Mõned suvepildid

dsc_3759

Ehkki Belgias on viimastel päevadel olnud ligi 30 kraadi sooja ja samasugune leitsak peaks jätkuma veel ka järgmisel nädalal, on suvepuhkus selleks korraks siiski läbi. Seekord oli seda imelist aega isegi pikalt, mina sain Eestis veeta tervelt 6 õndsat puhkusenädalat ja C. lausa 9! Selle ajaga jõuab täielikult ümber häälestuda ja loodusesse sulanduda, kõigi oma meeltega zen-programmile lülituda ja teises maailmas ära käia. Pärast tagasi vaadates tundub kõik muidugi ainult üks suur ja ilus silmapilk, sest aeg liigub aina kiiremas tempos. Ilmselt on enamik seda  märganud, et inimeste ajatajuga oleks justkui midagi lahti – ei  saa õieti silmagi pilgutada, kui juba tund või kaks läinud, samamoodi päevad ja nädalad. Tuleks võtta nagu Väike Prints oma tool kaasa ja hakata mööda planeeti vastupäeva liikuma, et päevasid pikemaks venitada. VP jaoks oli see tema väikesel planeedil lihtne, ühel nukrameelsel õhtul sai ta endale niimoodi lubada koguni 44 päikeseloojangut.

Minu puhkus Eestis algas täpselt sünnipäeva hommikul. Milline suurepärane  aeg puhkuse alustamiseks! Pärastlõunal saime NOPis kokku paljude toredate inimestega ja õhtul läksime C.-ga Noasse õhtusöögile. Noa puhul olid mul ootused kõrged, aga tegelikult oli NOPis söödud toit märksa maitsvam ja teenindus parem, kuigi hinnalt poole odavam. Aga noh, eks selle teise poole hinda saab juurde kirjutada ilusa merevaate arvelt.

dsc_3666

Kohe järgmisel päeval kiirustasime Saaremaale, et sinna põhimõtteliselt puhkuse lõpuni jäädagi. Kes tahaks lahkuda paradiisist, kui seal on ometigi olemas väike majake ja suur õunapuuaed?

Nüüd veel C. suureks rõõmuks selline loomake ka:

dsc_3672

dsc_3679

Suve jooksul tegi C. sellega õuealale 2 korda tiiru peale ja nii ilusat muru pole see paigake kindlasti varem näinud. Nagu golfiväljak kohe! Lõpp nabakõrgusele heinale õunapuude vahel, kuhu naabrimees oma suure traktoriga ligi ei pääsenud. No ja minu igal aastal lüheneva varrega vikat oli ka selleks ajaks ammuilma katki löödud, kui järg lõpuks majataguste õunapuudeni jõudis.

dsc_3698

 

dsc_3695

Valduriga saime nüüd sellise koostööhoo sisse, et järgmiseks aastaks on plaanis kiviaia ehitus. Talvel puhastas Valdur, hea inimene, mu kiviaia sarapuuvõsast ära, mille tulemuseks oli suur hunnik küttepuid ja selline ebamäärase vormiga kivilasu. Sinna peakski nüüd järgmisel suvel ilus kiviaed kerkima, kui Valduril õnnestub selleks ajaks hea meistrimees leida:

dsc_3696

Päris maale me ennast terveks puhkuseks siiski ei unustanud, Kuressaarde sattusime üsna tihti. Kõigepealt kolm päeva spaas ja siis sugulastega saare-tiirul ja siis merepäevadele ja siis C. veel kitarrilaagrisse ka. Minu lemmikuimad söögikohad on endiselt just selles linnas, vana hea kuursaal päeva kalasaagi ja hiiglaslike jäätiseportsudega:

dsc_3668

dsc_3669

ning superägeda sisehooviga Castello, mille pitsad teevad silmad ette nii mõnelegi Itaalias söödud pitsale:

dsc_3671

C.-l oli sel aastal üldse kõvasti laagreid – indiaanilaager, laululaager ja kitarrilaager. Laululaager toimus Haapsalu lähedases puhkekülas ja sealt jäi kõige eredamalt meelde seik, et 11 last pidid kolm korda päevas sõitma kõrvalkülla sööma põhimõtteliselt ühe sõiduautoga ja C. oli üks kahest poisist, kes läbis selle teekonna pagasnikus. Olevat olnud lahe ja huvitav.

