Detsember

Talv on ka Brüsselisse kohale jõudnud. Lund pole sel aastal küll veel näha olnud, aga hommikuti on siiski vahel juba ka miinuskraade, mis sundis kapipõhjast kindad välja otsima. Ilmselt tuleb varsti välja sikutada ka talvemantel. Isegi C. soostus mõningase veenmise järel dressipluusi talvejope vastu vahetama. Neil seal koolis ei ole ju mingit riidehoiu ega asjade ärapanemise võimalust. Seetõttu ollakse päev otsa välisjalanõudes (peamiselt botastes, sest talvesaabastest ei tea siin keegi midagi) ja tassitakse oma jopet tunnist tundi kaasas. Väga tobe olukord. Muidugi, kui koolis on ca 3000 õpilast, siis on selliste olmeküsimuste korraldamine muidugi keerulisem kui väikeses koolis, aga hea tahtmise korral kindlasti mitte võimatu ülesanne.

Hästi  intensiivne  ja sisukas aeg on olnud. Neljapäeviti käin ikka edasi oma joonistuskursusel, kus Liinaga sügisel alustasime. Karpide, lusikate, tindipottide ja fotoaparaatide joonistamiselt oleme nüüd jõudnud aktimodellini. Kaks viimast korda on meil modelliks käinud küpses eas Juliette, kes on modellina tõeline professionaal ning võtab väga meisterlikult igasuguseid kunstilisi poose, mille jäädvustamiseks on meil siis aega 30 sekundist 5 minutini. Väga huvitav kogemus igal juhul, kogu see buduaarilik atmosfäär seal.

Üle-eelmisel nädalavahetusel käisime Pariisis ja eelmisel nädalavahetusel Amsterdamis. See on see Brüsselis elamise rõõm ja õnn, et rongisõit neisse linnadesse võrdub aja- ja rahakulu poolest Tallinnast Tartusse sõiduga.

Pariisis olime külas Kaial ja Pedrol ning oli hästi tore. Kaia oli just lõpetanud kogu korteri remondi, nii et kõik kiirgas värskest värvist.

dsc_4331

Käisime ka tema ateljees, kuhu ma polnudki varem sattunud, ehkki see ateljee on tal juba 10 aastat. Järgmisel sügisel on meil kavas korraldada tema näitus Brüsselis, nii et käisime teoseid üle vaatamas. 🙂 Kuna Kaial ja C.-l on plaanis sel näitusel üles astuda ka ühise hologrammiprojektiga, käisime lähedal asuvas Emmaüse kommuunis äravisatud elektrooniliste komponentide jahil, millest neid hologramme teha annaks. Emmaüsis meil erilist edu ei olnud, aga igasugused loomingulised ideed teostuse poole pealt muidugi Kaial ja C.-l idanesid.

15227930_10154759973197272_1762014465_n

Ma vist ei ole sellest oma blogis kirjutanud, et C.-l on juba paar aastat olnud oma DIY Youtube’i kanal, mis talle väikest taskuraha sisse toob ja millega ta võitis  sügisel ka ühe prantsuskeelsete videote konkursi. Muu hulgas õpetab ta seal ka  hologramme tegema.

Pariisis oli meil plaanis minna ka Louis Vuittoni Fondi ühe vene kunstikollektsionääri impressionistide näitust vaatama, aga seal oli kahjuks selline järjekord, et oleksime paar tundi sabas seisnud ja oma rongist maha jäänud. Nii et sinna läheme järgmine kord ja siis oleme juba targemad ja ostame piletid netist ette ära. Aga vähemalt väljaspoolt oli see 2014. aastal avatud maja igavesti äge ja kunstiline.

pedro-ja-kaiaga

Kunstinäituse asemel jalutasime hoopis kõrvalolevas Jardin d’Acclimatation’is ja pärast Champs-Elysées’l jõuluturul. Sellised jõuluturud Lääne-Euroopa suurlinnades on küll maailma kõige mõttetumad kohad üldse – kohutavalt palju trügimist kitsal pinnal ning kõikides putkades ikka üks ja sama träni & kiirsöök aastast aastasse. Brüsseli jõuluturul pole ma juba mitu aastat trügimas käinudki. Kõige jubedam mälestus on mul aga Aachenist Saksamaal, kus kohati tuli ikka konkreetselt oodata, et saaks jälle sammukese edasi astuda.  Seevastu Viinis ja Prahas oli see jõuluturundus lahendatud nutikamalt – miniturud olid püsti igal suuremal tänavanurgal ja platsil ning nõnda oli kõigile soovijatele seal piisavalt ruumi. Sel aastavahetusel läheme Zagrebisse, mille jõuluturg valiti eelmisel aastal Euroopa parimaks – saab siis näha, kuidas nemad selle korraldanud on.

Sel nädalavahetusel sõitsime Amsterdami  Estas Tonne kontserdile. Äärmiselt põnev inimene ja tõeline kitarrivirtuoos. Geenius. Ma ei imestaks, kui seejuures oleks tegemist taaskehastunud Jeesus Kristusega. 🙂 Kontsert toimus klubis ClubLite, mis tundub olevat selline äge alternatiivklubi – joogast, tantrismist, meditatsioonist ja muudest vaimsetest praktikatest huvitujatele. Ka Estase kontserdi ajal oli saalis mitmeid joogariietes inimesi. Tegelikult oli see Amsterdami lisakontsert. Esimene müüdi oktoobris välja paari tunniga ja kui ClubLite andis FBs teada, et nad on saanud Estase nõusoleku lisakontserdiks, läksin töölt lõunapausi ajal koju pileteid ostma (mul ei olnud tööl oma pangaülekannete tegemise vidinat (Belgian Special 🙂 kaasas) ning hästi tegin, et läksin, sest paar tundi hiljem oli ka lisakontsert välja müüdud.

