Sulnis Sloveenia. Ljubljana

dsc04773

Viimased seitse aastat on olnud nii, et pärast jõuluõhtut pakime väikse kohvri kokku ning sõidame kodust kaugele vana aastat ära saatma ja uut aastat tervitama. Senised sihtkohad on olnud Andaluusia, Pariis, Porto, Nice, Viin ja Praha. Sel korral jäid sõelale Horvaatia ja Sloveenia. Armsad riigid mõlemad, võrratult puhta loodusega.

Tegime nii, et maandusime esmaspäeva pärastlõunal Zagrebis ning sõitsime kohe õhtul rongiga Ljubljanasse, kus peatusime reedeni. Reede pärastlõunal sõitsime Zagrebisse tagasi ning sealt siis järgmisel esmaspäeval uuesti Brüsselisse.

Nende kahe väikse riigi pealinnad on teineteisest vaid ca 130 km kaugusel, ometi on erinevused vägagi tajutavad. Sloveenia on väga läänelik, puhas, klanitud maa, kus euro võeti kasutusele juba 2007. aastal, ehk siis uutest liitunud riikidest kõige esimesena. Horvaatia (või tegelikult saan ma siinkohal rääkida vaid Zagrebist) jättis palju karusema ja tahumatuma mulje, aga seetõttu kindlasti ka hästi nostalgilise. See oli omamoodi armas ajaränd ning see, et nad ei ole tehnoloogiliselt sama arenenud kui Lääne riigid, oli minu jaoks pigem sümpaatne. Olen alati arvanud, et igasugune digitehnika on saatanast. 🙂 Kujutage ette, et Zagrebi pearaudteejaamas kirjutas piletikassatädi mulle Ljubljana rongipiletid välja pastakaga käsitsi ja läbi kopeerpaberi, täites püüdlikud kõik vajaminevad lahtrid! Tühjaks ei jäänud ka lahter “reisi motiiv”, kuhu tädi kirjutas korralikult “Ljubljana külastus”. Anno 2016! Täiega nostalgialaks!

No ja rongisõidu hind – 9 eurot nägu! Ok, eks need rongid on ka üsna päevinäinud, aga ikkagi! Tagasi tulles sõitsime selle raha eest lausa kupees, sest tavalisi vaguneid sel rongil polnudki. Kuna Horvaatia ei kuulu veel Schengeni alasse, siis tuleb rongis läbida ka passikontroll. Kõigepealt ühe riigi ja siis teise riigi piirivalvurid. Rong seisab seetõttu pikalt paigal ja see venitab muidu kaunis lühikese vahemaa läbimise kahe ja poole tunni pikkuseks.

dsc_4559

Aga nüüd siis Ljubljanast. Minu meelest oli selles linnas mingi armastuse hõng. Eks sellele viitab  linna nimigi. 🙂 Ka oma riigi nime on nutikad sloveenlased osanud armastusega siduda, tuues esile tähed “LOVE” – SLOVEenia. Sellised kujundid loomulikult töötavad ja kiirgavad head energiat.  Samuti lugesin oma turistiteatmikust, et Sloveenia lipul olevad kolm kuldset tähte sümboliseerivad spirituaalset maailma. Väga huvitav tõlgendus lipu puhul.

dsc_4601

Igatahes, miskine sulnidus ja leebus seal õhus kahtlemata oli, nii Ljubljanas kui ka teistes kohtades, mida me külastasime  ja millest ma kirjutan eraldi postitustes. Inimesed olid kõik väga heatahtlikud ja meeldivad. Minu kõige lemmikumad inimesed – lahke slaavi hinge ja Euroopaliku lihviga.

Ljubljana on väike, ehk umbes Tartu suurune (ca 270 tuhat elanikku), nii et kõik on seal käe-jala juures ja kiviviske kaugusel. Peatusime kesklinnas hotellis Slon, mille nimega oli seotud tore legend. Seda lugu sai lugeda kaardikeselt, mis oli kinnitatud karvase mänguelevandi külge meie laual (elevandi võis soovi korral endale 10 euro eest osta).

dsc_4549

Nimelt: “1552. aastal oli Maximillian II Austria ertshertsog ja pidi saama Püha Rooma Keisririigi valitsejaks. Ta oli 25 aastane ja hiljuti abiellunud Hispaania Mariaga. Tulles Hispaaniast, tõi ta kaasa ühe oma pulmakingituse – elevandi, kelle nimi oli Soliman. Sel ajal oli sultan Soliman Suur Austria kõige kohutavam vaenlane. Seetõttu sellise võimsa looma kodustamine selle nime all oli tähendusrikas sümbol. Maximillian peatus Ljubljana parimas võõrastemajas koos oma kaaskonna ja imelise loomaga, kes avaldas elanikele tohutult muljet. Hiljem ehitati selle võõrastemaja kohale hotell. Elevant Solimani mälestus oli sel ajal linnas ikka veel väga elav, nii sai külalistemaja ja hiljem hotell nimeks Slon (sloveeni keeles “elevant”)”.

