Järgmisel päeval sõitsime Ljubljanast lõuna poole, Postojnasse, kus asuvad Sloveenia kuulsaimad karstikoopad – Postojnska Jama. Sinna peaks saama nii bussi kui rongiga, kuid praegu olid raudteel käimas suuremad renoveerimistööd, nii et enamike rongide asemel sõitsid bussid. Pileti ostsime küll raudteejaamast, aga siis selgus, et tuleb hoopiski buss üles leida. See siis vuras ühest raudteejaamast teise, kuni ca pooleteise tunniga jõudis Postojnasse.
Raudteejaamast on koobasteni umbes kilomeetri jagu jalutamist ning saabujaid tervitab tee ääres selline suurejooneline kiri, nii et raske oleks mööda minna.
Talvisel perioodil pääseb koos giidiga koobastesse kolmel korral – kell 10, 12, ja 15. Meie jõudsime täpselt õigeks ajaks, et kell 12 sisse saada. Oli valida, kas soovime inglise, saksa, itaalia või sloveenikeelset giidi. Grupid kogunevad keelte kaupa koopasuu ette ning täistunnil lähevad siis riburada igaüks oma giidi sabas sisse ja istuvad rongidele. Rühmad olid suured, igaühes mitukümmend inimest. Eriti palju oli itaallasi, sest Itaalia piir ei ole ju kaugel.
Jah, tõepoolest rongile. Mõelda vaid, et nende koobaste kogupikkus on ligemale 25 kilomeetrit ning jalgsiekskursioon toimub koopasuust 2 km kaugusel! Seda kahte kilomeetrit sõitis meie rong ca 15 minutit, nii et arendasime päris head tempot. Tee äärde jäävaid karstisaale, mis kõik olid küll väga kaunilt valgustatud, nägime vaid vilksamisi.
Siis tulime rongilt maha ja jalutasime giidi juhtimisel tund aega rohkem kui 100 meetri sügavusel nendes imelistes muinasjutukoobastes. Ekskursioon lõppes avaras kontserdisaalis jõulukuuse all, kus oli täiesti imetabane akustika. Lõpuks istusime jälle rongi ja sõitsime veerand tundi koopasuu juurde tagasi. Kokku olime maa all seega üle pooleteise tunni.
Rong nägi välja selline:
Sloveenias on muide veel väga palju teisigi koopaid peale Postojna. Meie giidi sõnul on maa-aluseid galeriisid kokku üle 600 km, nii et on justkui kaks Sloveeniat – maa pealne ja maa alune. Postojna koopad avastati 1819. aastal, aga esialgu uuriti neid muidugi äärmiselt ettevaatlikult ja samm-sammult, nii et võttis omajagu aastaid, enne kui inimese jalg kõik praegu teadaolevad 25 maa-alust kilomeetrit läbi käis.
Meil oli seal kõndida lausa lust, sest kõik teed olid valatud siledast betoonist ja käsipuudega ääristatud. Seal oleks isegi ratastooliga inimene hakkama saanud, ehkki kallakud võisid mõnikord olla üpris järsud.
Postojna karstikoopad on miljoneid aastaid tagasi uuristanud maa-alune jõgi, mis nüüdseks on tee veelgi allapoole leidnud ja voolab koobastest sada meetrit sügavamal.
Temperatuur on maa all aastaringi 10 kraadi ringis. Meie seega mingit vahet ei tundnud, sest ka väljas oli umbes 10 kraadi sooja, aga suvel on seal muidugi jahe ning tuleb spetsiaalsed riided kaasa võtta.
Postojna koobaste jões elab pime valge salamander (Proteus anguinus), keda sai maa-all ka ühes akvaariumis näha. Giid rääkis, et kui need salamandrid kunagi maa-aluse jõe äärest avastati, siis arvati, et need on draakoni pojad ning sellest ongi alguse saanud legendid mägede sees magavatest draakonitest.:)
Stalakdiidid ja stalagmiidid tekivad laest tilkuvast mineraaliderikkast veest, stalaktiidid ripuvad alla, stalagmiidid kerkivad üles ning kui nad omavahel kokku saavad, moodustavad nad samba. Nende kasvutempo on tagasihoidlik üks sentimeeter 100 aasta kohta.
Ma olen varem ka teistes koobastes käinud, nii Belgias kui Monakos, kuid Postojna on oma suurejoonelisuses, ilus ja avaruses muidugi täiesti võrreldamatu. Eriti imeliseks tegi kogu sealse elamuse, et kõik saalid ja galeriid olid väga kaunilt valgustatud, siin-seal keerlesid laserid ning kõikjal mängis muusika. Oli tunne, et sa tõesti viibid külalisena Mäe Emanda valdustes. Mõne kivistise puhul oli kiviolendi nägu täiesti äratuntav. Nägin päris mitut kivibudat.
Detsembri viimasel nädalal liiguvad koobastes ka kostümeeritud näitlejad, kes esitavad jõuluteemalisi stseene ja laulavad. Akustika on neis saalides võrratu.