Olime seekord selles hotellis, mille valisin klubi läheduse tõttu. Kontsert lõppes pärast kella 23  ja siis poleks tahtnud hakata kuhugi kaugele seiklema. Aga tegelikult oli see hotell igas mõttes hea valik – oli mullivann, rõdu laua ja toolidega, lisaks vooditele suur mõnus diivan istumiseks ning väga ok hommikusöök rootsi lauas. Saabumisel pakuti ka tassike tasuta capuccinot. 2-inimese tuba maksis 80 eurot, nii et igati hea diil.

Estase kontsert oli muidugi võimas. Ta oli üksi laval kolm tundi järjest ning mängis lakkamatult. Rahvas saalis istus tunnikese täiesti hiirvaikselt, siis hakkasid mõned tasapisi transsi minema. Vahepeal Estas ka rääkis natuke. Pühendas kontserdi Standing Rock’i indiaanlastele, kes võitlevad praegu oma puhta vee eest, mis tegelikult on meie kõigi ühine puhas vesi. Loitsis indiaani keeles. Kutsus inimesi üles olema päriselt, mitte tegelased kellegi ettekirjutatud stsenaariumis. Rääkis sellest, et tegelikult on kogu nähtav ja nähtamatu maailm laine, helilaine. Seega muusika. Kõik on muusika.

Järgmisel päeval käisime natuke ka Amsterdamis shoppamas. Kohe meie hotelli kõrvaltänavas oli üks kingapood, mis spetsialiseerus suurtele numbritele, meestele  kuni suuruseni 52, naistele kuni 45. Väga tore, nüüd teab, kuhu järgmisel korral sammud seada, kui jälle jalatsipõud on. Sealne kaup tundus kõik hästi kvaliteetne, aga kallis ka.

dsc_4370

Hotell jäi natuke kesklinnast välja ning seal ümbruskonnas oli palju huvitavaid poode. Kesklinnas on ju peamiselt vaid riided-jalanõud ja suveniirid. Aga sealt leidsime ühe tööriistade-tarvikute poe, kuhu C. sukeldus ligemale tunnikeseks, ning mitu huvitavat kodukaupade poodi. Kui Prantsusmaal käies on poes alati praktiliselt samad asjad, mis Belgias, siis Holland on siiski ägedalt omanäoline. Isegi toidupoes käimine on seal elamus, sest vähemalt pool kaubast on Belgias müügilolevast erinev.

Lõpetuseks ka väike tordiülevaade viimase kuu toodangust.

dsc04061

Kolleegidega on meil jõulupidu selleks aastaks juba peetud ning sinna tegin sellise jõhvikavahutordi pohlatarretise ja sidrunibiskviidiga. Kokku oli sel tordil 10 kihti, kahjuks läks meelest ära lahtilõigatud torti pildistada. Päkapikud on maasikast ja sefiirist ning kuused tehtud jäätisetorbikutest, śokolaadist  ja beseest.

dsc_4356

Elu esimene ämblikmees, päris loominguline nikerdamine:

valge

Jätkuvalt toredat advendiaega kõigile!

Šokolaad

dsc_4109

Belgia on teada-tuntud šokolaadimaa, Euroopas suudab ehk üksnes  Šveits talle selles vallas konkurentsi pakkuda. Vikipeedia  loeb üles 36 Belgia šokolaaditootjat, aga tegelikkuses on neid kindlasti veel märksa rohkem. Poodides enimlevinud mark on  Côte d’Or, mis on nö laiatarbekaup nagu meie Kalev, ainult et  siiski väga  kvaliteetne ja suure kakaosisaldusega. Siis on rida natuke eksklusiivsemat kraami – Leonidas, Neuhaus, Cornet- Royal jne, kes on küll ka suured ettevõtted, aga müüvad oma toodangut (põhiliselt erineva täidisega pralineekomme) endanimelistes butiikides, mitte suvalises toidupoes. Ja siis on veel palju  chocolatier‘sid ehk šokolaadimeistreid, kes valmistavad ainult käsitööšokolaadi.

Chocolatier tundub mulle väga ilus amet, ühtaegu tehnilist meisterlikkust nõudev ja loominguline. Eestis on see veel üsna vähe levinud, esmalt tuleb mulle pähe Anneli Viik, aga ehk  on mõni veel. Kuna kvaliteetne tooraine on kallis, siis ilmselt oleks Eestis ka raske selle äriga kasumisse jõuda. Siin on elu lihtsam – kuna üks suurimaid šokolaadihelveste tootjaid Callebaut on Belgia firma, on siin  hinnad soodsamad – just täna ostsin 2,5 kg 58% kakaosisaldusega helbeid 17 euro eest, samas kui Amazonist tellides peaks 1 kilo eest välja käima 15 eurot.

Brüsseli raekoja platsil asub väike šokolaadimuuseum, käisime seal kunagi 2005. aastal. Eelmisel laupäeval aga avastasime endale üllatuseks, et rue de Neckil asub veel teinegi šokolaadimuuseum.

dsc_4088

Sattusime sinna pooleldi juhuslikult ja lisaks veel päeval, mil seal oli rahvusvaheline üritus  demonstratsioonesinemiste ja degustatsioonidega. Kuna mingit reklaami sellele üritusele ei tehtud, oli maja praktiliselt tühi. Jalutasime ca kümnekesi ringi ja tundsime ennast väga eksklusiivselt, nagu kuninga kassid. Vaatasime Pariisist kohale sõitnud La Fabrique à Chocolat chocolatier  privaatset demonstratsiooni, kuidas teha ägedaid komme ja kaunistusi. Pärast saime kõik need kommid ära ka süüa. Väga lahe! Natuke oli selline tunne nagu Mary Poppinsi raamatus, et astud juhuslikult tänavalt sisse kuhugi pealtnäha tavalisse majja ja satud täiega võluruumi.

