Detsember

Talv on ka Brüsselisse kohale jõudnud. Lund pole sel aastal küll veel näha olnud, aga hommikuti on siiski vahel juba ka miinuskraade, mis sundis kapipõhjast kindad välja otsima. Ilmselt tuleb varsti välja sikutada ka talvemantel. Isegi C. soostus mõningase veenmise järel dressipluusi talvejope vastu vahetama. Neil seal koolis ei ole ju mingit riidehoiu ega asjade ärapanemise võimalust. Seetõttu ollakse päev otsa välisjalanõudes (peamiselt botastes, sest talvesaabastest ei tea siin keegi midagi) ja tassitakse oma jopet tunnist tundi kaasas. Väga tobe olukord. Muidugi, kui koolis on ca 3000 õpilast, siis on selliste olmeküsimuste korraldamine muidugi keerulisem kui väikeses koolis, aga hea tahtmise korral kindlasti mitte võimatu ülesanne.

Hästi  intensiivne  ja sisukas aeg on olnud. Neljapäeviti käin ikka edasi oma joonistuskursusel, kus Liinaga sügisel alustasime. Karpide, lusikate, tindipottide ja fotoaparaatide joonistamiselt oleme nüüd jõudnud aktimodellini. Kaks viimast korda on meil modelliks käinud küpses eas Juliette, kes on modellina tõeline professionaal ning võtab väga meisterlikult igasuguseid kunstilisi poose, mille jäädvustamiseks on meil siis aega 30 sekundist 5 minutini. Väga huvitav kogemus igal juhul, kogu see buduaarilik atmosfäär seal.

Üle-eelmisel nädalavahetusel käisime Pariisis ja eelmisel nädalavahetusel Amsterdamis. See on see Brüsselis elamise rõõm ja õnn, et rongisõit neisse linnadesse võrdub aja- ja rahakulu poolest Tallinnast Tartusse sõiduga.

Pariisis olime külas Kaial ja Pedrol ning oli hästi tore. Kaia oli just lõpetanud kogu korteri remondi, nii et kõik kiirgas värskest värvist.

dsc_4331

Käisime ka tema ateljees, kuhu ma polnudki varem sattunud, ehkki see ateljee on tal juba 10 aastat. Järgmisel sügisel on meil kavas korraldada tema näitus Brüsselis, nii et käisime teoseid üle vaatamas. 🙂 Kuna Kaial ja C.-l on plaanis sel näitusel üles astuda ka ühise hologrammiprojektiga, käisime lähedal asuvas Emmaüse kommuunis äravisatud elektrooniliste komponentide jahil, millest neid hologramme teha annaks. Emmaüsis meil erilist edu ei olnud, aga igasugused loomingulised ideed teostuse poole pealt muidugi Kaial ja C.-l idanesid.

15227930_10154759973197272_1762014465_n

Ma vist ei ole sellest oma blogis kirjutanud, et C.-l on juba paar aastat olnud oma DIY Youtube’i kanal, mis talle väikest taskuraha sisse toob ja millega ta võitis  sügisel ka ühe prantsuskeelsete videote konkursi. Muu hulgas õpetab ta seal ka  hologramme tegema.

Pariisis oli meil plaanis minna ka Louis Vuittoni Fondi ühe vene kunstikollektsionääri impressionistide näitust vaatama, aga seal oli kahjuks selline järjekord, et oleksime paar tundi sabas seisnud ja oma rongist maha jäänud. Nii et sinna läheme järgmine kord ja siis oleme juba targemad ja ostame piletid netist ette ära. Aga vähemalt väljaspoolt oli see 2014. aastal avatud maja igavesti äge ja kunstiline.

