inimene. Sinna me siiski ei läinud ja arvata võib, et isegi, kui me oleksime tahtnud, siis olnuksid lauad ammu ette broneeritud. See ballisaal ei olnud väga suur ega mahutanud üle paarisaja inimese.

dsc04942

dsc04954

Esplanade hotelli võib julgelt soovitada kõigile, kes soovivad ehedat 5 tärni kogemust ja “elu nagu filmis”. Kõik on seal täiuslik, viimistletud ja väljapeetud ning seejuures hind ei ole kallim suvalisest 3 tärni hotellist Pariisis või Londonis.

dsc04918

Postojna koopad

dsc_4534

Järgmisel päeval sõitsime Ljubljanast lõuna poole, Postojnasse, kus asuvad Sloveenia kuulsaimad karstikoopad – Postojnska Jama.  Sinna peaks saama nii bussi kui rongiga, kuid praegu olid raudteel käimas suuremad renoveerimistööd, nii et enamike rongide asemel sõitsid bussid. Pileti ostsime küll raudteejaamast, aga siis selgus, et tuleb hoopiski buss üles leida. See siis vuras ühest raudteejaamast teise, kuni ca pooleteise tunniga jõudis Postojnasse.

dsc_4497

Raudteejaamast on koobasteni umbes kilomeetri jagu jalutamist ning saabujaid tervitab tee ääres selline suurejooneline kiri, nii et raske oleks mööda minna.

dsc_4498

Talvisel perioodil pääseb koos giidiga  koobastesse kolmel korral – kell 10, 12, ja 15. Meie jõudsime täpselt õigeks ajaks, et kell 12 sisse saada. Oli valida, kas soovime inglise, saksa, itaalia või sloveenikeelset giidi. Grupid kogunevad keelte kaupa koopasuu ette ning täistunnil lähevad siis riburada igaüks oma giidi sabas sisse ja istuvad rongidele. Rühmad olid suured, igaühes mitukümmend inimest. Eriti palju oli itaallasi, sest Itaalia piir ei ole ju kaugel.

dsc04651

Jah, tõepoolest rongile.  Mõelda vaid, et nende koobaste kogupikkus on ligemale 25 kilomeetrit ning jalgsiekskursioon toimub koopasuust 2 km kaugusel! Seda kahte kilomeetrit sõitis meie rong ca 15 minutit, nii et arendasime päris head tempot. Tee äärde jäävaid karstisaale, mis kõik olid küll väga kaunilt valgustatud, nägime vaid vilksamisi.

Siis tulime rongilt maha ja jalutasime giidi juhtimisel tund aega rohkem kui 100 meetri sügavusel nendes imelistes muinasjutukoobastes. Ekskursioon lõppes avaras kontserdisaalis jõulukuuse all, kus oli täiesti imetabane akustika. Lõpuks istusime jälle rongi ja sõitsime veerand tundi koopasuu juurde tagasi. Kokku olime  maa all seega üle pooleteise tunni.

Rong nägi välja selline:

dsc04662

Sloveenias on muide veel väga palju teisigi koopaid peale Postojna. Meie giidi sõnul on maa-aluseid galeriisid kokku üle 600 km, nii et on justkui kaks Sloveeniat – maa pealne ja maa alune. Postojna koopad avastati 1819. aastal, aga esialgu uuriti neid muidugi äärmiselt ettevaatlikult ja samm-sammult, nii et võttis omajagu aastaid, enne kui inimese jalg kõik praegu teadaolevad 25 maa-alust kilomeetrit läbi käis.

dsc04678

Meil oli seal kõndida lausa lust, sest kõik teed olid valatud siledast betoonist ja käsipuudega ääristatud. Seal oleks isegi ratastooliga inimene hakkama saanud, ehkki kallakud võisid mõnikord olla üpris järsud.

dsc04681

Postojna karstikoopad on miljoneid aastaid tagasi uuristanud maa-alune jõgi, mis nüüdseks on tee veelgi allapoole leidnud ja voolab koobastest sada meetrit sügavamal.

dsc04685

Temperatuur on maa all aastaringi 10 kraadi ringis. Meie seega mingit vahet ei tundnud, sest ka väljas oli umbes 10 kraadi sooja, aga suvel on seal muidugi jahe ning tuleb spetsiaalsed riided kaasa võtta.