dsc_4092

dsc_4097

dsc_4102

Kusjuures see chocolatier oli ikka väga proff. Tempereerimiseks kasutas ta vähelevinud 2/3 meetodit, mida mina polegi seni veel proovida julgenud. Ehk et 2/3 šokolaadikogusest tuleb üles sulatad ja seejärel segada ülejäänud kolmandik sinna sisse, mis langetabki temperatuuri täpselt 32 kraadini. Tundub kuidagi liiga riskantne sellele kraadile täpselt pihta saada, aga tema enda kommid läikisid küll nagu peegel, nii et peab vist ikka järgi proovima.

dsc_4106

Lisaks olid seal muuseumis mõned suured šokolaadist kujud – Atomium, Püha Südame kirik ja triumfikaar, millest igaühe valmistamiseks kulus ligi 100 kg šokolaadi.

dsc_4113

dsc_4089

dsc_4086

Ja siis natuke ajaloolist kunsti. Eks me kõik oleme ju kunagi  kommipabereid kogunud. 🙂

dsc_4108
dsc_4110

dsc_4111

Muuseumis on ka pood ja kohvik, mis täidetud ahvatlevate lõhnadega. Paistis, et nende spetsialiteediks on igasugused hõrgud šokolaadijoogid. Meil C.-ga küll kahjuks polnud enam jaksu seal kohapeal maitsma hakata, aga ostsin kaasa puruteed, mille koostis oli parajalt intrigeeriv – rooibos, toorkakao, šokolaadihelbed, kakaoubade purustatud kestad, kuivatatud apelsiniviilud.

Nii et šokolaadisõbrad, kes te Brüsselisse satute, sellest majast tasuks kindlasti läbi põigata! Aadress on rue de Neckstraat 20.

15!

dsc03864

Septembri keskel, kalendrisuve viimasel nädalal, sai kallis lapsuke juba 15. Nii tähtsa sündmuse puhul  pidin oma kondiitrioskused muidugi  hoolega kokku koguma ja natuke üle oma varju hüppama. Sest see ei lähe ju ka mitte, kui ema igasuguseid põnevaid-kirevaid teematorte ainult teistele nikerdab. 😉

Et tort peab tulema muusikateemaline, oli kohe algusest peale selge, sest  kingituseks oli seekord plaanis basskitarr. Kaalusin varianti teha tordi peale kaunistuseks  śokolaadist  kitarr, aga leidsin siis – oma võimeid igati realistlikult hinnates -, et kõigi nende kumeruste ja keelte õigesse proportsiooni ja rakurssi sättimine võib liiga keeruliseks osutuda. Tiibklaver tundus lihtsam. 😀 Ja mine tea, võib-olla kunagi ühel sünnipäeval tuleb see päris tiibklaver ka ära, unistada ju võib. Seniks tuleb leppida śokolaadist variandiga, mille sees mitmevärvilised makroonid.

dsc03856

Kokku oli nikerdamist mitu õhtut, et kõik need väikesed detailid õigesti tempereeritud śokolaadist valmis saada ja omavahel kokku sobitada. Klaveritiibasid tegin igaks juhuks ka väikese varuga, et kui esimene paigaldades katki peaks minema, oleks uus kohe võtta. Õnneks varuvariante vaja ei läinud, neid sai pärast niisama krõbistada. 🙂

dsc03930

Tordi sisuks oli biskviit, kohupiim ja vaarikad, pealt katsin martsipaniga. Ümbritsev riba on  mandli-kakaobiskviit ja muusikamotiivid on joonistatud  valge śokolaadiga.

dsc03862

 

15 aastat ühist teekonda ja koos kasvamist – milline tore ja rõõmuküllane aeg on see olnud!  Ma olen väga tänulik nende aastate eest.

dsc03931

Ja nagu öeldud, siis meie kodune pillikogu sai jälle täiendust. Seekordse kaunitari järgi sõitsime Lille’i linna Prantsusmaale. Brüsseli muusikapoodide valik osutus ootamatult kehvaks ja interneti teel mina pilli ostmist ette ei kujuta. Nii tunduski kõige lihtsam sõita 30 minutiga Lille’i ja kapata viie tunniga läbi sealsed 7 (seitse!) muusikapoodi, mis peaasjalikult kitarridele keskendunud. Ja tadaa – seal ta oligi, mahagon ja roosipuu – 5-keeleline Ibanezi basskitarr! Leidsime kohe teisest poest, aga käisime igaks juhuks ülejäänud 5 ka läbi. Aga ei, paremat pakkumist ei näinud, sama kitarr oli ka viimases poes, aga ligi 50 eurot kallim, nii et kihutasime läbi linna uuesti teise poodi tagasi ja laekusime siis, keel vesti peal, 10 minutit enne rongi väljumist rongijaama. Kohvikusse merveilleux‘sid sööma ei jõudnudki, aga mis sest ikka.

dsc_4119

Üks õnnelik leid

Belgias on komme, et need asjad, mida inimestel endil enam vaja pole, kuid mis muidu äraviskamiseks on liiga terved ja korralikud, tõstetakse vahel tänavale koos väikese kirjakesega “à donner” (ära anda). Põhimõtteliselt võib selliseid asju müüa ka brocante‘idel (nn kirbuturg), kui on aega ja viitsimist. Tänavale tõstmine ei ole vist küll väga seaduslik, aga üldiselt on elu näidanud, et enamik asju viiakse kiiresti minema. Näiteks eile õhtul tõstsin ma välja ühe põrandalambi ja hommikuks oli see läinud.

Esmaspäeva hommikul leidsin oma tänavalt paar maja edasi tõeliselt toreda üllatuse. Esmalt köitis minu pilku vitstest punutud paberikorv, mille sarnast nagunii oli mul plaanis ostma minna. Nüüd aga saatis kosmos mulle täpselt sellise paberikorvi nagu vaja. 🙂 Korvi kõrval oli suur pungil täis naistekäekott, millel kiri “ära anda õmblusmasin”. Tassisin mõlemad asjad koju ja läksin siis tööle.