pedro-ja-kaiaga

Kunstinäituse asemel jalutasime hoopis kõrvalolevas Jardin d’Acclimatation’is ja pärast Champs-Elysées’l jõuluturul. Sellised jõuluturud Lääne-Euroopa suurlinnades on küll maailma kõige mõttetumad kohad üldse – kohutavalt palju trügimist kitsal pinnal ning kõikides putkades ikka üks ja sama träni & kiirsöök aastast aastasse. Brüsseli jõuluturul pole ma juba mitu aastat trügimas käinudki. Kõige jubedam mälestus on mul aga Aachenist Saksamaal, kus kohati tuli ikka konkreetselt oodata, et saaks jälle sammukese edasi astuda.  Seevastu Viinis ja Prahas oli see jõuluturundus lahendatud nutikamalt – miniturud olid püsti igal suuremal tänavanurgal ja platsil ning nõnda oli kõigile soovijatele seal piisavalt ruumi. Sel aastavahetusel läheme Zagrebisse, mille jõuluturg valiti eelmisel aastal Euroopa parimaks – saab siis näha, kuidas nemad selle korraldanud on.

Sel nädalavahetusel sõitsime Amsterdami  Estas Tonne kontserdile. Äärmiselt põnev inimene ja tõeline kitarrivirtuoos. Geenius. Ma ei imestaks, kui seejuures oleks tegemist taaskehastunud Jeesus Kristusega. 🙂 Kontsert toimus klubis ClubLite, mis tundub olevat selline äge alternatiivklubi – joogast, tantrismist, meditatsioonist ja muudest vaimsetest praktikatest huvitujatele. Ka Estase kontserdi ajal oli saalis mitmeid joogariietes inimesi. Tegelikult oli see Amsterdami lisakontsert. Esimene müüdi oktoobris välja paari tunniga ja kui ClubLite andis FBs teada, et nad on saanud Estase nõusoleku lisakontserdiks, läksin töölt lõunapausi ajal koju pileteid ostma (mul ei olnud tööl oma pangaülekannete tegemise vidinat (Belgian Special 🙂 kaasas) ning hästi tegin, et läksin, sest paar tundi hiljem oli ka lisakontsert välja müüdud.

Olime seekord selles hotellis, mille valisin klubi läheduse tõttu. Kontsert lõppes pärast kella 23  ja siis poleks tahtnud hakata kuhugi kaugele seiklema. Aga tegelikult oli see hotell igas mõttes hea valik – oli mullivann, rõdu laua ja toolidega, lisaks vooditele suur mõnus diivan istumiseks ning väga ok hommikusöök rootsi lauas. Saabumisel pakuti ka tassike tasuta capuccinot. 2-inimese tuba maksis 80 eurot, nii et igati hea diil.

Estase kontsert oli muidugi võimas. Ta oli üksi laval kolm tundi järjest ning mängis lakkamatult. Rahvas saalis istus tunnikese täiesti hiirvaikselt, siis hakkasid mõned tasapisi transsi minema. Vahepeal Estas ka rääkis natuke. Pühendas kontserdi Standing Rock’i indiaanlastele, kes võitlevad praegu oma puhta vee eest, mis tegelikult on meie kõigi ühine puhas vesi. Loitsis indiaani keeles. Kutsus inimesi üles olema päriselt, mitte tegelased kellegi ettekirjutatud stsenaariumis. Rääkis sellest, et tegelikult on kogu nähtav ja nähtamatu maailm laine, helilaine. Seega muusika. Kõik on muusika.

Järgmisel päeval käisime natuke ka Amsterdamis shoppamas. Kohe meie hotelli kõrvaltänavas oli üks kingapood, mis spetsialiseerus suurtele numbritele, meestele  kuni suuruseni 52, naistele kuni 45. Väga tore, nüüd teab, kuhu järgmisel korral sammud seada, kui jälle jalatsipõud on. Sealne kaup tundus kõik hästi kvaliteetne, aga kallis ka.

dsc_4370

Hotell jäi natuke kesklinnast välja ning seal ümbruskonnas oli palju huvitavaid poode. Kesklinnas on ju peamiselt vaid riided-jalanõud ja suveniirid. Aga sealt leidsime ühe tööriistade-tarvikute poe, kuhu C. sukeldus ligemale tunnikeseks, ning mitu huvitavat kodukaupade poodi. Kui Prantsusmaal käies on poes alati praktiliselt samad asjad, mis Belgias, siis Holland on siiski ägedalt omanäoline. Isegi toidupoes käimine on seal elamus, sest vähemalt pool kaubast on Belgias müügilolevast erinev.

