Šokolaad

dsc_4109

Belgia on teada-tuntud šokolaadimaa, Euroopas suudab ehk üksnes  Šveits talle selles vallas konkurentsi pakkuda. Vikipeedia  loeb üles 36 Belgia šokolaaditootjat, aga tegelikkuses on neid kindlasti veel märksa rohkem. Poodides enimlevinud mark on  Côte d’Or, mis on nö laiatarbekaup nagu meie Kalev, ainult et  siiski väga  kvaliteetne ja suure kakaosisaldusega. Siis on rida natuke eksklusiivsemat kraami – Leonidas, Neuhaus, Cornet- Royal jne, kes on küll ka suured ettevõtted, aga müüvad oma toodangut (põhiliselt erineva täidisega pralineekomme) endanimelistes butiikides, mitte suvalises toidupoes. Ja siis on veel palju  chocolatier‘sid ehk šokolaadimeistreid, kes valmistavad ainult käsitööšokolaadi.

Chocolatier tundub mulle väga ilus amet, ühtaegu tehnilist meisterlikkust nõudev ja loominguline. Eestis on see veel üsna vähe levinud, esmalt tuleb mulle pähe Anneli Viik, aga ehk  on mõni veel. Kuna kvaliteetne tooraine on kallis, siis ilmselt oleks Eestis ka raske selle äriga kasumisse jõuda. Siin on elu lihtsam – kuna üks suurimaid šokolaadihelveste tootjaid Callebaut on Belgia firma, on siin  hinnad soodsamad – just täna ostsin 2,5 kg 58% kakaosisaldusega helbeid 17 euro eest, samas kui Amazonist tellides peaks 1 kilo eest välja käima 15 eurot.

Brüsseli raekoja platsil asub väike šokolaadimuuseum, käisime seal kunagi 2005. aastal. Eelmisel laupäeval aga avastasime endale üllatuseks, et rue de Neckil asub veel teinegi šokolaadimuuseum.

dsc_4088

Sattusime sinna pooleldi juhuslikult ja lisaks veel päeval, mil seal oli rahvusvaheline üritus  demonstratsioonesinemiste ja degustatsioonidega. Kuna mingit reklaami sellele üritusele ei tehtud, oli maja praktiliselt tühi. Jalutasime ca kümnekesi ringi ja tundsime ennast väga eksklusiivselt, nagu kuninga kassid. Vaatasime Pariisist kohale sõitnud La Fabrique à Chocolat chocolatier  privaatset demonstratsiooni, kuidas teha ägedaid komme ja kaunistusi. Pärast saime kõik need kommid ära ka süüa. Väga lahe! Natuke oli selline tunne nagu Mary Poppinsi raamatus, et astud juhuslikult tänavalt sisse kuhugi pealtnäha tavalisse majja ja satud täiega võluruumi.

dsc_4092

dsc_4097

dsc_4102

Kusjuures see chocolatier oli ikka väga proff. Tempereerimiseks kasutas ta vähelevinud 2/3 meetodit, mida mina polegi seni veel proovida julgenud. Ehk et 2/3 šokolaadikogusest tuleb üles sulatad ja seejärel segada ülejäänud kolmandik sinna sisse, mis langetabki temperatuuri täpselt 32 kraadini. Tundub kuidagi liiga riskantne sellele kraadile täpselt pihta saada, aga tema enda kommid läikisid küll nagu peegel, nii et peab vist ikka järgi proovima.

dsc_4106

Lisaks olid seal muuseumis mõned suured šokolaadist kujud – Atomium, Püha Südame kirik ja triumfikaar, millest igaühe valmistamiseks kulus ligi 100 kg šokolaadi.

dsc_4113

dsc_4089

dsc_4086

Ja siis natuke ajaloolist kunsti. Eks me kõik oleme ju kunagi  kommipabereid kogunud. 🙂

dsc_4108
dsc_4110

dsc_4111

Muuseumis on ka pood ja kohvik, mis täidetud ahvatlevate lõhnadega. Paistis, et nende spetsialiteediks on igasugused hõrgud šokolaadijoogid. Meil C.-ga küll kahjuks polnud enam jaksu seal kohapeal maitsma hakata, aga ostsin kaasa puruteed, mille koostis oli parajalt intrigeeriv – rooibos, toorkakao, šokolaadihelbed, kakaoubade purustatud kestad, kuivatatud apelsiniviilud.

Nii et šokolaadisõbrad, kes te Brüsselisse satute, sellest majast tasuks kindlasti läbi põigata! Aadress on rue de Neckstraat 20.

Üks õnnelik leid

Belgias on komme, et need asjad, mida inimestel endil enam vaja pole, kuid mis muidu äraviskamiseks on liiga terved ja korralikud, tõstetakse vahel tänavale koos väikese kirjakesega “à donner” (ära anda). Põhimõtteliselt võib selliseid asju müüa ka brocante‘idel (nn kirbuturg), kui on aega ja viitsimist. Tänavale tõstmine ei ole vist küll väga seaduslik, aga üldiselt on elu näidanud, et enamik asju viiakse kiiresti minema. Näiteks eile õhtul tõstsin ma välja ühe põrandalambi ja hommikuks oli see läinud.

Esmaspäeva hommikul leidsin oma tänavalt paar maja edasi tõeliselt toreda üllatuse. Esmalt köitis minu pilku vitstest punutud paberikorv, mille sarnast nagunii oli mul plaanis ostma minna. Nüüd aga saatis kosmos mulle täpselt sellise paberikorvi nagu vaja. 🙂 Korvi kõrval oli suur pungil täis naistekäekott, millel kiri “ära anda õmblusmasin”. Tassisin mõlemad asjad koju ja läksin siis tööle.

Õhtul kodus käekoti sisuga tutvudes oli rõõm suur. Sealt tuli välja väga lahe täismetallist retro õmblusmasin…

DSC_3622

..koos kõikide tarvikutega! 🙂 Vaadake vaid – niidid, poolid, nõelad, masinaõli..

