Kolmandat päeva alustasime samamoodi kui eelmist- käiguga TKTSi kassade juurde Leicesteri väljakul. Sealt saab osta muusikalidele soodushinnaga pileteid sama päeva õhtuks.
Mul oli alguses kavas minna vaatama Mathildat, sest Roald Dahli raamatud on meile mõlemale meeldinud. Selgus aga, et esmaspäeviti on Mathilda etendusel vaba päev, nii langes otsus teise valiku, Mamma Mia kasuks. Tegelikult on mul hea meel, et Mathildat esmaspäeval ei olnud, sest muidu poleks C. ilmselt nõus olnud Mamma Miat eelistama. Aga see Mamma Mia etendus oli tegelikult superäge ja meeldis ka C.-le väga. Etenduse lõppedes oli kogu publik täiesti pöördes ja aplodeeris püsti seistes. Garanteeritult mega-hea-tuju-elamus kõigile. Ehkki ma tegelikult ABBAt üldse ei armasta, on nende muusika siiski geniaalne ja mõjub hulga paremini, kui seda laulavad teised inimesed.
Muide, C. õpib koolis inglise keelt alles teist aastat ning tema jaoks oli see esimene kord, kui ta pärast õpingute algust ingliskeelseid etendusi vaatamas käis. Tundub, et arusaamisega tal suuri raskusi ei olnud.
Piccadilly väljaku nurgal Believe it or Not muuseumi ees seisab endiselt maailma pikima mehe kuju. See oli nüüd kolmas kord, kui me C.-ga tema kõrval pilti tegime ning õnneks saab taas tõdeda, et rekordilöömine veel ei ähvarda.
Enne etendust käisime V&A muuseumis, mis on minu üks lemmikumaid muuseume üldse ja kus me eelmisel korral sugugi kõike ära vaadata ei jõudnud.
Mulle meeldib, et see on nii mitmekülgne, on kunsti ja tarbekunsti ja sepiskunsti ja mis iganes mõeldavat kunsti. Näiteks C.-le kui tulevasele insenerile avaldasid seal muljet igasugused lukustatavad salalaekad ja keerulised mehhanismid. Kaunis ja meisterlik käsitöö, mida tänapäeval aina vähemaks jääb.
Selleks, et saada teismeline nõusse muuseumi tulema, on hea anda talle kaasa fotoaparaat ja paluda kõike vaatamisväärset pildistada. See hoiab ta mingil määral tegevuses ja liikumises. Pärast on huvitav vaadata, millised detailid tema tähelepanu köitsid.
Viimasel päeval oli meil kavas transpordimuuseum. Sinna läks C. üksinda, sest alla 18-aastastele on sissepääs tasuta, mina eelistasin 17 naela maksmise asemel samal ajal hoopis śopata. Oi, milline rõõm on Londoni riidepoodides täitsa üksinda ringi jalutada! Tund aega möödus väga produktiivselt – üks pluus ja üks kleit. Kusjuures pean ütlema, et selle suve naistemood jättis mulle Londonis väga hea mulje, nii minu maitse! Puhtad värvid, lilled ja liblikad. Lausa igast poest oleks midagi ostmiseks leidnud. Viimastel aastatel on riidepoodides minu meelest tõeline ikaldus olnud, võimalik ka, et see on Brüsseli kohalikust kontingendist tingitud lokaalse iseloomuga probleem.
Transpordimuuseumis tegi C. mulle jällegi põhjaliku fotoreportaaźi, sealne ekspositsioon oli ju väga tema teema ka.
Näiteks need siin on C. suured lemmikud, vanemat tüüpi kahekordsed bussid, millest mõni üksik veel ka praegu linna peal ringi sõidab. Erinevalt uutest mudelitest on need tagant lahtised, mis võimaldab neile sõidu ajal peale hüpata.
Tuleb välja, et lisaks kahekordsetele bussidele on Londonis olnud ka kahekordsed hobuvankrid, autod ja trammid:
Sellistesse kapslitesse said metroo-ehitajad varjuda maa all lõhkelaengute kasutamise ajal:
Siis jõudsime veel käia Camdeni turul, mis seekord jättis kuidagi ekstra India-hõngulise mulje. Kui teil ei ole võimalik sõita Indiasse, siis ilmselt piisab ka lihtsalt Camdenis käimisest. Eelmise korraga võrreldes oli ühte teeserva püsti pandud Amy Winehouse’i kuju:
Ja oligi aeg Londoniga hüvasti jätta. Kunagi kindlasti jälle.