Mina samal ajal elasin 5 päeva Haapsalu Thalasso spaas ja no need päevad olid küll sulaselge õndsusemeres ujumine. Hommikud algasid suplusega välibasseinis, siis pikk ja hedonistlik luilutamine rootsi lauas, seejärel jalutuskäigud mööda Haapsalu, lõuna ajal mõni tore kohvik või siis kaasaostetud beseerull pargipingil:

dsc_3715

dsc_3745

dsc_3749

Õhtul jälle ujuma, soola-, infrapuna- ja leilisauna ning siis raamatuga pehmesse voodisse. No täitsa ebareaalne, et elu võiks nii tore olla! Viis päeva oli sellise hedonismi jaoks täiesti paras, ega rohkem ei oleks jaksanud ka.

dsc_3747

Kusjuures mingi värk Haapsalus nende pilvedega on, no absoluutselt iga kord, kui ma sellesse linna satun, on taevas huvitavaid valgeid olevusi täis. Ning kui vaadata teiste blogipostitusi Haapsalust, võib olla üsna kindel, et vähemalt üks foto on seal ka pilvedest. Pole imestada, et Haapsalu-keskne teleseriaal kannab nime “Pilvede all”! 🙂

dsc_3717

dsc_3729

dsc_3727

Haapsalus on ka maailma kõige armsam ja miniatuursem õigeusukirik, seesama, mille kõrvalmajas möödusid Ilon Wiklani esimesed lapsepõlveaastad:

dsc_3724

Muide, selleks et Haapsallu jõuda, tegime maakodust 13 km matka Orissaarde bussile. Alguses ma natuke muretsesin, et peaks ikka auto rentima või Valdurilt küüti paluma, sest pühapäeva hommikuti mingit sellesuunalist bussiliiklust meil seal ju ei ole. Siis aga mõtlesin, et just paras teekond hommikuseks jalutuskäiguks, arvetasin ühe kilomeetri kohta 15 minutit ja ajasin C. hommikul pool 6 üles, et kella üheksasele bussile jõuda.

Soovitan sellist suvehommikust teekonda kõigile – kella 6 ajal on päike juulis-augustis juba tõusnud, aga pole jõudnud maailma veel palavaks kütta, inimesed enamuses alles magavad, ühtegi autot ei sõida, küll aga on loodus ergas ja ärkvel ning sumiseb, sahiseb ja vidistab kõikjal su ümber. Tee peal klõpsisin ka mõned pildid:

dsc_3699

dsc_3700

dsc_3706

dsc_3708

Hästi tore oli see, et nii palju häid sõpru sel aastal jälle tee Saaremaale leidis. Jagatud rõõm on mitmekordne rõõm ja Saaremaa rõõmu lihtsalt peab jagama. Tuleks nüüd vaid maja kõpitsemine suurema hooga ette võtta, et külalistele õdusamat olemist pakkuda. Ja voodeid tuleks ka juurde osta. 🙂

Nagu eelmisel aastal, olid Pariisi sõbrad täiesti lummatud putukate-mutukate maailmast. Nendega kujunes ka 1 kilomeetrine jalutuskäik mereranda mitmetunniseks seikluseks.

dsc_3798

dsc_3790

dsc_3791

dsc_3788

Elmar tähistas meie juures sidrunikoogiga oma neljanda eluaasta esimest hommikut:

dsc_3876

Uue korvirõnga panime ka üles. Igale kasvule midagi. 🙂

 

dsc_3850

dsc_3870

Loodetavasti sellest Saaremaa-Pariis sõpruskohtumisest saab igasuvine traditsioon.