DSC_3616

DSC_3621

Kaasas oli ka ägeda retro-kujundusega õpetus:

DSC_3624

 

DSC_3623

Siit võib lugeda, et selle mudeli  – Elna Lotus- on tootnud śveitsi firma Tavaro S.A, kes oli ka esimese kaasaskantava käed-vabad masina ja esimese kaasaskantava automaatse õmblusmasina tootja. Nii et kõrge śveitsi kvaliteet. Milline rõõm tänapäeval, mil on aina raskem leida midagi, mis poleks toodetud Hiinas või selle naaberriikides!

DSC_3625[1]

Nimi LOTUS tuleb lootoslillest, sest masina küljed avanevad igas suunas laiali nagu lille õielehed:

DSC_3619

Guugeldamine näitas, et tegu võiks olla 70-80ndatel toodetud masinaga. Selliseid on oksjonitel ka praegu võimalik mõnesaja euro eest osta.

Tolle karakteriga käekoti sisse oli see aare peidetud 🙂

DSC_3626

Mul oli küll ka varem õmblusmasin olemas, aga mingi odav plastmassist kigisev-nagisev Hiina toode. Ilmselt seetõttu ma ka väga palju masinaga õmmelnud ei ole. Nüüd peab mõtlema, mida põnevat uue masinaga valmis suristada. 🙂

Imeline aed – Pairi Daiza

DSC_2915

Eelmise teisipäeva hommikul Brüsselis aset leidnud turbulentsed sündmused lõid segamini kõik meie lihavõttepuhkuse plaanid. Olin juba oktoobris ostnud lennupiletid Barcelonasse ja broneerinud hotelli, lisaks ostnud neti teel piletid flamenco-kitarristide kontserdile ja Sagrada Familiasse, pannud kinni laua ägedasse restorani – kõik need pikalt ja hoolega ettevalmistatud plaanid lendasid ühe hetkega sõna otseses mõttes vastu taevast.

Pärast lennujaamas ja metroos toimunud pommiplahvatusi valitses esialgu suur teadmatus. Kuna järgmine päev, kolmapäev, oli viimane tööpäev enne pikemaid lihavõttepühi, oli enamik kolleege plaaninud Brüsselist ära sõita. Kuidas seda aga teha, kui Brüsseli lennujaam oli pärast terrorirünnakut teadmata ajaks suletud.. Teised lennufirmad hakkasid oma reise õige pea muude lennujaamade kaudu ümber suunama, näiteks Eestisse tahtjad pääsesid kodumaale Amsterdamist, minul aga olid Brussels Airlines’i piletid ning nendega oli seis nutune – terve nädala reisid (mitusada reisi) annulleeriti ja klienditeeninduse telefon püsis mitu päeva visalt automaatvastaja peal, kuna pöördumiste hulk ületas nende reageerimisvõime.

Tekkis päris lootusetu tunne – kogu linn oli tinahall, sõdureid ja sõjamasinaid täis ning vihma kallas vahetpidamata. Kuidas sellest painajast pääseda?

Neljapäeval tegin kiiresti uued plaanid. Sõidame üheks päevaks Lääne-Belgias asuvasse loodusparki Pairi Daiza.  Käisime seal kord 2010. aasta sügisel ja mulle jäid sellest käigust väga helged ja soojad mälestused. Mõtlesin juba tookord, et sinna peab kindlasti tagasi minema, aga kuna oktoobrist märtsi lõpuni on see park kinni ja kevad-suvisel perioodil on igasuguseid tegemisi ja reise niigi palju, siis mõtteks oligi see seni jäänud. Nüüd oli mul hea meel, et see ammune soov uuesti meelde tuli ning et väga sobivalt oligi just laupäev see päev, kui park peale talvepuhkust uuesti lahti tehti.

Lisaks ostsin rongipiletid Amsterdami, sest rongiliiklus õnneks jätkuvalt toimis, ja broneerisin sinna ka 2 ööks hotellid. Pääsemegi Brüsselist!

Pairi Daiza on erakordselt võluv koht. Igaüks, kes Belgiasse satub, võiks seda paika külastada. Loomad ja linnud, kunst ja kultuur põimuvad seal elegantselt üheks tervikuks. Tegu oleks justkui loomapargiga (ca 5000 looma 55 hektaril), aga mitte ainult – pargi erinevad sopid on pühendatud kaugete maade kultuurile ja arhitektuurile, seejuures on kõik väljapandu autentne.

DSC02468

Park on eravaldus, mis on rajatud seal 400 aastat tagasi tegutsenud tsistertslaste kloostri territooriumile. Sellest ajast on säilinud pargi keskel kirikutorn ja -varemed ning ka sissepääsuvärav:

DSC_2965

Pargi põhiomanik ja visionäär on Eric Domb ning oma praegusel kujul ongi Pairi Daiza suuresti vaid selle ühe inimese unistuste ja ambitsioonide realiseerumine. Üllatuslikult on mees Poola-Leedu juurtega. Kes prantsuse keelt oskab, siis üks artikkel temast on siin.

1994. aastal avatud park kandis alguses nime Paradisio ehk siis paradiis. Praegune nimi “Pairi Daiza” tähendab vana-pärsia keeles “suletud aed”, aga mõte on ikka sama – paradiis. Minu meelest on see nimi väga sobiv. Paradiislikuks teeb selle koha just kõikide liikide ja vaatamisväärsuste sõbralik kooseksisteerimine ja põimumine, ei ole puure ega piirdeid, kõik seguneb ja sulab tervikuks nagu akvarell.

Näiteks elevantide maailmas näeb ka selliseid India kunstiteoseid elevantidest:

DSC_2834

DSC_2839DSC_2833 DSC_2835

Kõlaritest mängib vaikne India meditatsioonimuusika ja kogu paik jätab väga õnnistatud mulje. Nagu väike elevantide pühamu, nimigi on sel sobiv – Ganesha (elevandipäise jumaluse) kuningriik. Pole ime, et elevantidele seal väga meeldib ja pea iga aasta-paari tagant sünnib uus elevandipoeg! Viimane väike vant sündis eelmisel kevadel.

