Detsember

Talv on ka Brüsselisse kohale jõudnud. Lund pole sel aastal küll veel näha olnud, aga hommikuti on siiski vahel juba ka miinuskraade, mis sundis kapipõhjast kindad välja otsima. Ilmselt tuleb varsti välja sikutada ka talvemantel. Isegi C. soostus mõningase veenmise järel dressipluusi talvejope vastu vahetama. Neil seal koolis ei ole ju mingit riidehoiu ega asjade ärapanemise võimalust. Seetõttu ollakse päev otsa välisjalanõudes (peamiselt botastes, sest talvesaabastest ei tea siin keegi midagi) ja tassitakse oma jopet tunnist tundi kaasas. Väga tobe olukord. Muidugi, kui koolis on ca 3000 õpilast, siis on selliste olmeküsimuste korraldamine muidugi keerulisem kui väikeses koolis, aga hea tahtmise korral kindlasti mitte võimatu ülesanne.

Hästi  intensiivne  ja sisukas aeg on olnud. Neljapäeviti käin ikka edasi oma joonistuskursusel, kus Liinaga sügisel alustasime. Karpide, lusikate, tindipottide ja fotoaparaatide joonistamiselt oleme nüüd jõudnud aktimodellini. Kaks viimast korda on meil modelliks käinud küpses eas Juliette, kes on modellina tõeline professionaal ning võtab väga meisterlikult igasuguseid kunstilisi poose, mille jäädvustamiseks on meil siis aega 30 sekundist 5 minutini. Väga huvitav kogemus igal juhul, kogu see buduaarilik atmosfäär seal.

Üle-eelmisel nädalavahetusel käisime Pariisis ja eelmisel nädalavahetusel Amsterdamis. See on see Brüsselis elamise rõõm ja õnn, et rongisõit neisse linnadesse võrdub aja- ja rahakulu poolest Tallinnast Tartusse sõiduga.

Pariisis olime külas Kaial ja Pedrol ning oli hästi tore. Kaia oli just lõpetanud kogu korteri remondi, nii et kõik kiirgas värskest värvist.

dsc_4331

Käisime ka tema ateljees, kuhu ma polnudki varem sattunud, ehkki see ateljee on tal juba 10 aastat. Järgmisel sügisel on meil kavas korraldada tema näitus Brüsselis, nii et käisime teoseid üle vaatamas. 🙂 Kuna Kaial ja C.-l on plaanis sel näitusel üles astuda ka ühise hologrammiprojektiga, käisime lähedal asuvas Emmaüse kommuunis äravisatud elektrooniliste komponentide jahil, millest neid hologramme teha annaks. Emmaüsis meil erilist edu ei olnud, aga igasugused loomingulised ideed teostuse poole pealt muidugi Kaial ja C.-l idanesid.

15227930_10154759973197272_1762014465_n

Ma vist ei ole sellest oma blogis kirjutanud, et C.-l on juba paar aastat olnud oma DIY Youtube’i kanal, mis talle väikest taskuraha sisse toob ja millega ta võitis  sügisel ka ühe prantsuskeelsete videote konkursi. Muu hulgas õpetab ta seal ka  hologramme tegema.

Pariisis oli meil plaanis minna ka Louis Vuittoni Fondi ühe vene kunstikollektsionääri impressionistide näitust vaatama, aga seal oli kahjuks selline järjekord, et oleksime paar tundi sabas seisnud ja oma rongist maha jäänud. Nii et sinna läheme järgmine kord ja siis oleme juba targemad ja ostame piletid netist ette ära. Aga vähemalt väljaspoolt oli see 2014. aastal avatud maja igavesti äge ja kunstiline.

pedro-ja-kaiaga

Kunstinäituse asemel jalutasime hoopis kõrvalolevas Jardin d’Acclimatation’is ja pärast Champs-Elysées’l jõuluturul. Sellised jõuluturud Lääne-Euroopa suurlinnades on küll maailma kõige mõttetumad kohad üldse – kohutavalt palju trügimist kitsal pinnal ning kõikides putkades ikka üks ja sama träni & kiirsöök aastast aastasse. Brüsseli jõuluturul pole ma juba mitu aastat trügimas käinudki. Kõige jubedam mälestus on mul aga Aachenist Saksamaal, kus kohati tuli ikka konkreetselt oodata, et saaks jälle sammukese edasi astuda.  Seevastu Viinis ja Prahas oli see jõuluturundus lahendatud nutikamalt – miniturud olid püsti igal suuremal tänavanurgal ja platsil ning nõnda oli kõigile soovijatele seal piisavalt ruumi. Sel aastavahetusel läheme Zagrebisse, mille jõuluturg valiti eelmisel aastal Euroopa parimaks – saab siis näha, kuidas nemad selle korraldanud on.