Postojna koobaste jões elab pime valge  salamander (Proteus anguinus), keda sai maa-all ka ühes akvaariumis näha. Giid rääkis, et kui need salamandrid kunagi maa-aluse jõe äärest avastati, siis arvati, et need on draakoni pojad ning sellest ongi alguse saanud legendid mägede sees magavatest draakonitest.:)

dsc04760

Stalakdiidid ja stalagmiidid tekivad laest tilkuvast mineraaliderikkast veest, stalaktiidid ripuvad alla, stalagmiidid kerkivad üles ning kui nad omavahel kokku saavad, moodustavad nad samba. Nende kasvutempo on  tagasihoidlik üks sentimeeter 100 aasta kohta.

dsc04690

Ma olen varem ka teistes koobastes käinud, nii Belgias kui Monakos, kuid Postojna on oma suurejoonelisuses, ilus ja avaruses muidugi täiesti võrreldamatu.  Eriti imeliseks tegi kogu sealse elamuse, et kõik saalid ja galeriid olid väga kaunilt valgustatud, siin-seal keerlesid laserid ning kõikjal mängis muusika. Oli tunne, et sa tõesti viibid külalisena Mäe Emanda valdustes. Mõne kivistise puhul oli kiviolendi nägu täiesti äratuntav. Nägin päris mitut kivibudat.

dsc04744

dsc04761

Detsembri viimasel nädalal liiguvad koobastes ka kostümeeritud näitlejad, kes esitavad jõuluteemalisi stseene ja laulavad. Akustika on neis saalides võrratu.

dsc04768

Sulnis Sloveenia. Bled

dsc04536cpoie

Bled on linnake Alpide jalamil, mitte kaugel Itaalia ja Austria piirist. Seal on imeline järv,  keset järve on saar ja saarel on kirik. Väga eriline ja maagiline koht.

Ljubljanast saab Bledi nii rongi kui bussiga, sõit kestab tund aega. Rongijaamast on järveni natuke maad jalutada, buss viib päris lähedale. Meie läksime seekord bussiga. Sõit oli väga ilus, läbi mitme linnakese, üldmulje jäi, et Sloveenia on hästi roheline maa, aina metsad vaheldumisi Alpi aasadega.

Hommikul kohale jõudes oli järv alles udulooridega kaetud ning jättis sellise unenäolise mulje:

dsc04494

Hiljem hajutas päike udu ja taevas lõi väga kirkaks. No ja õhk – eriliselt puhas Alpi mägede õhk!

dsc04539

Sellise paigaga on muidugi seotud palju legende.

Räägin kõigepealt legendi saare tekkimisest. Nimelt olid kunagi samas kohas laiunud aasad ja karjamaad, mille keskel väikesel kõrgendikul pühapaik. Pühapaika oli ehitatud kabel, mille avatud uksest lehmad tihtipeale oma nina sisse pistsid. Inimesed aga ei pööranud mingit tähelepanu sellele, et loomad niimoodi pühapaika teotavad, seda isegi hoolimata jumalikust hoiatusest, et kabelile tuleb kaitseks tara ümber ehitada. Lõpuks ei jäänudki Jumalal muud üle, kui lasi vihmal alla sadada ja karjamaad üle ujutada – nii tekkis kõrgendiku ümber järv, et püha kohta kaitsta.

dsc_4392

Praegu saarel olev kirik on pühitsetud Neitsi Maarjale, aga nagu teada, on enamik kristlikke kirikuid ehitatud märksa iidsemate kultuspaikade asukohale. Ka seal saarel tundsin ma kohe kirikusse sisenedes väga vana, puhast, õrna ja samas võimsat energiat. Tunne oli nii liigutav, et pisarad voolasid silmist. Minuga pole seda varem kirikutes juhtunud, seepärast ma mõtlesin kohe, et seal peab olema midagi veel, midagi palju suuremat ja arhailisemat. Ja tõepoolest, oma Sloveenia raamatust lugesin hiljem, et varasel keskajal asus seal slaavlaste jumalanna Iiva kultuspaik, kellest on laule kirjutanud poeet France Preśeren. Nii et võib-olla oli see Iiva, kelle kohalolekut ma seal tundsin, võib-olla aga miski veelgi iidsem.

Praeguse kiriku kohta pajatab aga teine legend, et kui röövlid Bledi lossihärra Hartmanni 1500. aasta paiku tapnud olid, tellis tema lesk Polyxena von Kregh oma abikaasa mälestuseks sinna kirikusse kuldse kella, mis aga paraku vajus enne saarele jõudmist järvepõhja. Teine, praegune kell valati Padovas 1534. aastal pronksist ning igaühel, kes seda kella lööb, läheb täide üks soov. Kella nimi ongi Soovide Kell (Zvon Źelja).