Õhtul kodus käekoti sisuga tutvudes oli rõõm suur. Sealt tuli välja väga lahe täismetallist retro õmblusmasin…

DSC_3622

..koos kõikide tarvikutega! 🙂 Vaadake vaid – niidid, poolid, nõelad, masinaõli..

DSC_3616

DSC_3621

Kaasas oli ka ägeda retro-kujundusega õpetus:

DSC_3624

 

DSC_3623

Siit võib lugeda, et selle mudeli  – Elna Lotus- on tootnud śveitsi firma Tavaro S.A, kes oli ka esimese kaasaskantava käed-vabad masina ja esimese kaasaskantava automaatse õmblusmasina tootja. Nii et kõrge śveitsi kvaliteet. Milline rõõm tänapäeval, mil on aina raskem leida midagi, mis poleks toodetud Hiinas või selle naaberriikides!

DSC_3625[1]

Nimi LOTUS tuleb lootoslillest, sest masina küljed avanevad igas suunas laiali nagu lille õielehed:

DSC_3619

Guugeldamine näitas, et tegu võiks olla 70-80ndatel toodetud masinaga. Selliseid on oksjonitel ka praegu võimalik mõnesaja euro eest osta.

Tolle karakteriga käekoti sisse oli see aare peidetud 🙂

DSC_3626

Mul oli küll ka varem õmblusmasin olemas, aga mingi odav plastmassist kigisev-nagisev Hiina toode. Ilmselt seetõttu ma ka väga palju masinaga õmmelnud ei ole. Nüüd peab mõtlema, mida põnevat uue masinaga valmis suristada. 🙂

Manoir d’Anjou – peidetud loss

Brüssel on täis üllatusi, kusjuures mõnikord võivad need olla ka positiivsed. 🙂 Mulle meeldib siin eelkõige see, et Euroopa pealinna kohta on tegemist äärmiselt rohelise linnaga, pargid ja mets võtavad siin enda alla märkimisväärselt suure osa territooriumist. Siin on lausa trammiliin, mis sõidab läbi metsa! Avalikest rohealadest veelgi võluvam on aga see, et enamik maju peidab enda taga salaaeda. Tänavalt vaadates ei paista need aiad kuidagi välja ja õigupoolest ei või nende olemasolu millegi põhjal isegi aimata – majad on kõik külgepidi kokku ehitatud ja tänavad ristuvad täisnurga all, moodustades kinnised kvadraadid. Aeda näete alles siis, kui teid mõnda sellisesse majja külla kutsutakse. Kusjuures aiad on tihtipeale tõeliselt lahmakad – puhas luksus, millest näiteks Pariisis võib ainult unistada. Meil on Brüsselis ilmselt suuremgi aed kui Kuressaares. Esmakordsele külastajale on meie siinne aed veel eriti suur üllatus, sest see on tänavast ühe korruse võrra kõrgemal. Korterisse jõudmiseks tuleb pikast trepist üles ronida ja siis – pauhh, võimas vaade köögiaknast otse aeda!

DSC_3134

Lisaks arvukatele sala-aedadele peidab Brüssel endas ka suuremaid üllatusi. Ühes neis käisime eelmisel pühapäeval, kui kõigile soovijatele pakuti tasuta ekskursiooni Manoir d’Anjou mõisaparki. Jälle üks koht, mille olemasolu ümbritsevatelt tänavatelt vaadates aimata ei oska.

DSC_3091

Brüsseli äärelinnas asuva Manoir d’Anjou (Anjou loss või mõis) ajalugu on põnev. Paar sajandit tagasi, kui selles piirkonnas alles paksud metsad laiusid, asus seal üks kuninga jahilossidest. Praeguse peahoone lasi 1885. aastal ehitada jõukal järjel Madoux aadliperekond, kes 1913. aastal rentis valduse Prantsuse Vabariigi poolt eksiili sunnitud Orléans’i hertsogile.

DSC_3086

Prantsusmaa ajalugu on ju pööraselt kirev – peale revolutsiooni, mille käigus kuningas Louis XVI ja kuninganna Marie-Antoinette oma peast ilma jäid, tuli pärast segaseid aegu ja Esimest Vabariiki võimule keiser Napoleon I, seejärel toimus Bourbonide dünastia restauratsioon (Louis XVIII ja Charles X) ja siis uus, nn juulirevolutsioon, mille käigus asendati kuningliku perekonna vanem haru (Bourbonid) noorema haruga (Orléans’id) Louis-Philippe’i isikus. Pärast seda jõudsid prantslased ära näha ka teise vabariigi, teise keisririigi, kolmanda ja neljanda vabariigi. Praegu on neil käsil viies.

Oluline on siinkohal aga see, et kui Kolmanda Vabariigi ajal 1913. aastal Prantsusmaa õigusjärgne troonipärija, Orléans’i hertsogi perekond eksiili aeti, leidsid nad omale uue elupaiga siin Madoux perekonna mõisas Brüsselis. Sellele viitab ka lossi praegune nimetus Manoir d’Anjou – “Kolme musketäri” lugejad ilmselt mäletavad, et Anjou hertsogi tiitlit kandis Louis XIII noorem poeg, kes ongi praeguse Orléans’i hertsogi esiisa.

DSC_3090

14. juunil 1933 toimus lossis tähtis sündmus – seal sündis Prantsusmaa praegune troonipärija, kes vabariigi kukutamise ja kuningriigi taastamise korral hakkaks valitsema Henri VII nime all. Muide, viimane ametlikult troonile tõusnud Henri-nimeline kuningas oli numbriga IV (1589. aastal), kõik ülejäänud on sündinud n.ö teoreetiliste kuningatena.