Lõpetuseks ka väike tordiülevaade viimase kuu toodangust.

dsc04061

Kolleegidega on meil jõulupidu selleks aastaks juba peetud ning sinna tegin sellise jõhvikavahutordi pohlatarretise ja sidrunibiskviidiga. Kokku oli sel tordil 10 kihti, kahjuks läks meelest ära lahtilõigatud torti pildistada. Päkapikud on maasikast ja sefiirist ning kuused tehtud jäätisetorbikutest, śokolaadist  ja beseest.

dsc_4356

Elu esimene ämblikmees, päris loominguline nikerdamine:

valge

Jätkuvalt toredat advendiaega kõigile!

Kevadine Amsterdam

DSC_3081

Amsterdam on kõige ilusam kevadel ja sügisel. Kevadel, teadagi – tohutu tulpide pillerkaar, õitesse uppuvad pargid, vilgas kauplemine lilleturul, sügisel jällegi värvilised puuvõrad kanalitelt vastu peegeldumas.

Märtsi lõpp on küll tulpide jaoks pisut liiga varajane aeg, eriti sel aastal, kus looduse kalender detsembri rekordsoojuse järellainena on tuntavalt maas ning meie Brüsseli aias on pea mullast välja upitanud alles paar esimest kahvatut nartsissi.

See, et tulbihooaeg veel päriselt käes ei ole, oli tegelikult väga hea, sest nii oli linnas rohkem liikumisruumi ning kõik kesklinna kanaliääred ei olnudki ummistunud lillehuvilistest turistidest. Ka hotelli võis leida täiesti normaalse hinnaga, mitte nagu maikuus, kus paar nädalat ette otsides enam midagi normaalset alla 200 euro öö leida ei ole.

DSC_3062

Seekord tegime koguni nii, et olime 2 ööd erinevates hotellides, kuna üks väga lahe kanalivaatega maja oli esimene öö juba täis, aga mina tahtsin kangesti kasvõi ühel päeval oma aknast kanalit imetleda.

DSC_3082

Räägingi natuke nüüd sellest hotellist. Tegu on 17. sajandil ehitatud majaga Herengrachti kanali ääres päris linna südames. Seal praegu elav perekond ostis maja 1970. aastal ja renoveeris selle siis suuresti esialgsel kujul, nii et praegu on maja täidetud mõnusa sajanditetaguse hõnguga. Näiteks söögituba näeb välja selline:

DSC_3073

Hommikune juustuvaagen:

DSC_3074

B&B-na üürivad nad välja ainult kahte tuba, neist üks, milles meie elasime, on ligi 60 m2 suur, nipsasjakesi täis ja ägeda vannitoaga.

DSC_2987

DSC_2995

DSC_2997

DSC_2988

Suur kapp oli täis vanu mänguasju, mõned nukud ilmselt päris antiiksed, mõned asjad aga mulle üpris tuttavad, näiteks see üleskeeratav roosa jakiga jänes üleval vasakul on ka meil kuskil olemas.
DSC_2998

Vaade kanalile on muidugi täiesti maagiline, võiks jäädagi teekruusiga akna äärde istuma ja möödalibisevaid paate vaatama.

DSC_3012

Amsterdamis ja Veneetsias peatudes võiks kasvõi üheks ööks lubada endale seda luksust kanalivaatega toas elada. See lihtsalt annab nii palju juurde. Õieti ainult nii vist tunnetabki päriselt linna südamelööke. Näiteks kui mõtlen tagasi Veneetsias veedetud ajale, tuleb mulle esimesena meelde meie aknast avanenud vaade Suurele Kanalile ja Rialto sillale.