dsc_3866

Augustikuu tõi kaasa tõelise õunauputuse. Kõik minu 12+ õunapuud olid sellises eufoorias äraniidetud rohust ja kiviaia puhastamisega kaasnenud päikesevalgusest, et igaüks valas mind üle keskmiselt tonni õuntega. Note for yourself: mahlapressi ostmine on järgmisel aastal absolute must! Sel aastal oli siis lihtsalt metssigadel pidu, kuni neid vaesekesi katku ettekäändel maha nottima hakati. Vaesed notsud!

dsc_3888

Õunad olid kõik imemaitsvad, punapõsksed ja ühegi ussiauguta. Nii palju, kui käed vähegi jaksasid kanda, vedasin neid laiali Kuressaarde ja Tallinna, peotäis jõudis otsaga Brüsselissegi.

dsc_3896

Köögiaknast avanev vaade  õunapuudele on minu meelest maailma kõige ilusam vaade üldse, omamoodi  teraapiline.
dsc_3898

Lisaks õuntele tõi august meie aeda nunnu liblikarööviku, uskumatu sarvilise siklase ja mõned nahkhiired. Rööviku leidsime maanteelt ja panime oma õunapuu otsa elama. Ta hakkas kohe ühte õunapuulehte sööma, kusjuures täiesti selgelt oli kuulda vaikset krõmpsutamist! Vau! Ometi oli ta suu nii ultra-mikro-miniatuurne, et seal sees olevad hambad oleksid vist ainult mikroskoobi all nähtavad.

Igav ei hakanud kordagi, ehkki nädalakese olin maal täitsa üksinda, seltsiks ainult Vikerraadio. 🙂

dsc_3901

dsc_3922

Ja siis Tallinn. Suve keskel paar päeva Haapsalu järel ja siis veel paar päeva puhkuse lõpus. Jälle palju toredaid inimesi ja kohtumisi. Kohtumised võiksidki olla selle suve märksõnaks. Mõnda inimest ei olnud vahepeal 21 aastat näinud. Kohtumiste tihedus viis mõttele, et miski oleks nagu lõppemas/algamas..

Vanalinna katustelt avastasime kaks lahedat kassi:

dsc_3756

Käisime Raplas oma kohvikannusid glasuurimas ja augusti lõpus saime oma kaua tehtud kaunikesed kätte. Näe, sellised tulidki :):

dsc03815

Tegime väljasõidu  Keila Joale, kus on ära tehtud uskumatult suur töö, ehkki palju on ikka veel teha ka. 8 eurone pilet kahe ruumi külastamise eest tundus siiski tiba kallis.

dsc_3926

dsc_3924

Soovitada võib toredat uut hostelit Uuel tänaval ja veelgi toredamat uut jäätisekohvikut Gelato Ladies kohe hosteli kõrval. Proovige seal kindlasti Hugo-nimelist jäätist leedripuumarjadest!

Nagu ikka, oli tagasi Belgiasse sõita veits nukker, aga õnneks pidin seekord tööl olema esialgu vaid ühe päeva, siis ootas ees 4 päevane sõit Pariisi. 🙂 Sellest juba järgmises postituses.

Kolm tervet ja kaks poolikut

Mai alguses saime oma rõõmuks jälle korraks kodumaale põigata. Viimati sai seal mõnuleda eelmise aasta augustis, kui mitte arvestada kahte kiirvisiiti oktoobris ja novembris – korteriostu notarisse ja isa sünnipäevale.

Olime Eestis kolm tervet ja kaks poolikut päeva, aga ikka täitsa uskumatu, kui palju isegi nii lühikese ajaga jõuab, kui oma päevakava korralikult läbi mõelda. No ja see ka muidugi, et kui muljeid ja emotsioone paari päevaga väga palju koguneb, siis ära minnes on tunne, justkui oleks vähemalt paar nädalat kohapeal olnud. Ja see tunne on väga mõnus. Tõeline puhkus ja ärakäimine.

