Ehkki Belgias on viimastel päevadel olnud ligi 30 kraadi sooja ja samasugune leitsak peaks jätkuma veel ka järgmisel nädalal, on suvepuhkus selleks korraks siiski läbi. Seekord oli seda imelist aega isegi pikalt, mina sain Eestis veeta tervelt 6 õndsat puhkusenädalat ja C. lausa 9! Selle ajaga jõuab täielikult ümber häälestuda ja loodusesse sulanduda, kõigi oma meeltega zen-programmile lülituda ja teises maailmas ära käia. Pärast tagasi vaadates tundub kõik muidugi ainult üks suur ja ilus silmapilk, sest aeg liigub aina kiiremas tempos. Ilmselt on enamik seda märganud, et inimeste ajatajuga oleks justkui midagi lahti – ei saa õieti silmagi pilgutada, kui juba tund või kaks läinud, samamoodi päevad ja nädalad. Tuleks võtta nagu Väike Prints oma tool kaasa ja hakata mööda planeeti vastupäeva liikuma, et päevasid pikemaks venitada. VP jaoks oli see tema väikesel planeedil lihtne, ühel nukrameelsel õhtul sai ta endale niimoodi lubada koguni 44 päikeseloojangut.
Minu puhkus Eestis algas täpselt sünnipäeva hommikul. Milline suurepärane aeg puhkuse alustamiseks! Pärastlõunal saime NOPis kokku paljude toredate inimestega ja õhtul läksime C.-ga Noasse õhtusöögile. Noa puhul olid mul ootused kõrged, aga tegelikult oli NOPis söödud toit märksa maitsvam ja teenindus parem, kuigi hinnalt poole odavam. Aga noh, eks selle teise poole hinda saab juurde kirjutada ilusa merevaate arvelt.
Kohe järgmisel päeval kiirustasime Saaremaale, et sinna põhimõtteliselt puhkuse lõpuni jäädagi. Kes tahaks lahkuda paradiisist, kui seal on ometigi olemas väike majake ja suur õunapuuaed?
Nüüd veel C. suureks rõõmuks selline loomake ka:
Suve jooksul tegi C. sellega õuealale 2 korda tiiru peale ja nii ilusat muru pole see paigake kindlasti varem näinud. Nagu golfiväljak kohe! Lõpp nabakõrgusele heinale õunapuude vahel, kuhu naabrimees oma suure traktoriga ligi ei pääsenud. No ja minu igal aastal lüheneva varrega vikat oli ka selleks ajaks ammuilma katki löödud, kui järg lõpuks majataguste õunapuudeni jõudis.
Valduriga saime nüüd sellise koostööhoo sisse, et järgmiseks aastaks on plaanis kiviaia ehitus. Talvel puhastas Valdur, hea inimene, mu kiviaia sarapuuvõsast ära, mille tulemuseks oli suur hunnik küttepuid ja selline ebamäärase vormiga kivilasu. Sinna peakski nüüd järgmisel suvel ilus kiviaed kerkima, kui Valduril õnnestub selleks ajaks hea meistrimees leida:
Päris maale me ennast terveks puhkuseks siiski ei unustanud, Kuressaarde sattusime üsna tihti. Kõigepealt kolm päeva spaas ja siis sugulastega saare-tiirul ja siis merepäevadele ja siis C. veel kitarrilaagrisse ka. Minu lemmikuimad söögikohad on endiselt just selles linnas, vana hea kuursaal päeva kalasaagi ja hiiglaslike jäätiseportsudega:
ning superägeda sisehooviga Castello, mille pitsad teevad silmad ette nii mõnelegi Itaalias söödud pitsale:
C.-l oli sel aastal üldse kõvasti laagreid – indiaanilaager, laululaager ja kitarrilaager. Laululaager toimus Haapsalu lähedases puhkekülas ja sealt jäi kõige eredamalt meelde seik, et 11 last pidid kolm korda päevas sõitma kõrvalkülla sööma põhimõtteliselt ühe sõiduautoga ja C. oli üks kahest poisist, kes läbis selle teekonna pagasnikus. Olevat olnud lahe ja huvitav.
Mina samal ajal elasin 5 päeva Haapsalu Thalasso spaas ja no need päevad olid küll sulaselge õndsusemeres ujumine. Hommikud algasid suplusega välibasseinis, siis pikk ja hedonistlik luilutamine rootsi lauas, seejärel jalutuskäigud mööda Haapsalu, lõuna ajal mõni tore kohvik või siis kaasaostetud beseerull pargipingil:
Õhtul jälle ujuma, soola-, infrapuna- ja leilisauna ning siis raamatuga pehmesse voodisse. No täitsa ebareaalne, et elu võiks nii tore olla! Viis päeva oli sellise hedonismi jaoks täiesti paras, ega rohkem ei oleks jaksanud ka.