Amsterdami vaade ei olnud muidugi nii suurejooneline, aga väga armas siiski, eriti ööpimeduses.

DSC_2996

DSC_3065

Kolme päeva jooksul jõudsime käia Nemo tehnikakeskuses, Van Goghi muuseumis ja vahakujusid vaatamas. Suures laevakujulises Nemos oleme korra juba käinud ja olen sellest oma blogis ka kirjutanud, nii et ei hakka siin ennast kordama, kuna vahepealse aja jooksul ei ole seal suurt midagi muutunud.

Küll aga oli muutunud vahakujude muuseum ja kindlasti mitte paremuse poole. Õieti oli kogu see muuseumiskäik aasta suurim pettumus. Ehkki ma ei ole suur vahakujude austaja, siis Amsterdami Tussaud, kus turismifirmas töötamise ajal sai kümneid kordi käidud, mulle täitsa meeldis. Meeldis just see, et seal oli suurt rõhku pandud Hollandi ajaloole ja kultuurile. Mitu suurt saali kohe alguses tutvustas väga elavalt ja detailiderohkelt hollandlaste ajaloosündmusi, suuremaid merelahinguid, maailma esimese vabariigi kehtestamist, samuti traditsioonilist elulaadi – talumajapidamised, kuldse ajastu kunstnike ateljeed jne. Oli aega rahulikult saalist saali liikuda, kõike silmitseda, detailidesse süveneda. Kogu külastus võttis aega poolteist-kaks tundi.

Suur oli minu ehmatus, kui muuseumisse sisenedes avastasin, et kogu sissejuhatav ja muhe ajaloole ja rahvuskultuurile pühendatud osa oli ära võetud, hollandlased on sõna otseses mõttes oma ajaloost ja isikupärast ilma jäetud! (Pole vist keeruline märgata sama käekirja Tallinna Okupatsioonide muuseumiga seoses.)

Kohe alates esimesest ruumist seisavad kujud igaval taustal lihtsalt tuimalt reas, lambid siravad ja kõlaritest tuleb vastik tümakas. Ning kes siis on esimene kuju, kes tulijaid kohe uksel tervitab? On see ehk Hollandi kuningaperekond või hoopis vanameister Rembrandt? Ei! See on hoopiski Angela Merkel, moodustamas kätega kurjakuulutava püramiidisümboli!! ??

Kõik külastajad muidugi poseerivad õhinal samasugust sümbolit tehes. C. keeras püramiidi tagurpidi:

DSC_3014

Kohe järgmine oli Barack Obama, siis Nelson Mandela koos Dalai laama ja Gandhiga ning Hollandi kuningliku perekonnaga võis kohtuda alles järgmises saalis.

Praktiliselt kõik kunagised kujud olid välja vahetatud ja kogu omaaegne ilus muuseum ära rikutud. Kui varasemalt võis kujude põhjal tutvustada lapsele kultuuri ja ajalugu, mäletan, et seal olid näiteks Hitchcock ja Agatha Cristie, Albert Einstein, Vermeer van Delft jne, siis nüüd oli väljapanek stiilis Lady Gaga, Angeline Jolie, Justin Bieber, Jean-Paul Gaultier, mingid kuulsad diskorid?! jne. Silmatorkavalt palju homosid ja muid friike.

Lisaks veel mingi veider valik filmitegelasi: Fiona, ufo E.T ja Hannibal Lecter.

DSC_3029

Ainult paar kuju olid varasemast ajast alles jäetud, sh Bob Marley, kellega pildistasime ka 2010. aasta sügisel. Kuue aastaga on C. tõesti pisut kasvada jõudnud, aga oranź on ikka lemmikvärviks jäänud, samas kui Bob on uued hilbud ümber saanud:

IMG_0083

DSC_3039

Üks saal oli pühendatud vahakujude tegemisele, see oli päris huvitav. Näiteks sisse pannakse neile kujudele selline tugikonstruktsioon:

DSC_3041

Sellel fotol on Dalai laama koos oma vahast teisikuga:

DSC_3042

Viimases saalis oli siis natuke võimalik ka kunstnikke näha, kuid paraku tundusid nad seal kuidagi juhuslikud ja nurkasurutud.