Saarele sõit on üsna kallis lõbu, tuleb arvestada ca 15 eurot inimese kohta. Turismihooajal saab sõita selliste gondlitega, aga need olid praegu kõik talvepuhkusel. Muide, gondoljeeride elukutset saavat pärandada seal ainult isalt pojale, väljaspoolt ei ole võimalik sinna bisnisesse tulla.

dsc04517

 

Võisime laenutada aerupaadi (25 eurot tund) või siis sõita elektrimootoriga paadiga, mis väljus igal täistunnil. Kõik  muud mootorid on järvel keelatud, samuti ujumine, suplemine, asjade vette loopimine jms. Ja tõepoolest, seal on tõesti väga rahulik ja vaikne. Ning ääretult puhas. Te vaid vaadake, kui selge, läbipaistev vesi:

dsc04540-copie

Elektrimootoriga laevuke triivis hääletult üle jõe, aeglaselt-aeglaselt.

dsc04544-copie

Kohati oli tunne, et me lihtsalt ulpisime vee peal ja lasime lainetel end saare poole lükata. Nii kestis see sõit mõnusalt kaua, üle veerand tunni kindlasti.

dsc_4412

Saare peal on ainult kirik, suveniiripood ja kohvik.

dsc04559

Üles kiriku juurde viib 99 astmest koosnev trepp. See paik on väga populaarne pruutpaaride  hulgas ning tavaks on, et peig kannab oma tulevase naise sealt trepist süles üles, mis toob paarile head õnne.

dsc04635

dsc_4420

Kirikusse sissepääs on tasuline, aga keegi muidugi välja ei jää, sest ihatakse helistada Soovide kella. Selleks tuleb kolm korda tõmmata laest rippuvast kellanöörist. Kusjuures seda, et kell heliseb, on ainult väga nõrgalt, aimatavalt kuulda, alguses tundub endale, et kell ei helisenudki, aga kõrvalseisjad kuulevad paremini:

dsc_4417

Kellatorn:

dsc_4468

Õnneks meiega koos oli saarel ainult see üks paaditäis inimesi, nii et kõik said helistada kella nii palju, kui soove meelde tuli. 🙂 Kujutan ette, et suvel, kui kõik gondlid saare vahet sõeluvad, võib seal olla  kena järjekord.

Kiriku suures  kellatornis on aga 19. saj lõpus valatud malmkell, mis töötab mehhaanilise kellamehhanismiga ja lööb iga veerand tunni tagant. Torn on paar aastat tagasi renoveeritud ja selle tippu saab ka ronida. Tore oli see, et igal trepikäänakul olid seinale kinnitatud raamitud lühikesed piiblitsitaadid, see tegi ronimise huvitamavaks:

dsc_4413

dsc04587

Siis tegime tiiru poekeses, mille armas valik sarnanes väga Kuressaare käsitööpoodides pakutavaga ning istusime kohvikus. Teised inimesed läksid sama paadiga tagasi, meie aga mõtlesime, et läheme järgmise, viimase paadiga, nii et mõneks ajaks jäime ainsateks külalisteks seal saarel.

 

 

Kasutasime aega fotosessiooni korraldamiseks.

dsc_4438

dsc_4436

Kui me saarelt viimase paadiga tagasi jõudsime, oli kell nelja paiku. Tegime veel väikese tiiru kaldaäärsel jõuluturul ja oligi pimedus käes. Pimedus saabub Alpides nagu noaga lõigatult – ühel hetkel on veel valge ja siis vajub päike mägede varju ja ongi pidu läbi.

dsc_4470

Ma loodan, et satun sellesse paika ehk kunagi veel.

dsc04545

Sulnis Sloveenia. Ljubljana

dsc04773

Viimased seitse aastat on olnud nii, et pärast jõuluõhtut pakime väikse kohvri kokku ning sõidame kodust kaugele vana aastat ära saatma ja uut aastat tervitama. Senised sihtkohad on olnud Andaluusia, Pariis, Porto, Nice, Viin ja Praha. Sel korral jäid sõelale Horvaatia ja Sloveenia. Armsad riigid mõlemad, võrratult puhta loodusega.