Tegemist tundus väga õnneliku väikese tegelasega, keda ümbritseb armastav perekond. Siin pildil peidab ta end oma suurema vennakese taha:

DSC02891

Väga liigutav oli vaadata, kuidas vantsid üksteist lontidega kallistasid ja õrnalt müksisid. C. tegi neist õrnusehetkedest ka väikese video, mida saab vaadata siit.

DSC02899

Kell 14 saavad kõik soovijad ühte suurt elevanti porganditega toita. Porgand tuli pista väljasirutatud lonti, mis muide ei ole sugugi seest õõnes toru vaid seal on 2 auku – nagu ninasõõrmetes ikka. Ühte neist aukudest pistadki siis oma porgandi, mille ta londiga suhu toimetab. Väga lahe.

DSC_2899

DSC02849

Ka teiste loomade elukohad on kultuuriväärtustega rikastatud, nii et tekib põnev sümbioos. Näiteks okassead saavad põõnutada samuti Ganesha kuju jalamil:

DSC_2824

Aga valged tiigrid elavad sellises uhkes templis:

DSC_2897

DSC02824

Loomi, kes pole üksteisele ohtlikud, on sobitatud kokku ühele territooriumile. See on samuti midagi, mis Pairi Daiza paradiislikuks muudab, sest eks paradiis meie ettekujutuses olegi ju paik, kus lõukoer magab lambatallega kõrvuti. Päris sellist vaatepilti seal muidugi ei näe, aga näiteks sebrad olid koos kõiksugu muude sõraliste-kabjaliste ja lindudega:

DSC02541

ning surikaadid jagasid puuri nende naljakate kärsalistega:

DSC02659

Lisaks elevantidele võis pisikest pojakest imetleda ka ninasarvikute juures. Alles õige tilluke:

DSC02927

Loomade territoorium on osavalt kokku põimitud nn inimeste territooriumiga. Aafrika loomade kõrval on näiteks selline saviküla:

DSC_2848DSC_2849

Igas külas on ka mõni teemakohane toidukoht, meie sõimegi seal savikülas Aafrika suppi ja miskit lihakotletti. Lauast avanes vaade lõvide territooriumile:

DSC_2857

 

Ümmargusel “restoranil” oli selline äge lagi:

DSC_2851

Loomulikult on igas piirkonnas ka sobiva disainiga tualetid, need siin on Aafrika omad:

DSC_2861

Hüljeste, kotikute ja muude mereloomade juures olid majad ehitatud vette. Neisse sai sisse minna ja sisustust uurida. Tundus väga ehtne. 🙂

DSC_2872

DSC_2913DSC_2917

 

DSC02933

Oma piirkond on ka Balil ja teistel Indoneesia saartel:

DSC_2826

DSC_2823

DSC_2903

Mulle väga meeldisid kõiksugu nutikad keskkonnasõbralikud ehituslahendused. Näiteks kaelkirjakute juurde ehitatud vaateplatvorm võtab arvesse suure puu oksi:

DSC_2862

Kirjakuid on kokku 3, ilmselt isa, ema ja poeg:

DSC_2866

DSC02687

Selline vimpkaga tara ümbritseb aga leopardide territooriumi:

DSC_2841

C. sai lõpuks mõnuga kasutada oma teleobjektiivi, mis juba üle aasta on puutumatuna kodus seisnud, sest pikematel reisidel pole meil kummalgi olnud tahtmist fotokotti kaasas tassida. Mõned kaadrid on täitsa toredad, loomad on ikka tänuväärsed modellid:

DSC02440

DSC02462

DSC02476

DSC02697

DSC02707

DSC02726

DSC02749

DSC02956

DSC03007

DSC03054

DSC03018

Mõni loomaliik elab pargis päris vabalt, ilma et nende territoorium oleks nähtavalt piiratud. Näiteks väikestel rohelistel ahvikestel on oma saar, leemurid aga elutsevad kogukonnana puude otsas ja jalutavad mööda köisi külastajate peade kohal. Kairi Look satuks kindlasti vaimustusse ja mitte ainult tema.

DSC02765

DSC_2876

Üks koht, mida pildistada ei olnud võimalik, oli nahkhiirtele eraldatud ruum vana kiriku krüptis. Astud sinna hämarasse, õieti poolpimedasse ruumi ja näed, õigemini tunned, kuidas nahkhiired igal pool läbi õhu vihisevad. Lendavad nii lähedalt mööda, et tiivalöögid panevad juuksed lehvima. Parajalt kriipi oli sellele saalile ring peale teha.

Sellesse vanasse lossi on aga sisse seatud veealune maailm – üsna sürrealistlik kogemus, mida ei annagi hästi kirjeldada. Kõnnid justkui mööda uhket mõisa – laiad trepid, kõrged peeglid, nikerdatud kaunistused jne – ning kõige selle sisse on sobitatud elama igasugused vee-elukad, kes seal hääletult suud maigutades liiguvad. Loss-akvaarium. Täielik unenäo-maailm.

DSC_2960

DSC03062

Suur osa pargist on pühendatud Hiinale ja Jaapanile. Jaapani stiilis aiad on imelised.

 

DSC_2934

DSC_2962

DSC_2937

Ühe puu ümber seovad inimesed punaseid lindikesi oma soovidega:

DSC03088

Väga võluvad on hiiglaslikud poolvääriskividest rahnud. Kui juba poodides mõne euro eest müüdavad pisikesed kivitükid väidetavalt inimest energeetilist mõjutavad, mis siis veel rääkida mitu tonni kaaluvatest kividest. Näiteks roosale kvartsile, millele esoteerikas omistatakse armastuse energiat, oli ehitatud ümber lausa selline väike tempel:

                                               DSC_2963                    DSC_2942

Lapis lazuli ehk lasuriit ääristas aga treppi, mis viis imelisse budistlikku templisse:

DSC_2944

Tempel seestpoolt:

DSC_2947

DSC_2948

Hiiglaslikud jaspised Bali saarele pühendatud pargiosas:

DSC_2890

Poolvääriskividest istumisnurgake:

DSC_2952

Aasia-teemalises pargiservas elavad ilmselt kogu pargi 2 kõige hinnalisemat tegelast. Punane panda ja 2 suurt pandat. Neist esimene põõnutas puu otsas:

DSC03071

suur panda aga maiustas koopas bambusega. See vaene loom peab eluspüsimiseks praktiliselt lakkamatult sööma. Bambus kasvab muide ka sealsamas pargis.