DSC_3049

DSC_3052

DSC_3061

Kogu muuseumi läbikäimine koos pildistamisega võttis vaevalt 40 minutit. Oma piletiraha ei ole see koht kindlasti väärt.

Van Goghi muuseumiga seoses olid emotsioonid samuti kahetised. Muuseum ise on muidugi täitsa tore, aga sinna sissesaamine oli paras peavalu. Väljas lookleb 3 saba: green line, yellow line ja blue line. Esimene neile, kes soovivad piletit osta, teine neile, kes tahavad Museum Cardi või mõne muu vautśeri tasuta pääsme vastu vahetada ja viimane neile, kel juba pilet olemas. Igaühes seismas mitusada inimest. Esimesel õhtul üritasime seista green line’is, et piletit osta, aga peale pooletunnist seismist ei olnud me praktiliselt sammugi edasi liikunud, tundus et kassa juurde jõudmiseks läheks terve ööpäev. Siis olin nii nutikas, et ostsin järgmisel päeval kella üheksaks piletid eelmüügikassast ja asusime sellega järgmisel hommikul blue line’i. See liikus märgatavalt kiiremini, nii et 9.20 olime juba muuseumis sees.

DSC_2979

Seal aga sabatamine ei lõppenud – alumistel korrustel moodustasid usinad Aasia kunstihuvilised ka iga maali ette saba, millele siis samm sammult lähemale nihkuti. Alles ülemisel korrustel läks liikumine lahedamaks.

Kokkuvõttes jäi selle muuseumi fenomen mulle tabamatuks ja pilet tundus ka ebaõiglaselt kallis (17 eurot). Maailmas on ju ometi nii palju suuremaid ja paremaid ja odavamaid muuseume, miks just sellesse seal nii tohutu tung on?

Minu meelest pakuvad täiesti arvestatava kunstielamuse ka need lahedad maalitud kaitsevõred vitriinakende ees. Kunst rahva hulka!

DSC_2966

Kui need kaheldavad kultuurielamused kõrvale jätta, siis oli Amsterdamis kõigiti tore. Jalutasime mööda kanaleid, nägime palju viltu vajunud maju:

DSC_2984

kohati avanevad uksed vette nagu Veneetsias:

DSC_2985

Eriti edukad olime śoppamises – kuna hollandlased on pikakasvulised, siis on sealt lihtne C.-le riideid ja jalanõusid leida. Sügisel saime Delftist sobiva jope ja saapad, seekord siis püksid ja 2 paari jalanõusid, lisaks sussid. Endale leidsin kirbuturult Nepaalis õmmeldud joogariided ja hunniku viirukeid. Kirbuturul kahjuks pikemalt olla ei saanud, sest tuul hakkas seal iiliti nii tugevalt ja teravalt puhuma, et metallist varikatused sõna otseses mõttes lendasid õhus ja kaupmehed püüdsid oma kaupa kiiruga kokku pakkides päästa mis päästa annab. (Tundub, et samasugune marutuul tegutses neil päevi ka Brüsselis, sest koju jõudes avastasin, et aeda avanev toauks, mis tavaliselt väga raskelt lahti käib, oli irvakile puhutud. Kassile muidugi sobib variant, sai mugavalt käia aias värsket õhku hingamas.)