Huvitav detail on see, et sünnitus toimus voodis, mille jalad olid asetatud karikatesse, mis olid täidetud Prantsusmaalt toodud mullaga. Nii sündis troonipärija faktiliselt Prantsusmaa pinnal!

Teise maailmasõja ajal okupeeris lossi faśistlik Saksamaa ja Prantsuse kuninglik perekond pidi teistkordselt põgenema.

DSC_3128

Pärast sõda asus lossi elama Hea Pastori kogudus, kes tegeles koolihariduse andmisega. Alates 1987. aastast nimetavad nad ennast Hea Pastori Vennaskonnaks. Tegemist on vabatahtlikku tööd tegeva kristliku kogukonnaga, kes hoiab korras 7 hektari suurust parki, kasvatab seal köögivilja ja metsikuid lambaid, üürib välja väikeseid eraklaid jne.

Pühapäeval oli üks noormees sellest vennaskonnast meile giidiks ning umbes 50 inimesest ja ühest koerast (minu jaoks uus tõug – bodenko ehk hispaania hurt) koosnev uudishimulike grupp sai heita pilgu peidetud pargi sügavustesse.

DSC_3099

DSC_3100

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Natside-aega, kui lossitorni oli tõmmatud haakristiga lipp, meenutab üks maa-alune punker, seinal kiri “Rauchen verboten”.

DSC_3132

Sisekaemuseks ja meditatsiooniks on võimalik üürida selliseid eraklaid – sees on neil voodi, laud, tool, päikesepaneeliga valgustus ja gaasiküte. Soovituslik tasu ühe ööpäeva eest – 5 eurot. Brüsseli elanikele kindlasti hea võimalus linnakärast eemale tõmbuda. 🙂

DSC_3123

Metsikud Soay tõugu lambad, kes pargis elavad, olid liiga pelglikud, et pildile jääda, inimesi nähes kepsutasid kiiresti kaugemal koos kolme sel kevadel sündinud tallekesega. See tõug olevat aasta ringi täiesti autonoomne ja saab ise endaga hakkama, ainult vett tuleb neile aeg-ajalt juurde viia:

DSC_3104DSC_3122

 

 

 

 

 

Juurviljaaed, mille kastmisvett kogutakse taamal paistva kabeli katuselt:

DSC_3092

Pargis oli mitmeid haruldasi puuliike, see siin on sekvoia, maailma kõige vanemaks elav puu, mille vanus Lõuna-Ameerikas võib küündida 4000 aastani.

  DSC_3094

Belgias on teatavasti kuulus sinine mets Hallebos, mis kevadeti täitub metsikute hüatsintidega. Selles mõisapargis sai Hallebosi-tunde täitsa kätte:

DSC_3102

Mesitarud:

DSC_3106

Osa meie grupist ja tutimütsiga giid, kes kuulub ise Hea Pastori Vennaskonda:

DSC_3109

DSC_3108

Ekskursioon kestis kaks ja pool tundi ning vihma hakkas sadama alles täitsa lõpus. Viimaseks pildiks jäi vaikelu niiluse hanega:

DSC_3117

DSC_3114

Imeline aed – Pairi Daiza

DSC_2915

Eelmise teisipäeva hommikul Brüsselis aset leidnud turbulentsed sündmused lõid segamini kõik meie lihavõttepuhkuse plaanid. Olin juba oktoobris ostnud lennupiletid Barcelonasse ja broneerinud hotelli, lisaks ostnud neti teel piletid flamenco-kitarristide kontserdile ja Sagrada Familiasse, pannud kinni laua ägedasse restorani – kõik need pikalt ja hoolega ettevalmistatud plaanid lendasid ühe hetkega sõna otseses mõttes vastu taevast.

Pärast lennujaamas ja metroos toimunud pommiplahvatusi valitses esialgu suur teadmatus. Kuna järgmine päev, kolmapäev, oli viimane tööpäev enne pikemaid lihavõttepühi, oli enamik kolleege plaaninud Brüsselist ära sõita. Kuidas seda aga teha, kui Brüsseli lennujaam oli pärast terrorirünnakut teadmata ajaks suletud.. Teised lennufirmad hakkasid oma reise õige pea muude lennujaamade kaudu ümber suunama, näiteks Eestisse tahtjad pääsesid kodumaale Amsterdamist, minul aga olid Brussels Airlines’i piletid ning nendega oli seis nutune – terve nädala reisid (mitusada reisi) annulleeriti ja klienditeeninduse telefon püsis mitu päeva visalt automaatvastaja peal, kuna pöördumiste hulk ületas nende reageerimisvõime.

Tekkis päris lootusetu tunne – kogu linn oli tinahall, sõdureid ja sõjamasinaid täis ning vihma kallas vahetpidamata. Kuidas sellest painajast pääseda?

Neljapäeval tegin kiiresti uued plaanid. Sõidame üheks päevaks Lääne-Belgias asuvasse loodusparki Pairi Daiza.  Käisime seal kord 2010. aasta sügisel ja mulle jäid sellest käigust väga helged ja soojad mälestused. Mõtlesin juba tookord, et sinna peab kindlasti tagasi minema, aga kuna oktoobrist märtsi lõpuni on see park kinni ja kevad-suvisel perioodil on igasuguseid tegemisi ja reise niigi palju, siis mõtteks oligi see seni jäänud. Nüüd oli mul hea meel, et see ammune soov uuesti meelde tuli ning et väga sobivalt oligi just laupäev see päev, kui park peale talvepuhkust uuesti lahti tehti.

Lisaks ostsin rongipiletid Amsterdami, sest rongiliiklus õnneks jätkuvalt toimis, ja broneerisin sinna ka 2 ööks hotellid. Pääsemegi Brüsselist!