DSC02992

Kõige toredam on see, et võrreldes meie eelmise külastusega pea 6 aastat tagasi on see park kõvasti muutunud ja kasvanud. Praktiliselt midagi sellest toredusest, millest siinses postituses kirjutan, tol korral veel ei olnud. See on park, mis elab ja areneb. 🙂 Kusjuures plaanilt on näha, et laienemine muudkui jätkub – õige varsti avatakse koaalade, orangutanide ja gorillade territoorium. Laieneb ka kultuurimaastik – see imeline näide Venemaa puitarhitektuurist on peaaegu valmis, ehkki sisetööd veel käivad. Superhea puidu lõhn oli seal sees. 🙂

DSC02984

Kui te iialgi peaksite Belgiasse sattuma, siis palun külastage seda imelist kohta. See on Brüsselist ainult tund aega rongisõitu ja satute täiesti teise reaalsusesse. Pole ime, et see paik valiti eelmises aastal nii Beneluxi maade ilusaimaks pargiks kui ka parimaks loomaaiaks.

DSC_2865

Kusjuures minu meelest on selles paigas tunda veel mingit erilist vaimsust, mis võib pärineda ajast, mil sellel territooriumil asus klooster. Ühes pargi servas asub muide surnuaed, kuhu kloostri mungad on maetud.

Pargist lahkudes oli tunne, nagu oleksime mingi tugeva vaimse puhastuse läbi teinud. Kogu see äng, mida paari päeva tagused Brüsseli terroriaktid tekitada suutsid, oli nagu peoga pühitud.

 

 

 

 

 

 

Belgia rannikul – Blankenberge ja Brügge

DSC_2736

Brüsselis elades kipub vahel lausa meelest minema, et Belgia on ka mereriik. Tõsi, siinne rannikuriba Prantsusmaa ja Hollandi vahel ei ole eriti pikk ja mitte ka just ülearu maaliline.

Kahes peamises rannikulinnas – Oostendes ja Blankenberges – on mõlemas lai liivarand. Paraku ääristab seda randa tiheda müürina Lasnamäe-tüüpi korrusmajade massiiv. Eks ikka selleks, et võimalikult paljud inimesed saaks oma (suve)korteri aknast merevaadet nautida.. Kui Hispaanias, kus samuti on mereäärne maa tihedalt täis ehitanud, pööratakse siiski mingil määral tähelepanu ka ehituse esteetilisele väljanägemisele, siis Blankenberges, kus me hiljuti ühe nädalavahetuse veetsime, on selles osas päris nukrad lood.

DSC_2732

See ainuke kollane värvilaik selles rivis oligi meie hotell Petit Rouge.

DSC_2725

Hotelli kohta ei saa ühtegi halba sõna öelda, oli Thalasso spaa, ujula, superhommikusöök rootsi lauas. Ja muidugi merevaade! Olin selle nimel maksnud paarkümmend eurot kallima toa eest, sest pole ju mõtet olla mereäärses hotellis, kui vaade avaneb tagumises küljes teiste kolemajade katustele. Kuna veebruarikuu on sügav off-season aeg, sai kogu seda lõbu lubada endale 50% allahindlusega, suvel tuleks sellise toa eest välja käia ligi 200 eurot.

Meie käsutusse antud tuba oli suur, kolmest osast koosnev ja kolme rõduga. Voodist avanes selline hunnitu vaade.

DSC_2722

Täielik õndsus on voodis lesides silmadega merd paitada. Ega mul polegi elus varem sellist võimalust olnud. Ilm oli tormine ja lainekohin kõrvulukustav. Väga võimas, vaatemänguline ja puhastav kogemus.

DSC_2723

Rand oli inimtühi, ainult mõni koeraomanik jalutas kõva tuult trotsides oma lemmikut.

DSC_2720

Tuul pani liikuma suured liivamassiivid – ca 30-40 cm kõrgusel maapinnast liikusid suured liivalaamad, moodustades uusi luiteid ja pinnavorme. Aeg-ajalt sõitis mööda väike traktor, kes suuremad liivavallid jälle natuke tasasemaks silus.

Õhtupimeduses, kui restoranist söömast tulime, oli rannas selle hääletult liikuva liivamassi ja merekohina sees seista täitsa sürrealistlik elamus. Nagu mingis nõiafilmis.

Selle järgmisel hommikul tehtud foto pealt on natuke näha, kuidas liiv valgete looridena liigub:

DSC_2733

Loodetavasti hakkab tuul seda kunagi teiselt poolt tagasi puhuma, muidu võib ehk juhtuda, et ühel hetkel saab see liiv lihtsalt otsa.

Restoranidest valisin välja selle Veneetslase nimelise ja võin seda julgelt soovitada – värsked mereannid otse kohalikelt kaluritelt hea hinna-kvaliteedi suhtega. Mina valisin majaroa, mis kujutas endast päevasaaki juustuteki all koos kartulipudrust rosetiga. Päevasaagi hulgas oli mitut sorti valget kala, rannakarpe ja krevette. 🙂

Kes armastab Jacques Breli, siis  selles mõnusas söögikohas oli veel natuke seda “des frites et des moules” endiste aegade hõngu tunda.

Hotelli hommikusööki saime nautida aknaaluses lauas. 🙂 Värskelt pressitud mahl ja värskelt hakitud puuviljasalat tõstis hotellireitingut C. silmis mitme pügala võrra.

DSC_2724

Järgmisel päeval tegime Brüsselisse tagasi sõites peatuse ka Brügges.

DSC_2784

Selles nukulinnas polnud me vahepeal mitu aastat käinud. Kuna ilm oli ikka veel väga tormine, oli linn, mis tavaliselt turistidest ummistunud, mõnusalt hõre. Huvitav, et tuule tugevusest sai Brügges isegi rohkem aru kui mereäärses Blankenberges – ikka mitu korda tekkis tuulekoridorides selline jalad-õhus-lendumineku tunne.

