Räägin mõne sõnaga ka Zagrebist. Olime seal 3 päeva, kuid et selle aja sisse jäi ka vana-aasta õhtu ja 1. jaanuar, siis väga põhjalikku ettekujutust sellest linnast ei jõudnud saada. Üldmulje oli siiski sümpaatne, ehkki võrreldes imearmsa Ljubljanaga oli Zagreb tuntavalt rohkem räämas ja nö ida-bloki pitseriga.
Ma ei olnud varem Horvaatias käinud, aga ma arvan, et Horvaatia tõelist ilu ja võlu pakuvad selle pikk rannikuriba ja lugematud saared. Zagreb on lihtsalt üks linn sügaval sisemaal. Kuid on temalgi oma klantsitud vanalinn, millel nii üla- kui alalinna osa, nunnud kohvikud ja vilgas turg.
Zagrebi jõuluturg valiti eelmisel aastal Euroopa parimaks ning sellelgi aastal olid nad kõvasti pingutanud. Turg oli laiali laotatud kogu kesklinna territooriumile ja seetõttu polnud kuskil liigset trügimist. Turu ühte otsa oli rajatud suur ja väga ilus liuväli, mis hõlmas tervet parki ja kus liurajad kulgesid mööda pargiservi ringiratast:
Siis tuli ridamisi turuputkasid, peamiseks kaubaartikliks hõõgvein, soojad vorstisaiad ning śokolaadiga üle valatud minipannkoogid või siis õlis küpsetatud pallikesed. Aga pakuti ka tulist guljaśś-suppi ja käsitööd. Oli mitu kontserdilava, kus pidevalt keegi esines ja vana-aasta õhtul oli pealaval pikk show, mis päädis ilutulestikuga.
Olin küll arvanud, et praegustel rahututel aegadel ma pigem ei trügi rahva hulka seda ilutulestikku vaatama, aga samm-sammult edasi liikudes olime lõpuks ikkagi peaväljakul väljas ja horvaatide keskel tundsime ennast ka täiesti turvaliselt. Uus aasta saabus rõõmsas ja rahulikus meeleolus ning ühtegi purjus inimest silma ei hakanud..
Esimesel jaanuaril oli imeilus päikeseline ilm. Tegime tiiru linnas, käisime üleval mäe otsas, kus avanes vaade kogu linnale.
Sealgi sai osta hõõgveini ja mängis bänd, seekord siis keskmises vanuses 60+, aga olid igati vinged papid ja laulsid muu hulgas ka prantsuse keeles. Yves Montand ja mis kõik veel.
Leidsime maja, kus elas Nicolas Tesla, ning Püha Markuse kiriku, millel oli äge kirju katus:
Naiivse kunsti muuseumi ette oli pargitud selline kunstiline maanteemuhk:
See oli ka Horvaatias äge, et neil on ikka veel oma raha. Sai teha peas toredaid arvutustehteid ja üllatuda meeldivalt hindade odavuse üle. No ja nende mündid on lihtsalt äraütlemata nunnud, lausa heldimus tuli peale – linnuke, kalad ja karumõmm – selliseid hoiaks kasvõi ilu pärast oma kotis. 🙂