Pairi Daiza on erakordselt võluv koht. Igaüks, kes Belgiasse satub, võiks seda paika külastada. Loomad ja linnud, kunst ja kultuur põimuvad seal elegantselt üheks tervikuks. Tegu oleks justkui loomapargiga (ca 5000 looma 55 hektaril), aga mitte ainult – pargi erinevad sopid on pühendatud kaugete maade kultuurile ja arhitektuurile, seejuures on kõik väljapandu autentne.

DSC02468

Park on eravaldus, mis on rajatud seal 400 aastat tagasi tegutsenud tsistertslaste kloostri territooriumile. Sellest ajast on säilinud pargi keskel kirikutorn ja -varemed ning ka sissepääsuvärav:

DSC_2965

Pargi põhiomanik ja visionäär on Eric Domb ning oma praegusel kujul ongi Pairi Daiza suuresti vaid selle ühe inimese unistuste ja ambitsioonide realiseerumine. Üllatuslikult on mees Poola-Leedu juurtega. Kes prantsuse keelt oskab, siis üks artikkel temast on siin.

1994. aastal avatud park kandis alguses nime Paradisio ehk siis paradiis. Praegune nimi “Pairi Daiza” tähendab vana-pärsia keeles “suletud aed”, aga mõte on ikka sama – paradiis. Minu meelest on see nimi väga sobiv. Paradiislikuks teeb selle koha just kõikide liikide ja vaatamisväärsuste sõbralik kooseksisteerimine ja põimumine, ei ole puure ega piirdeid, kõik seguneb ja sulab tervikuks nagu akvarell.

Näiteks elevantide maailmas näeb ka selliseid India kunstiteoseid elevantidest:

DSC_2834

DSC_2839DSC_2833 DSC_2835

Kõlaritest mängib vaikne India meditatsioonimuusika ja kogu paik jätab väga õnnistatud mulje. Nagu väike elevantide pühamu, nimigi on sel sobiv – Ganesha (elevandipäise jumaluse) kuningriik. Pole ime, et elevantidele seal väga meeldib ja pea iga aasta-paari tagant sünnib uus elevandipoeg! Viimane väike vant sündis eelmisel kevadel.

Tegemist tundus väga õnneliku väikese tegelasega, keda ümbritseb armastav perekond. Siin pildil peidab ta end oma suurema vennakese taha:

DSC02891

Väga liigutav oli vaadata, kuidas vantsid üksteist lontidega kallistasid ja õrnalt müksisid. C. tegi neist õrnusehetkedest ka väikese video, mida saab vaadata siit.

DSC02899

Kell 14 saavad kõik soovijad ühte suurt elevanti porganditega toita. Porgand tuli pista väljasirutatud lonti, mis muide ei ole sugugi seest õõnes toru vaid seal on 2 auku – nagu ninasõõrmetes ikka. Ühte neist aukudest pistadki siis oma porgandi, mille ta londiga suhu toimetab. Väga lahe.

DSC_2899

DSC02849

Ka teiste loomade elukohad on kultuuriväärtustega rikastatud, nii et tekib põnev sümbioos. Näiteks okassead saavad põõnutada samuti Ganesha kuju jalamil:

DSC_2824

Aga valged tiigrid elavad sellises uhkes templis:

DSC_2897

DSC02824

Loomi, kes pole üksteisele ohtlikud, on sobitatud kokku ühele territooriumile. See on samuti midagi, mis Pairi Daiza paradiislikuks muudab, sest eks paradiis meie ettekujutuses olegi ju paik, kus lõukoer magab lambatallega kõrvuti. Päris sellist vaatepilti seal muidugi ei näe, aga näiteks sebrad olid koos kõiksugu muude sõraliste-kabjaliste ja lindudega:

DSC02541

ning surikaadid jagasid puuri nende naljakate kärsalistega:

DSC02659

Lisaks elevantidele võis pisikest pojakest imetleda ka ninasarvikute juures. Alles õige tilluke:

DSC02927

Loomade territoorium on osavalt kokku põimitud nn inimeste territooriumiga. Aafrika loomade kõrval on näiteks selline saviküla:

DSC_2848DSC_2849

Igas külas on ka mõni teemakohane toidukoht, meie sõimegi seal savikülas Aafrika suppi ja miskit lihakotletti. Lauast avanes vaade lõvide territooriumile:

DSC_2857

 

Ümmargusel “restoranil” oli selline äge lagi:

DSC_2851

Loomulikult on igas piirkonnas ka sobiva disainiga tualetid, need siin on Aafrika omad:

DSC_2861

Hüljeste, kotikute ja muude mereloomade juures olid majad ehitatud vette. Neisse sai sisse minna ja sisustust uurida. Tundus väga ehtne. 🙂

DSC_2872

DSC_2913DSC_2917

 

DSC02933

Oma piirkond on ka Balil ja teistel Indoneesia saartel:

DSC_2826

DSC_2823

DSC_2903

Mulle väga meeldisid kõiksugu nutikad keskkonnasõbralikud ehituslahendused. Näiteks kaelkirjakute juurde ehitatud vaateplatvorm võtab arvesse suure puu oksi:

DSC_2862

Kirjakuid on kokku 3, ilmselt isa, ema ja poeg:

DSC_2866

DSC02687

Selline vimpkaga tara ümbritseb aga leopardide territooriumi:

DSC_2841

C. sai lõpuks mõnuga kasutada oma teleobjektiivi, mis juba üle aasta on puutumatuna kodus seisnud, sest pikematel reisidel pole meil kummalgi olnud tahtmist fotokotti kaasas tassida. Mõned kaadrid on täitsa toredad, loomad on ikka tänuväärsed modellid:

DSC02440

DSC02462

DSC02476

DSC02697

DSC02707

DSC02726

DSC02749

DSC02956

DSC03007

DSC03054

DSC03018

Mõni loomaliik elab pargis päris vabalt, ilma et nende territoorium oleks nähtavalt piiratud. Näiteks väikestel rohelistel ahvikestel on oma saar, leemurid aga elutsevad kogukonnana puude otsas ja jalutavad mööda köisi külastajate peade kohal. Kairi Look satuks kindlasti vaimustusse ja mitte ainult tema.