DSC_2746

DSC_2753

Leidsime väga nunnu kondiitriäri, mis oli spetsialiseerunud ainult ühele nimetusele – beseekookidele “Merveilleux”, mis on Prantsusmaa ja Belgia põhjapoolsete piirkondade spetsialiteet – kaks beseeketast kreemiga kihiti laotud ning kreemi ja śokolaadilaastudega kaetud. Selles äris valmistatakse neid kooke ostjate silma all nagu mingis sushirestoranis ja laes on maailma kõige suurem lühter. Väga äge!

DSC_2780

Brügge kõige kuulsam śokolaadipood asub aga tibatillukeses majas, mille kõrval C. mõjub tõelise Gulliverina.

DSC_2777

Käisime ka raekojas, mille rõdult avaneb selline vaade:

DSC_2781

Nagu paljudes Belgia linnades on ka Brügges oma begiinide kvartal. Seal oli tõeline lindude paradiis.

DSC_2789

Mechelen – suvi.

DSC_1559

Laupäeval käisime Mechelenis, et teoks teha kaks plaani, mis meil talvel tegemata jäid: külastada De Wit vaibamanufaktuuri ja ronida St Rumbolti torni tippu.

DSC_1528

De Witi manufaktuur asub väga ilusas renessansshoones, mis kunagi ehitati Tongerlo abtkonna varjupaigaks. Piltvaipade ja gobeläänide tööstus seadis ennast seal sisse 19. sajandi lõpus, kusjuures praegu seal enam uusi vaipu ei koota, vaid restaureeritakse vanu.

Ekskursioonihuvilised kogunevad laupäeviti kell pool 11 selles ilusas aias. Ka aed on renessansi-stiilis ja taimede valikul olevat kriteeriumiks, et tegu peab olema liikidega, mida on kujutatud piltvaipadel.

DSC_1532

Meie rühm jagati kaheks – pooled flaami, pooled ingliskeelse giidiga. Tuleb öelda, et see poolteist tundi kestev ekskursioon oli väga põnev, isegi esialgu skeptilise hoiakuga C. jaoks. Üks asi on vaadata neid suuri piltvaipu eemalt muuseumi seinalt (näiteks Pariisi Cluny muuseumis saab “Daam ükssarvikuga” seeriat silmitseda vaid väga kaugelt), teine asi on oma nina täitsa vastu vaipa pista, et uurida eri värvi lõimede ja kudede jooksu. Nägime ka demonstratsioonesinemist – üks proua tuli ja kudus telgedel jupikese “Daami ükssarvikuga” koopiat. Uskumatu, millise kiiruse ja osavusega ta käed käisid!

Tehniliselt näeb see välja nii, et kõigepealt keritakse suure rulli peale tulevase vaiba paberjoonis, kuhu vanasti kanti motiivid värvidega ette, hiljem hakkasid kõiki värve asendama numbrid. Selle rulli peale tõmmatakse siis puuvillased lõimed ja nende vahele hakatakse villa, siidi ning hõbe-ja kuldniitidega punuma pilti. Seda ei tehta rida-realt nagu eesti kaltsuvaipade või ka kampsunikudumise puhul, vaid värvisaarekeste kaupa. Konkreetset värvi detaili võib sisse punuda ükskõik mis kujulise ja seejärel lihtsalt niit katkestada (otsad jäävad lahtiselt rippuma, neid ei peideta ega ka sõlmita kokku), kõrval järgmist detaili alustatakse uue niidiga. Kui lõime sisse jäävad suuremad vahed, tikitakse need hiljem paremalt poolt niidiga kokku. Seega võib sama töölaua taga töötada 2-3 inimest korraga.

DSC_1537

Vaibameister näeb kogu aeg vaid pahempidist kudet ning oma töö tulemust alles kõige lõpus, kui vaip on valmis ja see ümber keeratakse. Kusjuures tempo oli selline, et ühe päevaga jõuti valmis teha umbes peopesa suurune tükk, ruutmeetriks kulus 20 nädalat. Kuningakodasid kaunistama telliti ju aga vaipu, mis tihtipeale olid vähemalt 10 meetri laiad ja mitu meetrit pikad. Seega aastatepikkune töö. Vaibad olid tol ajal mõeldud nii kaunistuseks kui ka soojustuseks ning kuna need katsid tervet seina, tunti neid Euroopas “põhjamaade freskode” nime all.

Saalidesse välja pandud vaipade puhul oli märgatav see, et puud ja põõsad olid neil sageli sinakat tooni või täiesti sinised. Roheline värv segati ju kokku kollasest ja sinisest ning kollane olevat värv, mis kõige kergemini valguse käes ära kaob. Nii ongi sajandite jooksul üksnes sinine alles jäänud.

Praegu on piltvaipade käsitsi kudumise peen kunst muidugi haruldane, sest vaipu kootakse masinatega. Mechelenis on siiski veel mõned üksikud vanad meistrid, kes sealsamas De Witi manufaktuuris huvilisi välja õpetavad.

Nagu eespool öeldud, on nende põhitegevuseks nüüd vanade vaipade restaureerimine. C. ütles, et talle meenutab see tuba surnukuuri. Noh, eks see mingis mõttes oligi nii – laudadel lamavad surnud vaibad, mis uuesti ellu äratatakse. 🙂

DSC_1533

Pärast vaibatööstust oli aeg väikseks eineks. Tänavatoit võib teinekord pakkuda ehedama elamuse kui gurmeerestoran.

DSC_1543

Rabarberisarvekesed lemmikkohvikus olid sama head kui talvelgi. Pilt on eksitav – tegelikult C.-le kolm ja mulle üks sai. 🙂

DSC_1553

DSC_1557

DSC_1544

Seejärel olime valmis ronima sajameetrisesse torni. Omal ajal olevat plaanis olnud ehitada torn lausa 160 meetri kõrguseks, aga siis sai tuhin otsa. Vanasti ju linnad ja kogukonnad võistlesid omavahel, kes suudab kõrgema torni ehitada, kuid mingil hetkel läks see moest ja võistlema hakati muudes asjades.