Lilleturul ostlemise jätsime kõige viimaseks, et siis pampudega otse rongile kapata. Ostsin paar kotti tulbisibulaid ja need õhulised kaunitarid siin (ranunuculus on üks mu lemmiklilli):

DSC_3084

C. sai kanepi ja lihasööjataime, eile käis juba aias taimele kärbseid püüdmas. 🙂

 

Nukulinn Delft

DSC_2255

DSC_2251

Brüsselist kahetunnise rongisõidu kaugusel asub Hollandi imearmas nukulinn Delft. Väike, ligikaudu saja tuhande elanikuga linn, mille keskaegne linnasüda on praktiliselt muutumatuna säilinud viimased pooltuhat aastat (linnaõigused sai Delft muide Tallinnaga samaaegselt – vastavalt 1246. ja 1248. aastal). Pitoresksed tillukesed majad, kaks suurt kirikut – Uus kirik ja Vana kirik (teine neist pärast 1654. aastal toimunud püssirohulao plahvatust viltuse kellatorniga) – ning suur hulk maalilisi kanaleid. Mis aga peamine – kogu selle ilu juures praktiliselt üldse mitte turiste. Samasugune avastamata pärl nagu Belgia Mechelen, mis elab ja hingab ning pole muutunud Brügge sarnaseks linn-muuseumiks.

DSC_1980

DSC_2217

DSC_2001

DSC_2172

Kolm päeva selles armsas linnakeses on piisav, et ajas ja ruumis teise reaalsusesse kanduda ning oma sisemine rahu ja tasakaal üles leida. Kõik seal tundub turvaline, soe ja hubane. Võib teha pikki jalutuskäike kanalite ääres, istuda kohvikutes ja kiigata sisse poekestesse. Shoppamine, mis minu jaoks muidu parajat eneseületust nõuab, on Delftis puhas lust ja rõõm – valik on huvitav ja ei mingeid inimhorde, millega näiteks Brüsselis ja Antwerpenis rinda pista tuleb. Ostsime C.-le mängleva kergusega nii talvejope kui jalanõud. 🙂

DSC_2016

Sellest poest lahkusime kotitäie juustukeradega – tśilli-, śampanja- ja ürdijuustud, lisaks viigimarjamoos:

DSC_1996

DSC_2263

Hea kohvi otsinguil tasub minna Coffeecompanysse:

DSC_2222

DSC_1982

Suurima elamuse pakkus seekord aga hotell Emmaüspoort, mis oli lihtsalt maailma parim!

DSC_2025

DSC_2028

DSC_2173

DSC_2165

DSC_2131

Kunagi tegutses selles majas maiustustetööstus, mille asutas praeguse hotelliomaniku vanaisa. Seda magusat hõngu ja meeleolu on hotellis praegugi veel tunda ja näha. Pere-ettevõtet jätkasid vanaisa poeg ja tütar, kes hakkasid maiustuste kõrval pakkuma ka majutust. Lõpuks muutuski paik 100% hotelliks. Ruumides, kus kunagi valmistati maiustusi, on nüüd aga pagaritöökoda, kus küpsetatakse valmis leivad-saiad, rosinakeeksid ja croissantid hotellikülastajate hommikusöögiks. Paremaid saiakesi pole me üheski hotellis saanud. Täiesti i-m-e-l-i-s-e-d. Ning hommikusöögiruumid on samuti vaatamisväärsus omaette. Nendes on Hollandi maalikunsti kuldajastu atmosfäär ning sisenedes tekib selline “pildi sisse mineku” tunne.

DSC_2203

DSC_2202

DSC_2207

DSC_2210DSC_2212

Osa tube on neil samuti mingi teemaga, näiteks on tuba, mis jäljendab Delfti kuulsaima kodaniku, Vermeeri maale. Hoovis aga on kaks tsirkusevankrit, meie elasime neist parempoolses.

DSC_2044

DSC_2126

Imetlusväärne, kuidas kitsukesele pinnale oli osatud kõik vajalik ära mahutada, ei puudunud ka riidekapp, WC ja duśiruum.

DSC_2039

Emmaüspoort on kohe Uue kiriku taga, mis tähendas, et iga natukese aja tagant saime kuulda carillons-kellade mängu. Pidevalt üle linna kõlavatel kelladel võib olla oma roll Delfti eriliselt harmoonilise atmosfääri loomisel – kellad toimivad justkui Tiibeti helisevate kausside põhimõttel. 🙂 Helin ju teatavasti puhastab mis tahes negatiivse energia.

