
Eelmise teisipäeva hommikul Brüsselis aset leidnud turbulentsed sündmused lõid segamini kõik meie lihavõttepuhkuse plaanid. Olin juba oktoobris ostnud lennupiletid Barcelonasse ja broneerinud hotelli, lisaks ostnud neti teel piletid flamenco-kitarristide kontserdile ja Sagrada Familiasse, pannud kinni laua ägedasse restorani – kõik need pikalt ja hoolega ettevalmistatud plaanid lendasid ühe hetkega sõna otseses mõttes vastu taevast.
Pärast lennujaamas ja metroos toimunud pommiplahvatusi valitses esialgu suur teadmatus. Kuna järgmine päev, kolmapäev, oli viimane tööpäev enne pikemaid lihavõttepühi, oli enamik kolleege plaaninud Brüsselist ära sõita. Kuidas seda aga teha, kui Brüsseli lennujaam oli pärast terrorirünnakut teadmata ajaks suletud.. Teised lennufirmad hakkasid oma reise õige pea muude lennujaamade kaudu ümber suunama, näiteks Eestisse tahtjad pääsesid kodumaale Amsterdamist, minul aga olid Brussels Airlines’i piletid ning nendega oli seis nutune – terve nädala reisid (mitusada reisi) annulleeriti ja klienditeeninduse telefon püsis mitu päeva visalt automaatvastaja peal, kuna pöördumiste hulk ületas nende reageerimisvõime.
Tekkis päris lootusetu tunne – kogu linn oli tinahall, sõdureid ja sõjamasinaid täis ning vihma kallas vahetpidamata. Kuidas sellest painajast pääseda?
Neljapäeval tegin kiiresti uued plaanid. Sõidame üheks päevaks Lääne-Belgias asuvasse loodusparki Pairi Daiza. Käisime seal kord 2010. aasta sügisel ja mulle jäid sellest käigust väga helged ja soojad mälestused. Mõtlesin juba tookord, et sinna peab kindlasti tagasi minema, aga kuna oktoobrist märtsi lõpuni on see park kinni ja kevad-suvisel perioodil on igasuguseid tegemisi ja reise niigi palju, siis mõtteks oligi see seni jäänud. Nüüd oli mul hea meel, et see ammune soov uuesti meelde tuli ning et väga sobivalt oligi just laupäev see päev, kui park peale talvepuhkust uuesti lahti tehti.
Lisaks ostsin rongipiletid Amsterdami, sest rongiliiklus õnneks jätkuvalt toimis, ja broneerisin sinna ka 2 ööks hotellid. Pääsemegi Brüsselist!
Pairi Daiza on erakordselt võluv koht. Igaüks, kes Belgiasse satub, võiks seda paika külastada. Loomad ja linnud, kunst ja kultuur põimuvad seal elegantselt üheks tervikuks. Tegu oleks justkui loomapargiga (ca 5000 looma 55 hektaril), aga mitte ainult – pargi erinevad sopid on pühendatud kaugete maade kultuurile ja arhitektuurile, seejuures on kõik väljapandu autentne.

Park on eravaldus, mis on rajatud seal 400 aastat tagasi tegutsenud tsistertslaste kloostri territooriumile. Sellest ajast on säilinud pargi keskel kirikutorn ja -varemed ning ka sissepääsuvärav:

Pargi põhiomanik ja visionäär on Eric Domb ning oma praegusel kujul ongi Pairi Daiza suuresti vaid selle ühe inimese unistuste ja ambitsioonide realiseerumine. Üllatuslikult on mees Poola-Leedu juurtega. Kes prantsuse keelt oskab, siis üks artikkel temast on siin.
1994. aastal avatud park kandis alguses nime Paradisio ehk siis paradiis. Praegune nimi “Pairi Daiza” tähendab vana-pärsia keeles “suletud aed”, aga mõte on ikka sama – paradiis. Minu meelest on see nimi väga sobiv. Paradiislikuks teeb selle koha just kõikide liikide ja vaatamisväärsuste sõbralik kooseksisteerimine ja põimumine, ei ole puure ega piirdeid, kõik seguneb ja sulab tervikuks nagu akvarell.
Näiteks elevantide maailmas näeb ka selliseid India kunstiteoseid elevantidest:



Kõlaritest mängib vaikne India meditatsioonimuusika ja kogu paik jätab väga õnnistatud mulje. Nagu väike elevantide pühamu, nimigi on sel sobiv – Ganesha (elevandipäise jumaluse) kuningriik. Pole ime, et elevantidele seal väga meeldib ja pea iga aasta-paari tagant sünnib uus elevandipoeg! Viimane väike vant sündis eelmisel kevadel.
Tegemist tundus väga õnneliku väikese tegelasega, keda ümbritseb armastav perekond. Siin pildil peidab ta end oma suurema vennakese taha:

Väga liigutav oli vaadata, kuidas vantsid üksteist lontidega kallistasid ja õrnalt müksisid. C. tegi neist õrnusehetkedest ka väikese video, mida saab vaadata siit.

Kell 14 saavad kõik soovijad ühte suurt elevanti porganditega toita. Porgand tuli pista väljasirutatud lonti, mis muide ei ole sugugi seest õõnes toru vaid seal on 2 auku – nagu ninasõõrmetes ikka. Ühte neist aukudest pistadki siis oma porgandi, mille ta londiga suhu toimetab. Väga lahe.


Ka teiste loomade elukohad on kultuuriväärtustega rikastatud, nii et tekib põnev sümbioos. Näiteks okassead saavad põõnutada samuti Ganesha kuju jalamil:

Aga valged tiigrid elavad sellises uhkes templis:


Loomi, kes pole üksteisele ohtlikud, on sobitatud kokku ühele territooriumile. See on samuti midagi, mis Pairi Daiza paradiislikuks muudab, sest eks paradiis meie ettekujutuses olegi ju paik, kus lõukoer magab lambatallega kõrvuti. Päris sellist vaatepilti seal muidugi ei näe, aga näiteks sebrad olid koos kõiksugu muude sõraliste-kabjaliste ja lindudega:

ning surikaadid jagasid puuri nende naljakate kärsalistega:

Lisaks elevantidele võis pisikest pojakest imetleda ka ninasarvikute juures. Alles õige tilluke:

Loomade territoorium on osavalt kokku põimitud nn inimeste territooriumiga. Aafrika loomade kõrval on näiteks selline saviküla:


Igas külas on ka mõni teemakohane toidukoht, meie sõimegi seal savikülas Aafrika suppi ja miskit lihakotletti. Lauast avanes vaade lõvide territooriumile:

Ümmargusel “restoranil” oli selline äge lagi:

Loomulikult on igas piirkonnas ka sobiva disainiga tualetid, need siin on Aafrika omad:

Hüljeste, kotikute ja muude mereloomade juures olid majad ehitatud vette. Neisse sai sisse minna ja sisustust uurida. Tundus väga ehtne. 🙂




Oma piirkond on ka Balil ja teistel Indoneesia saartel:



Mulle väga meeldisid kõiksugu nutikad keskkonnasõbralikud ehituslahendused. Näiteks kaelkirjakute juurde ehitatud vaateplatvorm võtab arvesse suure puu oksi:

Kirjakuid on kokku 3, ilmselt isa, ema ja poeg:


Selline vimpkaga tara ümbritseb aga leopardide territooriumi:

C. sai lõpuks mõnuga kasutada oma teleobjektiivi, mis juba üle aasta on puutumatuna kodus seisnud, sest pikematel reisidel pole meil kummalgi olnud tahtmist fotokotti kaasas tassida. Mõned kaadrid on täitsa toredad, loomad on ikka tänuväärsed modellid:











Mõni loomaliik elab pargis päris vabalt, ilma et nende territoorium oleks nähtavalt piiratud. Näiteks väikestel rohelistel ahvikestel on oma saar, leemurid aga elutsevad kogukonnana puude otsas ja jalutavad mööda köisi külastajate peade kohal. Kairi Look satuks kindlasti vaimustusse ja mitte ainult tema.