DSC_1540

Kirik, mille juurde see kellatorn kuulub, on imeilus, üks minu lemmikuid. Lõpmatult avar, lihtne ja valgusküllane. Suursugune ilma liigsete detailide ja mürata.

DSC_1560

Orel:

DSC_1561

Muide, kunagi keskajal olevat kuu läbi nende suurte akende nii kirkalt läbi kiriku kumanud, et linnaelanikud arvasid, et kirikus on tulekahju ja tõttasid veeämbritega tuld kustutama. Sestsaadik hakati Mecheleni elanikke “kuukustutajateks” kutsuma ning see nimi olevat veel tänapäevalgi käibel.

Hiljuti on peaväljakule ka selline kelmikas teeviit selle looga üles seatud:

DSC_1554

Samal viidal on näha ka Opsinjoorket, seda liiderlikku mehikest, kellest oma eelmises postituses rääkisin. Vahepeal on linna veel üks tema skulptuur tekkinud, kohe kiriku kõrvale:

DSC_1529

Aga nüüd tagasi torni juurde. Selleks, et sinna tippu jõuda, tuleb läbida üle 500 trepiastme ja mitu korrust. Korrused on huvitavad. Näiteks see siin on “kraanaruum”. Seda suurt ratast kasutati raskuste üles vinnamiseks, kusjuures töötas see ratas inimeste jõul, kes seal sees kõndisid ning keda kutsuti “kraana lasteks”. Üllatus-üllatus: viimased inimesed töötasid rattas veel 1930. aastal, alles siis mindi üle elektrilisele tõstesüsteemile.

DSC_1563

Raskused tõsteti üles läbi selle avause. Praegu avaneb sealt vaade orelile:

DSC_1562

St Rumbolti tornis on kaks kellamängusüsteemi (carillons). Vanu kellasid on 6 ja neid kasutatakse harva, kuna nende peal mängimine on keerukas. Uued kellad kingiti kirikule 1981. aastal. Igal vanal kellal on nimi ja – tadaa! – suuruselt teise kella, 1524. aastal valatud tunnikella (1696. aastal mõranemise tõttu ümber valatud), 6000 kg kaaluva ja sol-nooti andva kella nimi on Karel!

DSC_1565

Sellel korrusel on näha põiki raudlatte, mis kinnitati selleks, et torn laiali ei laguneks. Ikkagi 42 000 tonnine mass ja pealegi ehitatud vähem kui kolme meetri sügavusele vundamendile:

DSC_1564

Järgmisel korrusel on kellamehhanism, alates 1930. aastast seda enam käsitsi üles ei keerata. Igal aastal enne lihavõttepühi seadistatakse mehhanism ringi, et carillons-kellad hakkaksid mängima uusi lugusid:

DSC_1568

Nagu suure leierkasti trummel:

DSC_1570

Muide, Mechelenis tegutseb ka maailma ainuke carilloni-mängijate kool. Kusjuures mängida saab neil kelladel kõike – näiteks sel ajal, kui meie seal tornis olime, kostus ka biitlite “Yesterday”.:) 2014. aastal kanti carilloni-kultuur UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Carillonimängija töölaud – meenutab natuke ehk orelit või harmooniumit:

DSC_1566

Kellade vastu löövad sellised vasarad:

DSC_1574

Kui oled kõik korrused läbi kõndinud ja üles, skywalk’ile jõudnud, saad nautida selliseid vaateid:

DSC_1576

DSC_1616

Ilm oli selge, lõunapoolt paistis ära Brüssel:

DSC01424

ja põhjapoolt Antwerpen:

DSC01430

Vot selline tore päev.

DSC_1591

 

 

 

 

Mechelen – talv.

DSC_0499

Sellest, kui väga mulle meeldib flaami linn Mechelen, olen oma blogis juba mitu korda kirjutanud. Mulle sobib selle linna juures kõik. 🙂 Tulevad meelde lapsepõlves loetud muinasjuturaamatud – miski sealses arhitektuuris ja õhustikus on kuidagi armsalt muinasjutuline, vanaaegne, natuke kentsakas.  Suur pluss on ka see, et seal peaaegu täielikult puuduvad turistid – nemad ummistavad Brügge, Genti, Antwerpeni ja Brüsseli tänavaid. Mecheleni vanalinnas, eelkõige begiinide linnaosas käies võid sa täiesti vabalt olla ainuke inimene tänaval. 🙂 Täitsa Eesti, lausa Haapsalu tunne.

DSC_0501

Olen mõelnud isegi Mecheleni kolimise peale, sest Brüsselisse ei oleks kauge tööl käia, vaid 20 minutit rongisõitu. Samas eeldaks seal majaost flaami keele selgeksõppimist, milleks mul vist siiski pealehakkamist pole. Keel iseenesest on aga armas ja vägagi eesti keelt meenutav.

Muide, mandri-Euroopa kõige esimene raudteeliin avati 1835. aastal justnimelt Brüsseli ja Mecheleni vahel. Seda sündmust meenutab selline mälestusmärk “De Mijlpad”:

DSC_0491

Eelmise aasta lõpus, peale jõule ja enne Viini-sõitu, käisime korra Mechelenis ka ööbimas. Ehkki ta on Brüsselile nii lähedal, et sõida edasi-tagasi kasvõi kümme korda päevas, mõtlesin, et oleks tore oma lemmiklinna korra ka ööseks jääda ja tunnetada õhtust-öist atmosfääri. See on ju päevasest nii erinev. Näiteks Veneetsia avanebki minu meelest alles õhtuhämaruses. Pealegi leidsin meile eriti ägeda majutuskoha – eraspaa DeBron.

DSC_0522

Kodumajutuse pakkumine on minu jaoks kohvikupidamise kõrval teine nö unistuste elukutse. ;D Seepärast on väga põnev õppida teiste kogemustest ja vaadata, kuidas inimesed on oma kodudesse armsad mikrohotellid loonud. Selles Mecheleni majas ei olnud pererahvas aga hotelliga piirdunud vaid tegu oli lausa spaaga. Põnev!