DSC_2041

DSC_2186

Kuna me C.-ga oleme kõvad tornide vallutajad, ronisime ka selle kiriku torni. Sealt avanes selline vaade:

DSC_2239

Veel käisime tehnikakeskuses, mis on sama pisike ja armas kui Delft ise, koosneb põhimõtteliselt sellest ühest saalist:

DSC_2184

Ning Prinsenhofis, kus 1584. aastal lasti maha Hollandi vabadusvõitleja Oranje Wilhelm. Tegu oli esimese tulirelvast sooritatud poliitmõrvaga, mida meenutavad kuuliaugud trepikoja seinas. Tubli Wilhelm võitles selle eest, et Holland vabaneks Hispaania kuninga võimu alt. Paar aastat pärast tema surma see püüdlus tõepoolest ka õnnestus ning Hollandist sai esimene vabariik maailmas.

DSC_2195

Efteling revisited

DSC_1334

Efteling on muinasjutu-teemapark Hollandi Belgia-poolses servas. Sinna sobib minna igas vanuses – pisikesed inimesed ja lapsemeelsed saavad uudistada muinasjutumetsas, suurematele on igas mõõdus ja raskusastmes Ameerika mägesid ja muid peadpööritavaid seiklusi. Mu hollandlasest sõber on öelnud, et lapsepõlves ei möödunud tal ükski aasta ilma Eftelingita. Arusaadav. Nüüd on tal omal 2 poega ja vaevalt ei neilgi ükski aasta vahele jääb. Efteling lihtsalt on selline koht.

Meie sattusime sinna seekord pisut vihmase ilmaga ja sellevõrra ehk oli veelgi toredam- rahvast oli vähem ja sabades seista ei tulnud.

DSC_1335

Kohalesõit oli juba omaette elamus, sest see kuulus eribuss, mille pärast me Antwerpeni hotelli ööbima jäime, osutus hoopiski privaattaksoks. 🙂 Selgus, et peale meie nelja ei olnudki keegi sellele pileteid ostnud ning nii saadeti suure bussi asemel teele väiksemamõõduline mikrobuss. Sõitsime mõlemas suunas tund aega uhkes üksinduses neljakesi. 🙂 Naljakas, et sellest aastast käimapandud bussiliin omale veel klientuuri leidnud ei ole. Kui me Londonist eribussiga Windsorisse Legolandi või Harry Potteri maailma sõitsime, siis need bussid olid küll viimseni täis.

Eelmisel korral käisime Eftelingis aprillis ning siis oli seal praegusega võrreldes puud alles raagus ja mulje palju lagedam. Praegu, tulbihooajal, oli see park aga oma ilusaimas rüüs. Muinasjutumets oli kaetud lillevaipadega ning see aitas üldise võluatmosfääri loomisele palju kaasa.

Näiteks Hansu ja Grete maja:

DSC_1324

Aquanura vee-etendus, mis pidavat olema Euroopa suurim, jäi meil ka seekord nägemata, sest meie privaatbuss sõitis tagasi enne selle etenduse algust. Siiski nägime hommikul natuke nö teaserit, kus purskkaevud korraks tööle pandi ja see andis pisut aimu, kui suurejooneline see etendus pimeduses ja valgustusega olla võib. No mis teha, eks siis tuleb veel kolmaski kord sinna parki minna. 🙂

DSC_1321

Küll aga nägime seekord ära rüütlietenduse Ravelijn, kus lõid kaasa ehtsad rongad, valged tuvid ja kõvera nokaga iibised, ratsutasid vaprad sõjamehed ning maa seest kerkis 5-pealine lohe. Oli kaskadööritrikke ja püroefekte. Väga muljetavaldav, arvestades et vähemalt puhkepäevadel toimub see etendus 5-6 korda päevas.

DSC_1327

DSC_1333