DSC02765

DSC_2876

Üks koht, mida pildistada ei olnud võimalik, oli nahkhiirtele eraldatud ruum vana kiriku krüptis. Astud sinna hämarasse, õieti poolpimedasse ruumi ja näed, õigemini tunned, kuidas nahkhiired igal pool läbi õhu vihisevad. Lendavad nii lähedalt mööda, et tiivalöögid panevad juuksed lehvima. Parajalt kriipi oli sellele saalile ring peale teha.

Sellesse vanasse lossi on aga sisse seatud veealune maailm – üsna sürrealistlik kogemus, mida ei annagi hästi kirjeldada. Kõnnid justkui mööda uhket mõisa – laiad trepid, kõrged peeglid, nikerdatud kaunistused jne – ning kõige selle sisse on sobitatud elama igasugused vee-elukad, kes seal hääletult suud maigutades liiguvad. Loss-akvaarium. Täielik unenäo-maailm.

DSC_2960

DSC03062

Suur osa pargist on pühendatud Hiinale ja Jaapanile. Jaapani stiilis aiad on imelised.

 

DSC_2934

DSC_2962

DSC_2937

Ühe puu ümber seovad inimesed punaseid lindikesi oma soovidega:

DSC03088

Väga võluvad on hiiglaslikud poolvääriskividest rahnud. Kui juba poodides mõne euro eest müüdavad pisikesed kivitükid väidetavalt inimest energeetilist mõjutavad, mis siis veel rääkida mitu tonni kaaluvatest kividest. Näiteks roosale kvartsile, millele esoteerikas omistatakse armastuse energiat, oli ehitatud ümber lausa selline väike tempel:

                                               DSC_2963                    DSC_2942

Lapis lazuli ehk lasuriit ääristas aga treppi, mis viis imelisse budistlikku templisse:

DSC_2944

Tempel seestpoolt:

DSC_2947

DSC_2948

Hiiglaslikud jaspised Bali saarele pühendatud pargiosas:

DSC_2890

Poolvääriskividest istumisnurgake:

DSC_2952

Aasia-teemalises pargiservas elavad ilmselt kogu pargi 2 kõige hinnalisemat tegelast. Punane panda ja 2 suurt pandat. Neist esimene põõnutas puu otsas:

DSC03071

suur panda aga maiustas koopas bambusega. See vaene loom peab eluspüsimiseks praktiliselt lakkamatult sööma. Bambus kasvab muide ka sealsamas pargis.

DSC02992

Kõige toredam on see, et võrreldes meie eelmise külastusega pea 6 aastat tagasi on see park kõvasti muutunud ja kasvanud. Praktiliselt midagi sellest toredusest, millest siinses postituses kirjutan, tol korral veel ei olnud. See on park, mis elab ja areneb. 🙂 Kusjuures plaanilt on näha, et laienemine muudkui jätkub – õige varsti avatakse koaalade, orangutanide ja gorillade territoorium. Laieneb ka kultuurimaastik – see imeline näide Venemaa puitarhitektuurist on peaaegu valmis, ehkki sisetööd veel käivad. Superhea puidu lõhn oli seal sees. 🙂

DSC02984

Kui te iialgi peaksite Belgiasse sattuma, siis palun külastage seda imelist kohta. See on Brüsselist ainult tund aega rongisõitu ja satute täiesti teise reaalsusesse. Pole ime, et see paik valiti eelmises aastal nii Beneluxi maade ilusaimaks pargiks kui ka parimaks loomaaiaks.

DSC_2865

Kusjuures minu meelest on selles paigas tunda veel mingit erilist vaimsust, mis võib pärineda ajast, mil sellel territooriumil asus klooster. Ühes pargi servas asub muide surnuaed, kuhu kloostri mungad on maetud.

Pargist lahkudes oli tunne, nagu oleksime mingi tugeva vaimse puhastuse läbi teinud. Kogu see äng, mida paari päeva tagused Brüsseli terroriaktid tekitada suutsid, oli nagu peoga pühitud.

 

 

 

 

 

 

Tort isamaale 2016

DSC_2799

Kolmapäeval tähistasime töö juures kolleegidega kalli kodumaa sünnipäeva. Minul oli au sel puhul jälle üks tort valmis nikerdada. Kuna samal ajal on Nami-Namis käimas isamaaliste tortide võistlus, seekord juba kaheksandat korda, siis riputan oma kätetöö ka sinna üles.

DSC02283

Seekordne tort sai inspiratsiooni Valdur Mikita raamatutest. Minu meelest on need täiesti geniaalsed ja praeguses hetkes meie inimestele väga vajalikud. Võrdleksin tema kolme raamatu tähtsust isegi Alo Mattiiseni isamaaliste lauludega omas ajas.

Eesti ja eestlaste olemus ja erilisus on neis raamatutest väga hästi ära tabatud.

Mõned minu lemmiktsitaadid “Lindvistikast”:

Eestlase jaoks on metsaskäimine või seenelkäik ühekorraga nii loodus- kui kultuurikogemus.

Eesti rockstaarid on kivipuravik, männiriisikas ja suur sirmik.

Mets pakub nii tuule- kui kultuurivarju.

Eestlane on kokku pandud pühast puust ja maagilisest sõnast.

Eestlane läheb metsa nagu ühe suure suguvõsa kokkutulekule.

Üks spontaanne korilussööst seente ja pähklite järele on igal juhul rohkem väärt kui mõttetu reis Kanaari saartele.

Loomade kannul käies saame paremaks inimeseks.