DSC_0532

Spaa kujutas ennast üsna suurt basseini ja sauna, läbi klaasseina paistis pererahva elutuba ja jõulupuu. Kuna kokku oli neil külaliste majutamiseks ainult 2 kaheinimesetuba ning teise toa rahvas ei tundnud õhtul veemõnude vastu huvi, oli kogu spaa terve õhtu ainult meie käsutuses. Oo õndsust! Vesi oli hästi soe, basseiniääred olid kaunistatud lilledega, valgust andsid sumedad lambid.. Parim spaakogemus ever.

Hommikusöök oli ka eriti lahe – sõime seda pererahvaga koos nende avatud köögis. Pererahvas askeldas köögisaarel – praadis mune, hakkis puuviljasalatit, pressis apelsinimahla jne – ning 4 külalist istusid selle kõrval baarileti taga ja ajas pererahvaga juttu. Saime teada, et koha omanikud – abielupaar – peavad seda hotelli kahekesi juba kümmekond aastat. Lisatööjõudu pole nad endale palganud – kui lähevad puhkusele, siis panevad lihtsalt uksed kinni. Maja, kus nad elavad (ja mis muide on ideaalse asukohaga otse keskse kanali ääres), oli kunagi ehitatud tehasehooneks, aga siis, kui nemad selle ostsid, oli seal hoopis mahajäetud diskoteek. Ruumi on nii palju, et peale külalistetubade mahuvad samasse majja elama ka nende mõlemad lapsed koos oma peredega. Spaa on pererahvaga ühine – teatud tunnid päevas on see külalistele suletud. Kogu nende elu ja ettevõtmine tundus mulle ülimalt äge.

Ägedat oli muudki. Näiteks see, kuidas Mecheleni elanikud oma linna puud ja postid talvel kinni heegeldavad:

DSC_0508

DSC_0509

DSC_0510

DSC_0511

See siin on aga väike Beethoven:

DSC_0514

Nimelt Mechelenis sündis 1712. aastal pagari perekonnas tema isapoolne vanaisa Lodewijk (flaami päritolule viitab ka “van” nende perekonnanimes).

Mechelen saab oma minevikus teistelegi kuulsustele viidata. Näiteks 15. sajandil elas siin Burgundia hertsoginna Yorki Margaret, kelle mitu tütart said hiljem Euroopa riikide kuningannadeks. 16. sajandi algul kasvatas Austria Margaret siin aga oma õepoega Karli, kellest sai hiljem Püha Rooma riigi keiser Karl V. Samuti kasvas seal üles Henri IV tulevane naine Anne Boylen (kes hiljem oma peast ilma jäi). Nendel ammustel sajanditel oli Mecheleni tähtsus mõõtmatult suurem, sisuliselt oli tegu kogu Madalmaade pealinnaga.

Austria Margareti palee Hof van Savoye, üks vanimaid renessansshooneid Põhja-Euroopas ja Londoni Whitehalli eeskuju, näeb välja selline:

DSC_0524

Mecheleni maskott on aga hoopiski Opsinjoorke nimeline liiderdaja. Pärimus ütleb, et kuna keskajal oli abielulahutus keelatud, siis karistasid naised oma liiderdajatest ja joodikutest mehi sellega, et loopisid rongkäikudes neid mehi sümboliseerivat nukku suure linase riide pealt õhku. Viimast nukku, 1647. aastal meisterdatud kuju, hoitakse linnamuuseumis, raekoja ees saab näha aga pronksist versiooni:

DSC_0492

DSC_0494

Olin Mechelenis plaaninud külastada ka vaibamanufaktuuri De Wit, kus igal laupäeva hommikul kell 10.30 algab ekskursioon, kogunemisega aias. Flaami piltvaibad ja gobeläänid on ju maailmakuulsad ning äärmiselt põnev oleks nende valmistamise tehnikat lähemalt näha. Paraku selgus, et just jõulude ja uusaasta vahel ekskursioone ei korraldata. Teise plaani – St Rumbolti kellatorni, mille 100 m kõrgusest tipust peaks selge ilmaga paistma nii Brüssel kui Antwerpen, nurjas ootamatult alanud paks lumesadu. Ega siis muud, kui tuli need plaanid soojemasse aega edasi lükata.

Talvist juttu ei saa aga lõpetada ilma kohvikuta. Astusime juhuslikult ühte sisse, kohe St Rumbolti kiriku kõrval, ja olime hetkega võlutud. Nüüd on see üks meie lemmikkohvikuid.

DSC_0534

DSC_0536

 

Antwerpen – Stroomi muuseum ja Cogels-Osylei

DSC_1260

Eelmisel laupäeval käisime üle hulga aja Antwerpenis ja jäime lausa hotelli ööbima. Tegelikult oli meie reisi põhieesmärk hoopiski Eftelingi park Hollandis. Kui me seal C.-ga 2 aastat tagasi esimest korda käisime, oli mitme rongi ja bussiga ümberistumine omajagu tüütu. Õnneks on aga vahepeal käima pandud eribuss, mis igal hommikul 8.30 Antwerpen-Berchemi rongijaamast otse Eftelingi parki stardib. Ja õhtul tagasi. Ehkki Brüssel pole Antwerpenist kuigi kaugel, oleks kella poole üheksaks sinnajõudmine tähendanud siiski liiga varast ülestõusu, seetõttu otsustasime kogu kambaga hotellis ööbida.

DSC_1258

Päeva sisustasime sellega, et külastasime hiljuti avatud ja ultramoodsat muuseumi Museum Aan De Stroom. Muuseum kõrgub Schelde jõe kaldal, jahisadama kõrval.