Üks koht, mida pildistada ei olnud võimalik, oli nahkhiirtele eraldatud ruum vana kiriku krüptis. Astud sinna hämarasse, õieti poolpimedasse ruumi ja näed, õigemini tunned, kuidas nahkhiired igal pool läbi õhu vihisevad. Lendavad nii lähedalt mööda, et tiivalöögid panevad juuksed lehvima. Parajalt kriipi oli sellele saalile ring peale teha.
Sellesse vanasse lossi on aga sisse seatud veealune maailm – üsna sürrealistlik kogemus, mida ei annagi hästi kirjeldada. Kõnnid justkui mööda uhket mõisa – laiad trepid, kõrged peeglid, nikerdatud kaunistused jne – ning kõige selle sisse on sobitatud elama igasugused vee-elukad, kes seal hääletult suud maigutades liiguvad. Loss-akvaarium. Täielik unenäo-maailm.


Suur osa pargist on pühendatud Hiinale ja Jaapanile. Jaapani stiilis aiad on imelised.



Ühe puu ümber seovad inimesed punaseid lindikesi oma soovidega:

Väga võluvad on hiiglaslikud poolvääriskividest rahnud. Kui juba poodides mõne euro eest müüdavad pisikesed kivitükid väidetavalt inimest energeetilist mõjutavad, mis siis veel rääkida mitu tonni kaaluvatest kividest. Näiteks roosale kvartsile, millele esoteerikas omistatakse armastuse energiat, oli ehitatud ümber lausa selline väike tempel:

Lapis lazuli ehk lasuriit ääristas aga treppi, mis viis imelisse budistlikku templisse:

Tempel seestpoolt:


Hiiglaslikud jaspised Bali saarele pühendatud pargiosas:

Poolvääriskividest istumisnurgake:

Aasia-teemalises pargiservas elavad ilmselt kogu pargi 2 kõige hinnalisemat tegelast. Punane panda ja 2 suurt pandat. Neist esimene põõnutas puu otsas:

suur panda aga maiustas koopas bambusega. See vaene loom peab eluspüsimiseks praktiliselt lakkamatult sööma. Bambus kasvab muide ka sealsamas pargis.

Kõige toredam on see, et võrreldes meie eelmise külastusega pea 6 aastat tagasi on see park kõvasti muutunud ja kasvanud. Praktiliselt midagi sellest toredusest, millest siinses postituses kirjutan, tol korral veel ei olnud. See on park, mis elab ja areneb. 🙂 Kusjuures plaanilt on näha, et laienemine muudkui jätkub – õige varsti avatakse koaalade, orangutanide ja gorillade territoorium. Laieneb ka kultuurimaastik – see imeline näide Venemaa puitarhitektuurist on peaaegu valmis, ehkki sisetööd veel käivad. Superhea puidu lõhn oli seal sees. 🙂

Kui te iialgi peaksite Belgiasse sattuma, siis palun külastage seda imelist kohta. See on Brüsselist ainult tund aega rongisõitu ja satute täiesti teise reaalsusesse. Pole ime, et see paik valiti eelmises aastal nii Beneluxi maade ilusaimaks pargiks kui ka parimaks loomaaiaks.

Kusjuures minu meelest on selles paigas tunda veel mingit erilist vaimsust, mis võib pärineda ajast, mil sellel territooriumil asus klooster. Ühes pargi servas asub muide surnuaed, kuhu kloostri mungad on maetud.
Pargist lahkudes oli tunne, nagu oleksime mingi tugeva vaimse puhastuse läbi teinud. Kogu see äng, mida paari päeva tagused Brüsseli terroriaktid tekitada suutsid, oli nagu peoga pühitud.