Kuidagimoodi on meil õnnestunud ilmataadi soosingusse sattuda, sest pea alati on nii, et olgu enne ja pärast ilm milline tahes, meie Eestisolekul on päike väljas. Hakka või uskuma, et Eesti ongi ilmaparadiis. 🙂 Sest kuidas teisiti annaks nimetada neid imeliselt sooje päikeselisi päevi, millega maikuu alguses Eestimaad õnnistati?

Hommikul hotellist välja astudes tervitas meid selline sinine taevas:

DSC_3142

 

Tegin endale juba Brüsselis nimekirja kõigist söögikohtadest, mida Tallinnas olles külastada tahaks. Minu meelest on Eestis tase selles vallas väga kõrge. Muidugi jäi kahest päevast väheks, et kasvõi mingi osa neist kohtadest läbi käia, aga nii mõnegi toreda elamuse saime siiski. Väga ilus ja maitsev hommikusöök Klausis, kohv ja kook Komeedis ning Kiievi kotlett ja pelmeenid Babuljas. See viimane on alles äsja avatud ja jättis igati hea mulje, soovitan kõigile, kellele vene köök meeldib. Kui Babulja on selline lihtne ja pretensioonitu koht, siis hoopis teisest klassist elamuse saime  Tchaikovskys, kuhu olin reede õhtuks laua reserveerinud. Me ei ole sellistes restoranides, kuhu minekul dress code’i tuleb järgida, just eriti tihedad külalised, õieti öeldes oli see C. jaoks vist üldse elus esimene kord. Sellepärast mõtlesingi, et noormehele on vaja ka vähe peenemaid kohti tutvustada ning panime igapäevaste T-särkide kõrval ka ühe triiksärgi kohvrisse.

pilt 2

Kõik oligi seal täpselt nii ilus ja maitsev, kui olin eeldanud. Salvrätikud olid volditud Luikede järve luikedeks, seejuures oli kõige suuremal laual valgete hulgas ka üks must luik. Ühes nurgas mängis klaverist, tśellost ja viiulist koosnev trio tuntud meloodiaid Tśaikovsky loomingust. Lisaks meie poolt tellitud toitudele saabus lauda ka hulgaliselt koka tervitusi ja vahepalasid, nii et selleks hetkeks, kui esimene tellitud toit (minul pliinid, C.-l pelmeenid) saabus, oli meil kõht juba üsna täis.

pilt

Borś serveeriti sellise laheda tainakupli all, ilmselt selleks, et supp ära ei jahtuks. 🙂

DSC_3149

 

Kokkuvõttes oli see restoraniskäik igati väärt seda 100 eurot, mis on ju tegelikult lihtsalt teatripiletite raha, aga mitte iga teatrietendus ei paku sellist (kultuuri)elamust. Mõtlesin, et korra aastas võiks seda edaspidigi korrata.

Ühe päeva veetsime Raplas TaevaniMaani keraamikakojas kohvikannusid meisterdades. Teel sinna sattusime juhuslikult mingile talukaupade laadale, mis oli väga tore üllatus. Tõeline ja päris toit, mida Brüsselis on üsna keeruline kui mitte võimatu hankida. Eriti tore oli kalalett, kus müüdi (väidetavalt) hommikul Pärnu lahest püütud ja sealsamas leti kõrval suitsutatud kalakesi – ahvenad, latikad, lestad ja igasugused muud elukad. Need siin on soojad suitsuahvenad, mis tõid meelde suvise Saaremaa:

DSC_3157

TaevaniMaani keraamikakoda on üks väga vahva loominguline paradiis, mille inspireeriva perenaise Maria käe all suudavad kohvikannu valmis nikerdada ka minusugused amatöörid, kes üldse elus esimest korda käed saviseks tegid.

