Sulnis Sloveenia. Bled

dsc04536cpoie

Bled on linnake Alpide jalamil, mitte kaugel Itaalia ja Austria piirist. Seal on imeline järv,  keset järve on saar ja saarel on kirik. Väga eriline ja maagiline koht.

Ljubljanast saab Bledi nii rongi kui bussiga, sõit kestab tund aega. Rongijaamast on järveni natuke maad jalutada, buss viib päris lähedale. Meie läksime seekord bussiga. Sõit oli väga ilus, läbi mitme linnakese, üldmulje jäi, et Sloveenia on hästi roheline maa, aina metsad vaheldumisi Alpi aasadega.

Hommikul kohale jõudes oli järv alles udulooridega kaetud ning jättis sellise unenäolise mulje:

dsc04494

Hiljem hajutas päike udu ja taevas lõi väga kirkaks. No ja õhk – eriliselt puhas Alpi mägede õhk!

dsc04539

Sellise paigaga on muidugi seotud palju legende.

Räägin kõigepealt legendi saare tekkimisest. Nimelt olid kunagi samas kohas laiunud aasad ja karjamaad, mille keskel väikesel kõrgendikul pühapaik. Pühapaika oli ehitatud kabel, mille avatud uksest lehmad tihtipeale oma nina sisse pistsid. Inimesed aga ei pööranud mingit tähelepanu sellele, et loomad niimoodi pühapaika teotavad, seda isegi hoolimata jumalikust hoiatusest, et kabelile tuleb kaitseks tara ümber ehitada. Lõpuks ei jäänudki Jumalal muud üle, kui lasi vihmal alla sadada ja karjamaad üle ujutada – nii tekkis kõrgendiku ümber järv, et püha kohta kaitsta.

dsc_4392

Praegu saarel olev kirik on pühitsetud Neitsi Maarjale, aga nagu teada, on enamik kristlikke kirikuid ehitatud märksa iidsemate kultuspaikade asukohale. Ka seal saarel tundsin ma kohe kirikusse sisenedes väga vana, puhast, õrna ja samas võimsat energiat. Tunne oli nii liigutav, et pisarad voolasid silmist. Minuga pole seda varem kirikutes juhtunud, seepärast ma mõtlesin kohe, et seal peab olema midagi veel, midagi palju suuremat ja arhailisemat. Ja tõepoolest, oma Sloveenia raamatust lugesin hiljem, et varasel keskajal asus seal slaavlaste jumalanna Iiva kultuspaik, kellest on laule kirjutanud poeet France Preśeren. Nii et võib-olla oli see Iiva, kelle kohalolekut ma seal tundsin, võib-olla aga miski veelgi iidsem.

Praeguse kiriku kohta pajatab aga teine legend, et kui röövlid Bledi lossihärra Hartmanni 1500. aasta paiku tapnud olid, tellis tema lesk Polyxena von Kregh oma abikaasa mälestuseks sinna kirikusse kuldse kella, mis aga paraku vajus enne saarele jõudmist järvepõhja. Teine, praegune kell valati Padovas 1534. aastal pronksist ning igaühel, kes seda kella lööb, läheb täide üks soov. Kella nimi ongi Soovide Kell (Zvon Źelja).

Saarele sõit on üsna kallis lõbu, tuleb arvestada ca 15 eurot inimese kohta. Turismihooajal saab sõita selliste gondlitega, aga need olid praegu kõik talvepuhkusel. Muide, gondoljeeride elukutset saavat pärandada seal ainult isalt pojale, väljaspoolt ei ole võimalik sinna bisnisesse tulla.

dsc04517

 

Võisime laenutada aerupaadi (25 eurot tund) või siis sõita elektrimootoriga paadiga, mis väljus igal täistunnil. Kõik  muud mootorid on järvel keelatud, samuti ujumine, suplemine, asjade vette loopimine jms. Ja tõepoolest, seal on tõesti väga rahulik ja vaikne. Ning ääretult puhas. Te vaid vaadake, kui selge, läbipaistev vesi:

dsc04540-copie

Elektrimootoriga laevuke triivis hääletult üle jõe, aeglaselt-aeglaselt.

dsc04544-copie

Kohati oli tunne, et me lihtsalt ulpisime vee peal ja lasime lainetel end saare poole lükata. Nii kestis see sõit mõnusalt kaua, üle veerand tunni kindlasti.

dsc_4412

Saare peal on ainult kirik, suveniiripood ja kohvik.

dsc04559

Üles kiriku juurde viib 99 astmest koosnev trepp. See paik on väga populaarne pruutpaaride  hulgas ning tavaks on, et peig kannab oma tulevase naise sealt trepist süles üles, mis toob paarile head õnne.

dsc04635

dsc_4420

Kirikusse sissepääs on tasuline, aga keegi muidugi välja ei jää, sest ihatakse helistada Soovide kella. Selleks tuleb kolm korda tõmmata laest rippuvast kellanöörist. Kusjuures seda, et kell heliseb, on ainult väga nõrgalt, aimatavalt kuulda, alguses tundub endale, et kell ei helisenudki, aga kõrvalseisjad kuulevad paremini:

dsc_4417

Kellatorn:

dsc_4468

Õnneks meiega koos oli saarel ainult see üks paaditäis inimesi, nii et kõik said helistada kella nii palju, kui soove meelde tuli. 🙂 Kujutan ette, et suvel, kui kõik gondlid saare vahet sõeluvad, võib seal olla  kena järjekord.

Kiriku suures  kellatornis on aga 19. saj lõpus valatud malmkell, mis töötab mehhaanilise kellamehhanismiga ja lööb iga veerand tunni tagant. Torn on paar aastat tagasi renoveeritud ja selle tippu saab ka ronida. Tore oli see, et igal trepikäänakul olid seinale kinnitatud raamitud lühikesed piiblitsitaadid, see tegi ronimise huvitamavaks:

dsc_4413

dsc04587

Siis tegime tiiru poekeses, mille armas valik sarnanes väga Kuressaare käsitööpoodides pakutavaga ning istusime kohvikus. Teised inimesed läksid sama paadiga tagasi, meie aga mõtlesime, et läheme järgmise, viimase paadiga, nii et mõneks ajaks jäime ainsateks külalisteks seal saarel.

 

 

Kasutasime aega fotosessiooni korraldamiseks.

dsc_4438

dsc_4436

Kui me saarelt viimase paadiga tagasi jõudsime, oli kell nelja paiku. Tegime veel väikese tiiru kaldaäärsel jõuluturul ja oligi pimedus käes. Pimedus saabub Alpides nagu noaga lõigatult – ühel hetkel on veel valge ja siis vajub päike mägede varju ja ongi pidu läbi.

dsc_4470

Ma loodan, et satun sellesse paika ehk kunagi veel.

dsc04545

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s