Tegime nii, et maandusime esmaspäeva pärastlõunal Zagrebis ning sõitsime kohe õhtul rongiga Ljubljanasse, kus peatusime reedeni. Reede pärastlõunal sõitsime Zagrebisse tagasi ning sealt siis järgmisel esmaspäeval uuesti Brüsselisse.

Nende kahe väikse riigi pealinnad on teineteisest vaid ca 130 km kaugusel, ometi on erinevused vägagi tajutavad. Sloveenia on väga läänelik, puhas, klanitud maa, kus euro võeti kasutusele juba 2007. aastal, ehk siis uutest liitunud riikidest kõige esimesena. Horvaatia (või tegelikult saan ma siinkohal rääkida vaid Zagrebist) jättis palju karusema ja tahumatuma mulje, aga seetõttu kindlasti ka hästi nostalgilise. See oli omamoodi armas ajaränd ning see, et nad ei ole tehnoloogiliselt sama arenenud kui Lääne riigid, oli minu jaoks pigem sümpaatne. Olen alati arvanud, et igasugune digitehnika on saatanast. 🙂 Kujutage ette, et Zagrebi pearaudteejaamas kirjutas piletikassatädi mulle Ljubljana rongipiletid välja pastakaga käsitsi ja läbi kopeerpaberi, täites püüdlikud kõik vajaminevad lahtrid! Tühjaks ei jäänud ka lahter “reisi motiiv”, kuhu tädi kirjutas korralikult “Ljubljana külastus”. Anno 2016! Täiega nostalgialaks!

No ja rongisõidu hind – 9 eurot nägu! Ok, eks need rongid on ka üsna päevinäinud, aga ikkagi! Tagasi tulles sõitsime selle raha eest lausa kupees, sest tavalisi vaguneid sel rongil polnudki. Kuna Horvaatia ei kuulu veel Schengeni alasse, siis tuleb rongis läbida ka passikontroll. Kõigepealt ühe riigi ja siis teise riigi piirivalvurid. Rong seisab seetõttu pikalt paigal ja see venitab muidu kaunis lühikese vahemaa läbimise kahe ja poole tunni pikkuseks.

dsc_4559

Aga nüüd siis Ljubljanast. Minu meelest oli selles linnas mingi armastuse hõng. Eks sellele viitab  linna nimigi. 🙂 Ka oma riigi nime on nutikad sloveenlased osanud armastusega siduda, tuues esile tähed “LOVE” – SLOVEenia. Sellised kujundid loomulikult töötavad ja kiirgavad head energiat.  Samuti lugesin oma turistiteatmikust, et Sloveenia lipul olevad kolm kuldset tähte sümboliseerivad spirituaalset maailma. Väga huvitav tõlgendus lipu puhul.

dsc_4601

Igatahes, miskine sulnidus ja leebus seal õhus kahtlemata oli, nii Ljubljanas kui ka teistes kohtades, mida me külastasime  ja millest ma kirjutan eraldi postitustes. Inimesed olid kõik väga heatahtlikud ja meeldivad. Minu kõige lemmikumad inimesed – lahke slaavi hinge ja Euroopaliku lihviga.

Ljubljana on väike, ehk umbes Tartu suurune (ca 270 tuhat elanikku), nii et kõik on seal käe-jala juures ja kiviviske kaugusel. Peatusime kesklinnas hotellis Slon, mille nimega oli seotud tore legend. Seda lugu sai lugeda kaardikeselt, mis oli kinnitatud karvase mänguelevandi külge meie laual (elevandi võis soovi korral endale 10 euro eest osta).

dsc_4549

Nimelt: “1552. aastal oli Maximillian II Austria ertshertsog ja pidi saama Püha Rooma Keisririigi valitsejaks. Ta oli 25 aastane ja hiljuti abiellunud Hispaania Mariaga. Tulles Hispaaniast, tõi ta kaasa ühe oma pulmakingituse – elevandi, kelle nimi oli Soliman. Sel ajal oli sultan Soliman Suur Austria kõige kohutavam vaenlane. Seetõttu sellise võimsa looma kodustamine selle nime all oli tähendusrikas sümbol. Maximillian peatus Ljubljana parimas võõrastemajas koos oma kaaskonna ja imelise loomaga, kes avaldas elanikele tohutult muljet. Hiljem ehitati selle võõrastemaja kohale hotell. Elevant Solimani mälestus oli sel ajal linnas ikka veel väga elav, nii sai külalistemaja ja hiljem hotell nimeks Slon (sloveeni keeles “elevant”)”.