C. on omal ajal Saaremaal kaks aastat keraamikaringis käinud, nii et tema jaoks oli kõik lihtsam. Minu jaoks aga, – üllatus üllatus – oli suureks abiks Cordon Bleus läbitud kondiitrikoolitus. Nii mõnigi tehnika ja võte tuli tuttav ette – pole suurt vahet, kas rullida savi või muretainast, kas meisterdada roosi savist või martsipanist. 🙂

DSC_3158

DSC_3164

DSC_3167

Viis loomingulist tundi läksid lennates. Vahepeal pakkus Maria meile kohvi kõrvale imemaitsvaid sooje leivakesi ja martsipanisaiu kohalikust pagariärist, lisaks veel mitut sorti salatit. Tõeline pidusöök ja hästi helge atmosfäär, puhas rõõm oli sellest kõigest osa saada. Meie grupi näputöö tulemus kukkus välja selline, vasakult esimene on C. autoritöö:

DSC_3171

Millalgi suve lõpupoole peaksime uuesti tagasi minema ja oma kaunitarid ära glasuurima ning siis võibki sõbrad kohvile kutsuda. 🙂

DSC_3170

Kaks ööd ja ühe päeva veetsime aga sõprade hobuparadiisis. 🙂

DSC_3190

Sellesse aega mahtus palju maagiat. Öine lõke ja häälekas hanederivi lendamas täpselt keskööl üle pimeda taeva. Kas haned siis ei magagi öösel? Seejärel teekond kottpimedasse metsatukka, et ronida puude vahele kinnitatud võrkkiikedesse ja nendes tähistaevast vaadates lamada. Hommikukohvi joomine metsa ehitatud majakese katusel koos suure musta koeraga, eeslid ja ponid allpool metsa all mööda kõndimas.

Esna mõis ja üks ootamatu kohtumine õhtuhämaruses. Maagiline atmosfäär.

DSC_3181

DSC_3182

Suveootuses roosi- ja lavendliaed mõisa kõrval:

DSC_3179

Eelmisel suvel puu otsa ehitatud klaasmajake on nüüd valmis.

sven

Koprad – minu jaoks oli see esmakordne võimalus näha, millisteks vägitegudeks need loomad võimelised on:

DSC_3183

 

Kell oli juba päris palju ja läks kiiresti hämaraks, kui jäime väikese kärestiku juurde kuulama vee häält. Ma olen väga tänulik, et maailmas selliseid kohti ikka veel olemas on.

DSC_3185

 

DSC_3184

 

Tagasivaade suvele.

DSC_2040

DSC_2043

Eestimaa on täis imeilusaid paiku. Mõnest puhkusenädalast ei piisa, et need kõik läbi käia. Aga ka sellest, mida me näha jõudsime, on südamesse jäänud palju sooje mälestusi.

Peale Naissaart suundusime Rakverre. Sealse kandiga on mul palju sidemeid, kuuluvustunnet  ja lähedust, hea, kui oskan sellest natuke ka C.-le edasi anda. Meie iga-aastasel tiirul Simuna surnuaeda käisime jälle ka allikal, millest Pedja jõgi alguse saab. Võtame sealt alati pudeliga vett kaasa ja kiigume kiigel.

DSC_1762

Seekord piilusime sisse ka mu sõbranna perele kuuluvasse mõisa, mida nad jõudumööda renoveerivad. Muljetavaldavat tööd jätkub seal veel pikkadeks aastateks, aga iseenesest on selline vana hoone päästmise projekt veetlev.

DSC_1757

Rakveres oleme viimastel aastatel peatunud Aqua Spas. See on kindlasti üks Eesti parimaid, täismõõdus ujula ja suurepärase rootsi laua hommikusöögiga. Lülitas kohe täiskäigul puhkuselainele.:)

Rakvere kindluses pole me nüüd vahepeal mitu aastat käinud, seepärast oli rõõm kohata seal vana tuttavat sokku ja tema sõpru:

DSC_1769

DSC_1772

Hiljuti avatud politseimuuseum oli ka täitsa tore, kui sinna kanti satute, siis soovitan igal juhul ära käia.