Nii sattusidki minu seekordsele Eesti sünnipäevatordile [kriimsilm,] karuott ja rebane, siilipoiss ja jänes karvane, otsekui kui selles “Karulaane jenka” laulusalmis. Kriimsilm oli paraku häbelik ja peitus põõsastesse.

DSC02292

Tordi sisu on rõõmsalt siiru-viiruline: śokolaadiga kaeraküpsiste purupõhjal mustikavaht metsmustikatest, biskviit ja õunatarretis, kaetud vaniljekreemiga.

Läbilõikest jõudsid telefoniga kiiruga ka ühe pildi klõpsata, enne kui viimane tükk ablaste kolleegide kõhtu kadus:

DSC_2812

Pidu oli muidu väga tore, õhupallirohke ja luuletustega:

DSC_2807

Edit: Koogi sisemiste kihtide kokkupanekul oli inspiratsiooniks see suurepärane Olga karamellitort, millele oma blogis ka varem viidanud olen. Õunasiidriga valmistatud imeline tarretisekiht tordi keskel muudab kogu maitseelamuse nii kergeks ja värskeks, et minu meelest võiks selline kiht iga koogi koostises olla. 🙂

Jaanuarikuu tordid

DSC_2693

Eile algas Hiina kalendri järgi uus aasta, mida esmakordselt tähistati ka meil siin Brüsselis. Vanalinnas toimus kostümeeritud rongkäik ning seejärel jõu- ja ilunumbrid Börsihoone ette püstitatud laval. Kuna me läksime laupäeval sealkandis asuvasse muusikapoodi C.-le ammulubatud ja kauaihaldatud kitarripedaali ostma,  saime meiegi neist pidustustest mõningal määral osa. Rahvast oli vanalinna kitsaste tänavate jaoks muidugi ilmselgelt liiga palju, et seda paraadi koos vilede ja tuledega mugavalt nägema oleks mahtunud. Loodan, et kui järgmisel aastal on neil kavas veel midagi taolist korraldada, leiavad nad rongkäigu jaoks mõne laiema tänava.

Ahviaastale kohaselt olid põhitegelasteks muidugi igat masti ahvipärdikud:

DSC_2696

Aga ei saanud läbi ka õnnetoova draakoni:

DSC_2701

ja kollaste kaladeta, arvata võib, et nemadki tõotavad õnne ja rikkust:

DSC_2710

Alanud ahviaasta auks teen blogis väikese kokkuvõtte oma jaanuarikuu küpsetamisest. Üllatav küll, aga jaanuaris oli köögis täitsa palju siblimist, päris mitmel nädalavahetusel tegin korraga lausa kolm torti.

Üheks uueks suureks lemmikuks on õuna-karamellitort Olga blogist. Tegin seda esmakordselt jõuluõhtuks ja sattusime nii suurde vaimustusse, et tegin kiiresti vol 2 ka kolleegidele, et nemadki õndsusest osa saaks. Siidriga õunatarretis ja karamellivaht on täiuslik match made in heaven, mis on igal juhul väärt paari õhtupoolikut, mis selle mitme kihi ja tekstuuriga hõrgutise valmistamisele kulub.

DSC_2675

Endiselt jätkab edetabeli kõrgel positsioonil sidrunivahukook vaarikatarretisega. Näiteks selle siin tegin Soomest küllasaabunud sõbrannale:

DSC_2678

Kõige sagedamini küsitud kombinatsioon on aga šokolaad ja vaarikad. Sest kes ütleb üks, ütleb kaks – šokolaad ja vaarikad on lahutamatu paar.

DSC02108

DSC02117

DSC_2677

DSC_2679

Liinakesele läks šokolaadile ja vaarikatele lisaks ka mustsõstravaht ja peoga astelpajusid nende päikeselise värvi pärast:

DSC_2681

Kolleegi 4-aastase poja sünnipäevatort 4 martsipanist autoga:

DSC02086

DSC02088

Üks väike preili soovis oma 7-aastasele sünnipäevapeole aga kroonikujulist torti “rubiinide ja teemantidega”. Tema peo teema oli “Kuninglik”. Ma päris kroonikujulist kooki ei teinud, piirdusin tempereeritud šokolaadist krooniga ning rubiine ja teemante asendasid söödavad pärlid.

DSC02101

Selleks, et neid pärleid sinna krooni külge kleepida, on hädavajalik abimees külmasprei, mis sulašokolaadi hetkega tahkeks külmutab. Kuna talviste Hispaania maasikate söödavus on enam kui kahtlane, tegin kooki ümbritseva iluvõru seekord hoopis vaarikatest. Need kõlasid suurepäraselt kokku alumise vaarikavahukihi ja ülemise vaarikasefiiriga. Keskmiseks kihiks tegin Saint Tropez’ kreemi. See käib Tarte tropezienne‘i vahele, mis sai Prantsusmaal kuulsaks tänu Brigitte Bardot’le. Tegelikult on too peene nimega küpsetis küll enam-vähem sama, mis venelaste teekook – kaks biskviidikihti, mille vahel paksult kreemi. Koogi autoriks oli Lõuna-Prantsusmaa rannikule, Saint Tropez’sse kolinud Poola kondiiter Micka. Kui 1955. aastal režissöör Roger Vadim läks sinna filmima oma “Ja jumal lõi naise”, Brigitte Bardot’ga peaosas, telliti Mickalt meeskonnale õhtusöök. Uue koogi täidiseks kasutas ta oma poolatarist vanaema kreemiretsepti. Koogil oli nii suur menu, et uus legend oligi sündinud ning Micka ettevõte “La Tarte tropezienne” tegutseb selles linnas tänaseni.

Lõpetuseks aga pilt minu tänasest kukliteost.

DSC02136

 

Tõesti-tõesti, vastlapäev on juba ülehomme. Kes plaanib ise kodus kukleid teha, siis soovitan väga seda keefiriga retsepti Olga blogist.  Parimad kuklid ever.