Sel nädalavahetusel sõitsime Amsterdami  Estas Tonne kontserdile. Äärmiselt põnev inimene ja tõeline kitarrivirtuoos. Geenius. Ma ei imestaks, kui seejuures oleks tegemist taaskehastunud Jeesus Kristusega. 🙂 Kontsert toimus klubis ClubLite, mis tundub olevat selline äge alternatiivklubi – joogast, tantrismist, meditatsioonist ja muudest vaimsetest praktikatest huvitujatele. Ka Estase kontserdi ajal oli saalis mitmeid joogariietes inimesi. Tegelikult oli see Amsterdami lisakontsert. Esimene müüdi oktoobris välja paari tunniga ja kui ClubLite andis FBs teada, et nad on saanud Estase nõusoleku lisakontserdiks, läksin töölt lõunapausi ajal koju pileteid ostma (mul ei olnud tööl oma pangaülekannete tegemise vidinat (Belgian Special 🙂 kaasas) ning hästi tegin, et läksin, sest paar tundi hiljem oli ka lisakontsert välja müüdud.

Olime seekord selles hotellis, mille valisin klubi läheduse tõttu. Kontsert lõppes pärast kella 23  ja siis poleks tahtnud hakata kuhugi kaugele seiklema. Aga tegelikult oli see hotell igas mõttes hea valik – oli mullivann, rõdu laua ja toolidega, lisaks vooditele suur mõnus diivan istumiseks ning väga ok hommikusöök rootsi lauas. Saabumisel pakuti ka tassike tasuta capuccinot. 2-inimese tuba maksis 80 eurot, nii et igati hea diil.

Estase kontsert oli muidugi võimas. Ta oli üksi laval kolm tundi järjest ning mängis lakkamatult. Rahvas saalis istus tunnikese täiesti hiirvaikselt, siis hakkasid mõned tasapisi transsi minema. Vahepeal Estas ka rääkis natuke. Pühendas kontserdi Standing Rock’i indiaanlastele, kes võitlevad praegu oma puhta vee eest, mis tegelikult on meie kõigi ühine puhas vesi. Loitsis indiaani keeles. Kutsus inimesi üles olema päriselt, mitte tegelased kellegi ettekirjutatud stsenaariumis. Rääkis sellest, et tegelikult on kogu nähtav ja nähtamatu maailm laine, helilaine. Seega muusika. Kõik on muusika.

Järgmisel päeval käisime natuke ka Amsterdamis shoppamas. Kohe meie hotelli kõrvaltänavas oli üks kingapood, mis spetsialiseerus suurtele numbritele, meestele  kuni suuruseni 52, naistele kuni 45. Väga tore, nüüd teab, kuhu järgmisel korral sammud seada, kui jälle jalatsipõud on. Sealne kaup tundus kõik hästi kvaliteetne, aga kallis ka.

dsc_4370

Hotell jäi natuke kesklinnast välja ning seal ümbruskonnas oli palju huvitavaid poode. Kesklinnas on ju peamiselt vaid riided-jalanõud ja suveniirid. Aga sealt leidsime ühe tööriistade-tarvikute poe, kuhu C. sukeldus ligemale tunnikeseks, ning mitu huvitavat kodukaupade poodi. Kui Prantsusmaal käies on poes alati praktiliselt samad asjad, mis Belgias, siis Holland on siiski ägedalt omanäoline. Isegi toidupoes käimine on seal elamus, sest vähemalt pool kaubast on Belgias müügilolevast erinev.

Lõpetuseks ka väike tordiülevaade viimase kuu toodangust.

dsc04061

Kolleegidega on meil jõulupidu selleks aastaks juba peetud ning sinna tegin sellise jõhvikavahutordi pohlatarretise ja sidrunibiskviidiga. Kokku oli sel tordil 10 kihti, kahjuks läks meelest ära lahtilõigatud torti pildistada. Päkapikud on maasikast ja sefiirist ning kuused tehtud jäätisetorbikutest, śokolaadist  ja beseest.

dsc_4356

Elu esimene ämblikmees, päris loominguline nikerdamine:

valge

Jätkuvalt toredat advendiaega kõigile!

Suvelõpu tiir Prantsusmaal – Pariis, Rouen, Giverny

dsc_4069

Selle aasta mais ja juunis pidin töö juures palju ületunde tegema. Õnneks on meil nii, et ükski ületund ei lähe kaduma, vaid need saab hiljem vabade päevade kujul välja võtta. Nii ma siis saingi septembri alguses 2 ekstra vaba päeva, et teha enne C. kooli algust (5. septembril) üks väike tiiruke Prantsusmaal.  Ajastus poleks saanud parem olla – turiste vähe, kohalikud tööl ja lapsed koolis, ilm aga suurepärane. Pariisi tänavad  olid üle pika aja mõnusalt inimtühjad, isegi Suurtel Bulvaritel sai täiesti rahulikult uhkes üksinduses patseerida ja Café Pouchkine’is ei olnud peale meie ühtegi inimest. Muide, kes otsib Pariisi parimaid croissant‘e, võiks proovida selle kohviku omi.