DSC_1791

Haapsaluta ei möödu meil vist ükski suvi. Kui tavaliselt sõidame sinna Valge Daami ajaks, siis seekord hoopis joogafestivalile. Mingil põhjusel on selle linna kohal alati väga huvitavad pilved. Ei olnud seegi kord erand.

DSC_1808DSC_1824DSC_1818

DSC_1832

Kuressaare on minu jaoks aga endiselt kodulinnaks jäänud. Sinna saabudes on kohe eriliselt armas tunne, kõik tundub nii ilus, rahulik ja turvaline.

DSC_2024

DSC_2098

Kord aastas vaatame ka oma kodu üle. Meie aed ei ole vist kunagi nii korras olnud kui praegu. 🙂

DSC_1923

Maakodus sain seekord võõrustada kalleid sõpru Pariisist, kes seal lausa 3 nädalat suvitasid ja lapsi loodusega sinasõbraks sobitasid. Aitäh, armsad, loodan, et järgmisel aastal jälle!

DSC_1898

DSC_1862

DSC_1870

Sõbrannaga koos tähistasime maal ka oma ühist sünnipäeva. Püüdsime sel puhul rannas paberlaternaid teele saata, aga kui see salakavala tuule tõttu õnnestuda ei tahtnud, muutus üritus lõpuks lõbusaks paberlaternajooksuks.

DSC_1844

DSC_1856

Meie maakodu on imeline koht ja ma loodan, et järgmistel aastatel on mul võimalik seal palju rohkem aega veeta.

DSC_1841

Teine imeline koht on meie sõprade hobutalu, kus mul oli samuti õnn mõned päevad viibida.

DSC_1948

Muu hulgas tegin seal oma selle suve ainsa nikerduse – sidrunitordi:

DSC_1949

Sain käe valgeks ka savikrohvijana, krohvides ära selle kempsu väliseina:

DSC_1944

Kusjuures kempsus sees läks krohv sellise ägeda oksapõimingu peale:

DSC_1945

Imelist ehituskunsti saime näha ka naabruses asuva Esna mõisa pargis. Seal on puu otsa valmimas maja, kus saab tõmbuda loodusesse ja iseendasse, mediteerida ja unistada.

DSC_1957

Ülevalt avanevad muidugi imelised vaated:

DSC_1978

Maja on puu otsa kinnitatud täiesti puusõbralikul viisil, ainsatki naela tüve sisse löömata:

DSC_1961

Esna mõis ise on täiesti maagiline paik:

DSC_1955

ja maagiline on ka sealne puutumatu loodus.

DSC_1990

DSC_2002

Üldse oli kogu see õhtu üks suve kõige erilisemaid.

DSC_2006

Siis pidin mina vahepeal kaheks nädalaks tagasi Brüsselisse tööle tulema, C. aga, õnneseen, jäi Eestisse ning veetis unistuste koolivaheaega – ratsutas hobustega ja aitas puu otsa maja ehitada, kõigele lisaks veel kuuepäevane kitarrilaager Kuressaares.

DSC_2021

Puhkuse viimased 2 nädalat möödusid poolenisti spaas ja poolenisti maakodus. Maakodus tegime pikki jalgrattamatku, esimene neist Kahutsi maalinna Metsatöllu kontserdile. Tagasisõit oli kottpimedas, ainsaks valgustiks C. ratta dünamo ja kirgas tähistaevas, kust ridamisi tähti langes. Koju jõudes seisime veel tükk aega soojas pimedas õues ja vaatasime tähtede langemist. Eriline ja meeldejääv öö.