Minu meelest väga armas lugu. Näitab sloveenlaste lugude ja legendide armastust (neid tuleb hiljem siin blogis veelgi) ning seda, et nad teavad, kuidas töötab sümbolite ja kujundite energia (millest eespool juttu oli).

Hotellil Slon oli neli tärni ja ühtegi halba sõna selle hotelli kohta öelda ei saa. Hommikusöögi valik oli lihtsalt imeline! Parimad pannkoogid, mida ma eales hotellis saanud olen, mitmekesine valik küpsetisi, puuvilju ja kõike muud. Superhea kohv ja superhead mahlad. Viis pluss. Samuti ei mäleta, et varem kusagil hotellis oleksid lauad olnud kaetud paksude kvaliteetsete valgete kangastega. Väga pidulik.

dsc_4492

 

dsc_4494

dsc_4493

Lisaks hommikusöögi pillerkaarele oli veel teisigi eredaid hetki. Näiteks igaks õhtuks pandi öökapile  selline sedelike.

dsc_4552

Ilma kohta peab küll ütlema, et ehkki fotol on sinna sedelile päike märgitud pisukese pilve taha, siis tegelikult me 7 päeva jooksul praktiliselt ühtegi pilve ei näinud. Taevas meie pea kohal oli pidevalt ja püsivalt sellist tooni:

dsc04785

Ljubljanas olid maailma kõige ägedamad jõulukaunistused. Lihtsalt nii-nii ilusad ja maitsekad ja väikese vimkaga (vaadake kasvõi seda X ja Y kromosoomi ja DNA ahelat kõige alusemisel fotol). Kui need lambikesed pimeduses põlema süttisid, siis tundus, et oledki täiega võlumaal või Disney muinasjutufilmis. Jõuluturg keskplatsil ja piki jõe kaldaid oli ka übernunnu. Ning ehkki Euroopas üldiselt on praegu väga rahutud ajad, siis seal nende tulede all oli täiesti turvaline ja hea tunne. Nagu oleks olnud kuskil soojas vooderdatud pesas. Mul on tõesti nii hea meel, et me just sinna seekord läksime! Kahjuks fotode pealt ei ole kogu sellest ilust ja võlust veeranditki alles, sest meil ei ole nii vinget kaamerat, mis seda vääriliselt jäädvustada suutnuks, aga panen siia ikka mõned pildid endale meenutuseks:

dsc_4473

dsc04643

dsc_4481
dsc04647

Komeedisadu meie hotelli esisel tänaval:

dsc_4589

Maagiline loss mäe otsas:

dsc_4593

Kuna me sõitsime paaril päeval ka mööda Sloveeniat ringi, veetsime Ljubljanas ainult poolteist päeva. Nii väikese linna jaoks oli see tegelikult piisav aeg. Näe, vaata, kogu linn mahub ju siia maketile ära:

dsc_4554

Käisime funikulööriga üleval mäe otsas kindlusehoovis, veetsime mitu toredat tundi Eksperimentide Majas (väike, südamlik ja kodukootud koht, mis kokkuvõttes oli palju toredam kui kõik need suured ja ultrakaasaegsed teaduse ja tehnika keskused à la Nemo Amsterdamis ja Heureka Soomes),  kondasime mööda poode (palju ägedaid raamatupoode ja teepoode ja vidinapoode) ning tegime tripi grafitit täis hipihoovi, millest räägin pärastpoole eraldi. Aga kõige rohkem meeldis mulle Ljubljanas turg, mis oli täpselt selline, nagu üks õige turg olema peab.

dsc_4557

dsc_4555

dsc_4556

Ostsime akaatsiamett (mett oli veel palju erinevaid sorte, nt  kastanimesi ja kuusemesi), hapukapsast, Maribori õunu (mmm, kus ma üldse nii häid õunu varem saanud olen? Ainult oma maakodu õunapuudelt.), C. erisoovil mesilasvaha ja puidust lõikelaua. Turul oli ka selline lahe värske piima automaat. Sai osta oma mannerguga või siis hankida sealtsamast vitriinist tühja pudeli. Üliäge!

dsc_4603

See oli ka huvitav, et lisaks tavalisele hapukapsale müüdi seal ka tervena hapendatud kapsaid:

dsc_4561

Nüüd on see postitus aga küll juba parajalt pikaks veninud, nii et panen praegu punkti ja jätkan järgmine kord.