Kusjuures mingi värk Haapsalus nende pilvedega on, no absoluutselt iga kord, kui ma sellesse linna satun, on taevas huvitavaid valgeid olevusi täis. Ning kui vaadata teiste blogipostitusi Haapsalust, võib olla üsna kindel, et vähemalt üks foto on seal ka pilvedest. Pole imestada, et Haapsalu-keskne teleseriaal kannab nime “Pilvede all”! 🙂
Haapsalus on ka maailma kõige armsam ja miniatuursem õigeusukirik, seesama, mille kõrvalmajas möödusid Ilon Wiklani esimesed lapsepõlveaastad:
Muide, selleks et Haapsallu jõuda, tegime maakodust 13 km matka Orissaarde bussile. Alguses ma natuke muretsesin, et peaks ikka auto rentima või Valdurilt küüti paluma, sest pühapäeva hommikuti mingit sellesuunalist bussiliiklust meil seal ju ei ole. Siis aga mõtlesin, et just paras teekond hommikuseks jalutuskäiguks, arvetasin ühe kilomeetri kohta 15 minutit ja ajasin C. hommikul pool 6 üles, et kella üheksasele bussile jõuda.
Soovitan sellist suvehommikust teekonda kõigile – kella 6 ajal on päike juulis-augustis juba tõusnud, aga pole jõudnud maailma veel palavaks kütta, inimesed enamuses alles magavad, ühtegi autot ei sõida, küll aga on loodus ergas ja ärkvel ning sumiseb, sahiseb ja vidistab kõikjal su ümber. Tee peal klõpsisin ka mõned pildid:
Hästi tore oli see, et nii palju häid sõpru sel aastal jälle tee Saaremaale leidis. Jagatud rõõm on mitmekordne rõõm ja Saaremaa rõõmu lihtsalt peab jagama. Tuleks nüüd vaid maja kõpitsemine suurema hooga ette võtta, et külalistele õdusamat olemist pakkuda. Ja voodeid tuleks ka juurde osta. 🙂
Nagu eelmisel aastal, olid Pariisi sõbrad täiesti lummatud putukate-mutukate maailmast. Nendega kujunes ka 1 kilomeetrine jalutuskäik mereranda mitmetunniseks seikluseks.
Elmar tähistas meie juures sidrunikoogiga oma neljanda eluaasta esimest hommikut:
Uue korvirõnga panime ka üles. Igale kasvule midagi. 🙂
Loodetavasti sellest Saaremaa-Pariis sõpruskohtumisest saab igasuvine traditsioon.
Augustikuu tõi kaasa tõelise õunauputuse. Kõik minu 12+ õunapuud olid sellises eufoorias äraniidetud rohust ja kiviaia puhastamisega kaasnenud päikesevalgusest, et igaüks valas mind üle keskmiselt tonni õuntega. Note for yourself: mahlapressi ostmine on järgmisel aastal absolute must! Sel aastal oli siis lihtsalt metssigadel pidu, kuni neid vaesekesi katku ettekäändel maha nottima hakati. Vaesed notsud!
Õunad olid kõik imemaitsvad, punapõsksed ja ühegi ussiauguta. Nii palju, kui käed vähegi jaksasid kanda, vedasin neid laiali Kuressaarde ja Tallinna, peotäis jõudis otsaga Brüsselissegi.
Köögiaknast avanev vaade õunapuudele on minu meelest maailma kõige ilusam vaade üldse, omamoodi teraapiline.
Lisaks õuntele tõi august meie aeda nunnu liblikarööviku, uskumatu sarvilise siklase ja mõned nahkhiired. Rööviku leidsime maanteelt ja panime oma õunapuu otsa elama. Ta hakkas kohe ühte õunapuulehte sööma, kusjuures täiesti selgelt oli kuulda vaikset krõmpsutamist! Vau! Ometi oli ta suu nii ultra-mikro-miniatuurne, et seal sees olevad hambad oleksid vist ainult mikroskoobi all nähtavad.
Igav ei hakanud kordagi, ehkki nädalakese olin maal täitsa üksinda, seltsiks ainult Vikerraadio. 🙂
Ja siis Tallinn. Suve keskel paar päeva Haapsalu järel ja siis veel paar päeva puhkuse lõpus. Jälle palju toredaid inimesi ja kohtumisi. Kohtumised võiksidki olla selle suve märksõnaks. Mõnda inimest ei olnud vahepeal 21 aastat näinud. Kohtumiste tihedus viis mõttele, et miski oleks nagu lõppemas/algamas..
Vanalinna katustelt avastasime kaks lahedat kassi:
Käisime Raplas oma kohvikannusid glasuurimas ja augusti lõpus saime oma kaua tehtud kaunikesed kätte. Näe, sellised tulidki :):
Tegime väljasõidu Keila Joale, kus on ära tehtud uskumatult suur töö, ehkki palju on ikka veel teha ka. 8 eurone pilet kahe ruumi külastamise eest tundus siiski tiba kallis.
Soovitada võib toredat uut hostelit Uuel tänaval ja veelgi toredamat uut jäätisekohvikut Gelato Ladies kohe hosteli kõrval. Proovige seal kindlasti Hugo-nimelist jäätist leedripuumarjadest!
Nagu ikka, oli tagasi Belgiasse sõita veits nukker, aga õnneks pidin seekord tööl olema esialgu vaid ühe päeva, siis ootas ees 4 päevane sõit Pariisi. 🙂 Sellest juba järgmises postituses.