Üks rattaretk viis meid Muhu saarele. Katariina kiriku aias tahtsin C.-le näidata hiiglaslikku puud, mille jalamil ta kunagi beebina ukerdas. Tuli välja, et see puu on nüüdseks murdunud, kuid ka mahalangenuna oli ta väga muljetavaldav, justkui üks hiiglaslik kukeseen:

DSC_2119

Väikese väina ja Muhu saare rattateed on nüüd muide iga ratturi unistus, sõit on nii sile ja maaliline, et lausa lust. Õnneks polnud meil ka tuulekübetki, nii et 35 km läks lennates.

Tahtsime minna Kalakohvikusse, aga see vist enam ei tegutse. Läksime siis üle tee asuvasse Muhu restorani. Selle sisekujundus on oma nime vääriline, palju ilusat kohalikku puu- ja käsitööd.

DSC_2125

Väikese väina tamm on kahjuks jubedalt kinni kasvanud ning seal kunagi nii ohtralt ringi ujunud luiged kadunud. Õnneks mitte vist väga kaugele, vaid meie küla randa. Meie väikses lahesopis, kus vanasti elas vaid üks luigepaar, paistis neid nüüd olevat vähemalt kümmekond.

DSC_2134

Viimasel päeval sõitsime Blesta kivi juurde. See haakus ootamatult hästi puhkuse alguses külastatud Naissaarega. Jällegi naisenergiad ja jumalannad. Miski pole ilmselt juhuslik.:)

DSC_2148

DSC_2146

DSC_2147

Ja pika tagasivaate lõpetuseks rõõmusõnum – peale viieaastast pausi on sisalikud, need imeilusad miniatuursed olevused meie maja vundamendikivide vahele tagasi kolinud.

DSC_2107

 

 

 

Tagasivaade suvele. Lemmikumad kohvikud

Puhkuse ajal ei olnud vist naljalt päeva, mil me üheski kohvikus käinud poleks. 🙂 Esiteks on kohvikute tase Eestis aasta-aastalt paranenud, tekitades minus vastupandamatu soovi kõike proovida ja maitsta, teiseks aga oli väljas söömine omamoodi paratamatus, sest enamiku ajast peatusime kohtades, kus mul ei olnud köögi kasutamise ega isekokkamise võimalust.

Panen nüüd siia väikese gurmaanliku fotomeenutuse.

Minu kõige lemmikumaks söögikohaks on juba teist aastat Kuressaare Kuursaal. Esiteks on sealselt välisterrassilt avanev vaade nii armas ja suvine ning teiseks on ka söök suurepärane. Kiita tahaks nii päeva kalasaagist tehtud praade, kikerherne-peedikotletti kui ka kooke, mis on täiesti Cordon Bleu! Kui veel lisada siia prantsuskeelne muusika ja asjaolu, et meie Kuressaare kodust on sinna 3 minutit jalutada, siis pole ime, et me sinna suve jooksul ligi paarkümmend korda sattusime. 🙂

DSC_2022

 

DSC_2023

DSC_1934

DSC_2033

Kuursaali jäätiseports on maailma suurim:

DSC_1936

Kuressaares on häid kohti muidugi teisigi, kõiki ei jõudnudki külastada. Eriti jäi meelde Retro suitsukilusalat:

DSC_2045

La Perla ja Castello pakuvad ühtviisi kõrgel tasemel Itaalia kööki, esimene neist juba palju aastaid. Uustulnukal Castellol tuleb paratamatult kõvasti pingutada, et konkurentsis püsida, aga vähemalt esialgu tundub, et ta saab sellega hästi hakkama – pitsad olid sama head kui Roomas ja paremad kui Veneetsias. 🙂

Uus ja meeldiv avastus oli minu jaoks Vinoteek Prelude:

DSC_2102

Haapsalus on endiselt lemmik Hapsal Dietrich, kus koogid on ka täitsa LCB klassist:

DSC_1836

Tallinnas käisime mitmes kohas, kõige muljetavaldavam oli ilmselt Mamma La Roosa ja seda mitte niivõrd toidu (kuigi ka see oli igati ok), kui täiesti ülevõlli sisekujunduse poolest.

