Zagreb

Räägin mõne sõnaga ka Zagrebist. Olime seal 3 päeva, kuid et selle aja sisse jäi ka vana-aasta õhtu ja 1. jaanuar, siis väga põhjalikku ettekujutust sellest linnast ei jõudnud saada. Üldmulje oli siiski sümpaatne, ehkki võrreldes imearmsa Ljubljanaga oli Zagreb tuntavalt rohkem räämas ja nö ida-bloki pitseriga.

Ma ei olnud varem Horvaatias käinud, aga ma arvan, et Horvaatia tõelist ilu ja võlu pakuvad selle pikk rannikuriba ja lugematud saared. Zagreb on lihtsalt üks linn sügaval sisemaal. Kuid on temalgi oma klantsitud vanalinn, millel nii üla- kui alalinna osa, nunnud kohvikud ja vilgas turg.

Zagrebi jõuluturg valiti eelmisel aastal Euroopa parimaks ning sellelgi aastal olid nad kõvasti pingutanud. Turg oli laiali laotatud kogu kesklinna territooriumile ja seetõttu polnud kuskil  liigset trügimist. Turu ühte otsa oli rajatud suur ja väga  ilus liuväli, mis hõlmas tervet parki ja kus liurajad kulgesid mööda pargiservi ringiratast:

Siis tuli ridamisi turuputkasid, peamiseks kaubaartikliks hõõgvein, soojad vorstisaiad ning śokolaadiga üle valatud minipannkoogid või siis õlis küpsetatud pallikesed. Aga pakuti ka tulist guljaśś-suppi ja käsitööd. Oli mitu kontserdilava, kus pidevalt keegi esines ja vana-aasta õhtul oli pealaval pikk show, mis päädis ilutulestikuga.

Olin küll arvanud, et praegustel rahututel aegadel ma pigem ei trügi rahva hulka seda ilutulestikku vaatama, aga samm-sammult edasi liikudes olime lõpuks ikkagi peaväljakul väljas ja horvaatide keskel tundsime ennast ka täiesti turvaliselt. Uus aasta saabus rõõmsas ja rahulikus meeleolus ning ühtegi purjus inimest silma ei hakanud..

Esimesel jaanuaril oli imeilus päikeseline ilm. Tegime tiiru linnas, käisime üleval mäe otsas, kus avanes vaade kogu linnale.

Sealgi sai osta hõõgveini ja mängis bänd, seekord siis keskmises vanuses 60+, aga olid igati vinged papid ja laulsid muu hulgas ka prantsuse keeles. Yves Montand ja mis kõik veel.

Leidsime maja, kus elas Nicolas Tesla, ning Püha Markuse kiriku, millel oli äge kirju katus:

Naiivse kunsti muuseumi ette oli pargitud selline kunstiline maanteemuhk:

See oli ka Horvaatias äge,  et neil on ikka veel oma raha. Sai teha peas toredaid arvutustehteid ja üllatuda meeldivalt hindade odavuse üle. No ja nende mündid on lihtsalt äraütlemata nunnud, lausa heldimus tuli peale – linnuke, kalad ja karumõmm – selliseid hoiaks kasvõi ilu pärast oma kotis. 🙂

 

Zagreb. Hotell Esplanade

Zagrebis lubasime endale aastavahetuse puhul natuke luksust ja peatusime hotellis Esplanade. Uue aasta tervitamiseks oli see täiesti imeline koht ja väärib eraldi postitust.

Esplanade, tõeline  Art Deco arhitektuuripärl, ehitati 1925. aastal, et võõrustada kuulsa Ida-Ekspressi reisijaid. Marsruudil Pariis-Istanbul veetsid nad seal ainsa öö kindlal maal.

Idaekspress (Orient Express) oli legendaarne rongiliin, mis alustas tegevust 1883. aastal ning mille teekond  kulges algselt läbi Müncheni, Viini ja Budapesti. Esimese maailmasõja ajal rongirattad peatusid ja pärast seda leiti, et Saksamaa läbimine ei ole enam piisavalt turvaline. Nii suunati rong ümber lõuna poolt, läbi Milano, Veneetsia, Zagrebi, Belgradi ja Sofia ning liini hakati nimetama Simploni Idaekspressiks, kuna see sõitis läbi Simploni tunneli.

Zagrebi kaudu sõitis Idaekspress kuni 1977. aastani. (Hiljem marsruute lühendati ning kogu kompanii lõpetas tegevuse 2009. aastal.