Minu meelest väga armas lugu. Näitab sloveenlaste lugude ja legendide armastust (neid tuleb hiljem siin blogis veelgi) ning seda, et nad teavad, kuidas töötab sümbolite ja kujundite energia (millest eespool juttu oli).

Hotellil Slon oli neli tärni ja ühtegi halba sõna selle hotelli kohta öelda ei saa. Hommikusöögi valik oli lihtsalt imeline! Parimad pannkoogid, mida ma eales hotellis saanud olen, mitmekesine valik küpsetisi, puuvilju ja kõike muud. Superhea kohv ja superhead mahlad. Viis pluss. Samuti ei mäleta, et varem kusagil hotellis oleksid lauad olnud kaetud paksude kvaliteetsete valgete kangastega. Väga pidulik.

dsc_4492

 

dsc_4494

dsc_4493

Lisaks hommikusöögi pillerkaarele oli veel teisigi eredaid hetki. Näiteks igaks õhtuks pandi öökapile  selline sedelike.

dsc_4552

Ilma kohta peab küll ütlema, et ehkki fotol on sinna sedelile päike märgitud pisukese pilve taha, siis tegelikult me 7 päeva jooksul praktiliselt ühtegi pilve ei näinud. Taevas meie pea kohal oli pidevalt ja püsivalt sellist tooni:

dsc04785

Ljubljanas olid maailma kõige ägedamad jõulukaunistused. Lihtsalt nii-nii ilusad ja maitsekad ja väikese vimkaga (vaadake kasvõi seda X ja Y kromosoomi ja DNA ahelat kõige alusemisel fotol). Kui need lambikesed pimeduses põlema süttisid, siis tundus, et oledki täiega võlumaal või Disney muinasjutufilmis. Jõuluturg keskplatsil ja piki jõe kaldaid oli ka übernunnu. Ning ehkki Euroopas üldiselt on praegu väga rahutud ajad, siis seal nende tulede all oli täiesti turvaline ja hea tunne. Nagu oleks olnud kuskil soojas vooderdatud pesas. Mul on tõesti nii hea meel, et me just sinna seekord läksime! Kahjuks fotode pealt ei ole kogu sellest ilust ja võlust veeranditki alles, sest meil ei ole nii vinget kaamerat, mis seda vääriliselt jäädvustada suutnuks, aga panen siia ikka mõned pildid endale meenutuseks:

dsc_4473

dsc04643

dsc_4481
dsc04647

Komeedisadu meie hotelli esisel tänaval:

dsc_4589

Maagiline loss mäe otsas:

dsc_4593

Kuna me sõitsime paaril päeval ka mööda Sloveeniat ringi, veetsime Ljubljanas ainult poolteist päeva. Nii väikese linna jaoks oli see tegelikult piisav aeg. Näe, vaata, kogu linn mahub ju siia maketile ära:

dsc_4554

Käisime funikulööriga üleval mäe otsas kindlusehoovis, veetsime mitu toredat tundi Eksperimentide Majas (väike, südamlik ja kodukootud koht, mis kokkuvõttes oli palju toredam kui kõik need suured ja ultrakaasaegsed teaduse ja tehnika keskused à la Nemo Amsterdamis ja Heureka Soomes),  kondasime mööda poode (palju ägedaid raamatupoode ja teepoode ja vidinapoode) ning tegime tripi grafitit täis hipihoovi, millest räägin pärastpoole eraldi. Aga kõige rohkem meeldis mulle Ljubljanas turg, mis oli täpselt selline, nagu üks õige turg olema peab.

dsc_4557

dsc_4555

dsc_4556

Ostsime akaatsiamett (mett oli veel palju erinevaid sorte, nt  kastanimesi ja kuusemesi), hapukapsast, Maribori õunu (mmm, kus ma üldse nii häid õunu varem saanud olen? Ainult oma maakodu õunapuudelt.), C. erisoovil mesilasvaha ja puidust lõikelaua. Turul oli ka selline lahe värske piima automaat. Sai osta oma mannerguga või siis hankida sealtsamast vitriinist tühja pudeli. Üliäge!

dsc_4603

See oli ka huvitav, et lisaks tavalisele hapukapsale müüdi seal ka tervena hapendatud kapsaid:

dsc_4561

Nüüd on see postitus aga küll juba parajalt pikaks veninud, nii et panen praegu punkti ja jätkan järgmine kord.

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s