DSC_2219

DSC_2201

DSC_2224

Meil on C.-ga traditsioon käia Tallinnas kindlasti ka Olde Hansas söömas. Pole pidanud seal veel kunagi pettuma ja ka seekord läks hästi. Safranikastmes pardijalg oli kohe eriti suurepärane.

DSC_2230

Tagasivaade suvele. Naissaar

DSC_1720

Kogu see ilu ja õndsus, mida kujutab endast suvi Eestimaal, on siis selleks aastaks jälle läbi. 3+2 nädalat maailma parimat puhkust, kohtumisi uute ja vanade sõpradega (kusjuures mõned neist kohtumistest korraldas elu täiesti juhuslikult), palju ilusaid hetki looduses ja maakodus, muusikat, häid raamatuid, rattasõitu, kohvikutes käimisi.

Algas see kõik Tallinnas, kus kohe esimesel Eesti-päeval oli rõõm saada kingituseks selline ilus ja maitsev linnupiimatort. Aitäh veel kord, Olga!

DSC_1680

Järgmine päev viis meid Naissaarele, mille külastamise soov tekkis mul pärast “Suure Jumalanna müsteeriumite” läbilugemist. Milline siis ikka on see müstiline maalapp, kus väidetavalt iidsetest aegadest peale on valitsevaks naisenergia ja jumalanna-kultus, mille tõttu juba vanad kreeklased selle paiga Terra Feminarumiks ristisid?

Jah, peab ütlema, et see naisenergia on seal tõesti kohe tajutav, kasvõi saart katvatest tuhandetest kibuvitsapõõsastest. Teatavasti on nende viielehelised õied üks Neitsi Maarja sümbolitest.

DSC_1700

Väga paradoksaalne ja samas omamoodi loogiline, et just sellele neitsilikule saarele rajas Nõukogude armee omal ajal miinitehase. Märke tollasest monstrumtehasest kohtab saarel veel praegugi pea igal sammul, miinikestad lipuvarrastega tervitavad tulijaid juba sadamas.

DSC_1742DSC_1707

DSC_1711

Õnneks on siiski piisavalt ka täiesti puutumatut, neitsilikku loodust ning ma väga loodan, et see seal niimoodi ka jääb.

DSC_1698

DSC_1718

Matkasime saare kesk- ja lõunaosas, otsisime üles Põlendikukivi, mille kõrval isegi kahemeetrine C. sai ennast päkapikuna tunda:

DSC_1685

Siis võtsime rannas aja maha, poisid viskasid lutsu ja mina jälgisin vaatemängulisi pilvi. Kuuldavasti oli Tallinnas samal ajal kõvasti vihma sadanud.

DSC_1730

Õhtul oli Omari küünis Nargen festivali raames etendus “Tüdrukud ei nuta ehk Katariina lähetamine”. Küün kontserdipaigana oli äge ning etendus ise värske ja nutikas, ei pidanudki tundma piinlikust, nagu suveetendustel vahel juhtub. Kui etenduse lõpupoole küüniuksed lahti tehti, et üks kahest naistegelasest sealt traktoriroolis mööda saaks sõita, tuli mulle pähe mõte, et tegelikult piisakski etenduse puhul sellisest loodusesse avanevast lavast. Tśellod mängiksid nurgas ja publik silmitseks metsa või merd.

DSC_1736

Peale etendust toimus Katariina lähetamine ehk tagasisõit sellenimelise laevaga.

DSC_1741

Sadamasse jõudmiseks laaditi publik sõjaväeautodesse:

DSC_1704

Ega teistsugused sõidukid saare metsikult auklikel ja mudastel teedel läbi ei pääsekski. Tagasisõit meenutas mõnd eriti hullu tiiru Ameerika mägedel.

Kui me oma Eesti-puhkust alles planeerisime, oli minupoolseks sooviks, et käiksime mõnes sellises paigas, kuhu me varem ei ole sattunud. Naissaar sobis selleks hästi.

DSC_1681