20. sajandi algul oli Zagrebis ainult 2 võõrastemaja. Need ei olnud muidugi luksusrongi reisijate majutamiseks piisavad, nii ehitatigi kohe raudteejaama kõrvale uus viietärni hotell (194 tuba + 14 sviiti). Hotellist  sai kohe Zagrebi oluline vaatamisväärsus ja seltsielu keskus.

Hotelli suurejoonelisi ruume hakati kasutama (ja kasutatakse ka praegu) paljude oluliste sündmuste korraldamiseks ning selle terrassi kirjeldati kunagi kui paika “kus Balkani poolsaar lõppeb ja tsivilisatsioon algab“.

II maailmasõja ajal, kui hotelli luksuslikud ballisaalid ja restoranid muudeti ühissööklaks, sai kõik see sulnidus muidugi tuntava tagasilöögi, aga hiljem suurejooneline stiil taastati ja jätkus kuni Jugoslaavia lagunemise ja Horvaatia iseseisvumiseni 1991. aastal.

2003-2004 läbis Esplanade põhjaliku renoveerimiskuuri. Nüüd on see terviklik ja klassikaline  “vana kooli” luksushotell, mille ustest sisenedes on tunne, nagu teeksid ajarännu elegantsetesse 1930ndatesse.

Ilmselt kõik kroonitud pead, tipppoliitikud, filmitähed ja rockstaarid, kes Zagrebit külastavad, peatuvad just selles hotellis. Hotelli TVs oli täitsa omaette kanal pühendatud seal viibinud maailmakuulsustele, keda oli terve hulk.

Lift, nagu filmis:

Endastmõistetav, et hotelli restoranis Zinfandel töötavad Horvaatia tippkokad ning tihtipeale käivad seal ka teiste riikide, eeskätt Prantsusmaa Chefid oma meistriklasse läbi viimas. Hotell annab 2 korda aastas välja ka oma klantsajakirja, kust saab lugeda kõigist neist gastronoomiaüritustest, moeshow‘dest ja muudest pidulikest sündmustest, mida seal korraldatakse.

Hommiksööki serveeriti samas restoranis ja seal oli tore see, et ehkki rootsi lauas oli kõike niigi külluses, sai menüüst tellida ka à la carte asju, mille eest eraldi juurde maksma ei pidanud. Nii tellisin mina näiteks omletti Pagi saare juustuga, sest olin seda kuulsat juustu kindlasti maitsta tahtnud, aga ühestki Zagrebi poest mul seda leida ei õnnestunud. C. jällegi tellis pannkooke vahtrasiirupiga. Söögiriistad olid hõbetatud.

Õhtuti sai superhäid toite tellida ka hotelli lounge baaris. Ning kõike seda vägagi taskukohaste hindadega. Kui Londonis maksaks sama klassi hotellis söömine vähemalt 60 naela inimene, siis Esplanade’is saime hakkama 20 euroga.

Muidugi oli Esplanade’is ka oma jõusaal ja saunad (kahjuks küll mitte basseini), samuti olid tubades hommikumantlid ja sussid. Õhtuti tuppa tulles leidsime öökapilt komme või piparkooke, mida toateenija sinna vahepeal panemas oli käinud.

Meie tuba oli mõnusalt suur, paljude eri valgustite ning ägeda marmorist vannitoaga. Õhtuti ma lihtsalt  vedelesin tund aega vannis ja lugesin raamatut. Lisaks vannile oli ka Vihmametsa-otsiku ja mitmete massaaźijugadega duśś.

Kui tavaliselt on kallimates hotellides kapis lihtsalt väike õmbluskomplekt ühe nõela ja paari erivärvilise niidijupiga, siis nüüd oli nõelu lausa 6 ja kõigile oli juba niitki taha pandud. 🙂

Vana-aasta õhtul korraldati hotelli Smaragd-ballisaalis muidugi vägev pidu, mis arvestades seda, et tegemist oli 6-käigulise õhtusöögi, piiramatu alkoholi ja meelelahutusprogrammiga, ei olnudki kallis – umbes 150 eurot inimene. Sinna me siiski ei läinud ja arvata võib, et isegi, kui me oleksime tahtnud, siis olnuksid lauad ammu ette broneeritud. See ballisaal ei olnud väga suur ega mahutanud üle paarisaja inimese.

Esplanade hotelli võib julgelt soovitada kõigile, kes soovivad ehedat 5 tärni kogemust ja “elu nagu filmis”. Kõik on seal täiuslik, viimistletud ja väljapeetud ning seejuures hind ei ole kallim suvalisest 3 tärni hotellist Pariisis või Londonis.