DSC_1264

Põnev arhitektuur orelivilesid meenutavate klaastorude ja fassaadi katvate käelabadega (need väiksed täpid seal fassaadikividel):

DSC_1266

 

Seestpoolt oli sellest paigast natuke raske sotti saada, et mis muuseum see ikkagi täpsemalt on. Nende kodulehelt jäi mulje, et tegu on meremuuseumiga, aga seda ei olnud ta rohkem, kui et üks korrus oli pühendatud laevamudelitele. Siis oli seal natuke nagu ajaloomuuseumit, pearõhuga Antwerpeni ajaloole, ning natuke nagu kunsti- ja antropoloogiamuuseumit. Üks paras segasummasuvila ühesõnaga, aga kindlasti igati kultuurne koht ning läbi 9 korruse sai ohjeldamatult eskalaatoritega sõita. 🙂

Kõige üleval oli katuseterrass, kust avanesid Antwerpenile sellised vägevad vaated:

DSC_1267

DSC_1272

 

 

 

DSC_1268

Killustunud ekspositsioonist meeldis mulle kõige rohkem see korrus, mis oli pühendatud maailma usunditele. Aasia värviline, rõõmus ja rahulik religioosne maailm on absoluutselt kütkestav.

DSC_1269

DSC_1270

Mis on selle uue ja uhke kultuuriasutuse juures aga täiesti kurioosne ja unikaalne, on asjaolu, et kogu ekspositsioon on neil ainult ja ainult flaami keeles! Kui kaugele on flaamidel võimalik oma jäiga keelepoliitikaga veel minna? Nad ehitavad suure muuseumi maailmale oma ajaloo tutvustamiseks, kuid paraku jääb ajaloohuviline turist väljapanekut uurides pika ninaga.. Kas midagi sellist leidub veel üheski teises riigis? Ja restoranides loomulikult täpselt sama asi – kogu menüü on flaami keeles ja punkt.

Hotell oli meil linna teises servas, Antwerpen-Berchemi raudteejaama juures, põnevas Zurenborgi kvartalis. Ma polnud sellest paigast varem kuulnud ja arvan, et paljud teisedki ei ole, kuigi tegemist on äärmiselt huvitava ja omanäolise paigaga. Absolute must arhitektuurihuvilistele.

See endise Zurenborgi farmi karjamaa on nimelt piirkond, kuhu 19. sajandi keskel kolis elama Antwerpeni jõukas keskklass. Tublid pürjelid tahtsid eemalduda sotsiaalselt rahutust kesklinnast avaramate tingimustega äärelinnaaladele, kuhu oma jõukuse demonstreerimiseks püstitada võimalikult suurejooneliste fassaadidega häärberid.

DSC_1288

 

 

Välise mulje loomisel ei hoitud siin millegi pealt kokku ning arhitektid lasid oma fantaasiatel vabalt galopeerida. Eeskujuks seati šedöövrid – Chambord’i loss Prantsusmaal, Doodźide palee Veneetsias, Pariisi raekoda, Kreeka tempel – you name it!

Kogu selle uhkuse ja edevuse laada keskmeks on Cogels-Osylei nimeline tänav. Seal asus ka meie hotell, keskmine maja järgmisel pildil – selle kollased, punased ja mustad fassaadikivid sümboliseerivad muide Belgia lipuvärve:

DSC_1275

DSC_1287

Paraku seestpoolt ei tundu need majad kuigi mugavad olevat – kitsaid korruseid ühendavad kõrged ja järsud trepid.

DSC_1302

Näiteks meie hotellil oli majutuseks pakkuda ainult 4 tuba, mõlemal korrusel 2.

Vaade meie hotellitoa ovaalaknast, selle 8-nurkse tornikiivri eeskujuks oli muide Aacheni katedraal:

DSC_1279

Õhtul peale restoraniskäiku jäi meil kogu selle põneva kvartaliga tutvumiseks liiga vähe aega, aga hommikul bussile minnes vaatasime vähemalt oma Cogels-Osylei tänava põhjalikult üle. Enam-vähem iga maja võttis ahhetama.

DSC_1291

DSC_1297

Paraku on tegemist omamoodi Potjomkini külaga, kus viled ja tuled ei ulatu fassaadist kaugemale. Hotellist anti meile kaasa seda piirkonda tutvustav broźüür. Sealt võis lugeda, et losse imiteeriva välisilme taga peidavad ennast tavalised kodanlasemajad, mis sisustati kataloogidest tellitud masstoodangu, omalaadse tolleaegse IKEAga.

Selle maja eeskujuks võeti ei rohkem ega vähem kui Veneetsia Doodźide palee:

DSC_1306

Neli maja ringtee ääres jäljendavad Francois I Chambord’i lossi:

DSC_1295

Pööratagu tähelepanu meheskulptuurile katusel:

DSC_1293

Selle eeskuju on Brüsseli kõige kuulsam juugendmaja Saint Cyr Ambiorixi pargis:

DSC_1310

Piirkonnale oli omane, et majad ehitati 3-4 kaupa rühmade ja ansamblitena, mis kokku moodustasid ühe suurema terviku. Näiteks lillenimega majad – Vesiroos, Iiris, Roos, Päevalill ja Tulp, millest igaüks on kaunistatud teemakohase ornamentikaga. Imeilus juugend!

Roos ja Iiris:

DSC_1298

DSC_1299

 

 

Päevalill:

DSC_1300

 

Tulp:

DSC_1301

 

Veel hurmavat juugendit:

DSC_1311

 

Cogels-Osylei oli esimene tänav Antwerpenis, kus lisaks tagaaedadele rajati ka eesaiad. See komme imporditi Inglismaalt. Puude istutamine majade ette oli siiski keelatud, et mitte fassaade varjata.

Muide, 1960-ndatel oleks kogu selle ilu äärepealt maha lammutatud, et teha ruumi uuele luksuslikule elamurajoonile. Arendajatel olid plaanid juba valmis ja kopad ootamas, kuid selle ainulaadse loomingu päästis rahvusvaheline arhitektide sekkumine. Alates 1980. aastast on kogu piirkond mälestisena kaitse all.

DSC_1307

Õhtul seal liikudes hakkas siiski silma, et paljud majad tundusid olevat pimedad ja tühjad, vaid vähestes akendes põles tuli ja oli näha liikumist.