Hotelli olin sel korral pikalt ette broneerinud ning tõelise pärli välja õngitsenud – hotell Suez otse Saint Micheli bulvaril, 5 minuti kaugusel Seine’i jõest ja Notre Dame’ist. Ilusa prantsuse rõduga aken:

dsc_3933

kust avanes selline eht-pariislaslik vaade:

dsc_3932

Kuna ma olen Pariisis väga palju käinud, seal mitmel korral elanud ja isegi giidina töötanud, siis seekord väga konkreetseid plaane ei teinud, tegutsesime suures osas spontaanselt. Esimesel päeval jalutasime alustuseks palju ringi ja nautisime tühja linna, mina täiendasin oma varusid kondiitritarvikute poodides, sest väga spetsiifilisi asju vist mujalt osta ei saagi kui Pariisist.

Kella nelja ajal läksime Louvre’isse, sest juunikuus seal Markusega käies tekkis tunne, et need Egiptuse saalid vajaksid natuke põhjalikumat süvenemist. Kaks tundi enne muuseumi sulgemist ei olnud kassasabas enam ühtegi inimest. Väga mõnus.

dsc_3934

Louvre’is peakski nii käima, et lähed sinna mõned tunnid enne sulgemist ja võtad käsile ainult ühe valdkonna korraga. Väsitab palju vähem ja võimaldab süveneda.

Kui eelmisel korral köitsid mu tähelepanu kassi muumiad, siis nüüd märkasin ka tillukest kassi sarkofaagi:

dsc_3936

Piltkirjaga kaetud sarkofaage ja kivitahvleid on väga põnev uurida. Tänapäeva teadus pole seda maailma kindlasti veel päris lõpuni mõistnud.

dsc_3938

Õhtul istusime pikalt Notre Dame’i ees. Seal on alati väga eriline tunne, mida on raske sõnastada. Justkui oleks sinna kohta löödud mingi tugev rõhknael, mis hoiab sind kinni maakeral ja maakera kosmoses. Sügav rahu, kindluse- ja kaitstusetunne. See ei ole seotud Jumalaema kirikuga vaid just selle konkreetse maalapikesega, saarega keset Seine’i jõge, kus Pariisi linn 2000 aastat tagasi alguse sai ning siis tasapisi üle jõe kahele kaldale laienes. Pühakodasid on selles paigas olnud kaua enne seda, kui 12. sajandil sinna Notre Dame ehitati. Muide, naljakas, aga teine koht, kus mul on sellise põhjanaela-rõhknaela tunne, on Valduri majaesine Saaremaal. Et maailm keerleb ümber minu, aga mina olen paigal ja kaitstud. 🙂

dsc_4018

Järgmisel päeval sõitsime rongiga Roueni ja sealt edasi Givernysse. Ma ei olnud kummaski varem käinud. Rouenis oli meil aega 2 tundi. Jalutasime kõigepealt jõe äärde – nagu Pariisiski, voolab sealt läbi Seine, aga Rouenis on jõgi hoopis teistsugune, palju argisem:

dsc_3941

Seevastu katedraal on Rouenis vähemalt sama uhke, gooti leekestiilis.

dsc_3948

dsc_3949

Seestpoolt on katedraal samuti tõeline meistriteos, mitmekorruseliste kooriümbriskäikude ja gigantsete sambakobaratega, kusjuures kogu hoone sai II maailmasõjas märkimisväärselt kannatada.

dsc_3951

Roueni katedraalis on mitu tähelepanuväärset  hauda, näiteks on sinna maetud Richard Lõvisüdame süda. Alumisel fotol on aga Rollo haud aastast 933. Skandinaaviast pärit Rollo oli üks Richard Lõvisüdame esiisadest ning Prantsusmaa rannikul viikingite  vürstiriigi asutaja ja esimene juht. Viikingeid ehk siis Põhjast tulnud mehi (Nord Man) hakati Prantsusmaal nimetama normannideks, kes andsid nime kogu suurele piirkonnale – Normandiale. Rollo hauamonument on varsti juba 1100 aastat vana ja minu meelest väga ilus:

dsc_3950

Roueni vanalinn on väike ja kompaktne, klassikalise prantsuse liivakivi kõrval näeb ka saksa vahverki.

dsc_3945

dsc_3957

dsc_3958

Jeanne d’Arci nimi on samuti selle linnaga seotud. Pärast seda, kui Jeanne’ile oli esitatud süüdistus nõidumises, hoiti teda vangis ühes Roueni kindlustornis, mis kannab nüüd nime Jeanne d’Arci torn ning hiljem põletati Jeanne  samas linnas tuleriidal.

dsc_3962

 

dsc_3961

 

Rouenist sõitsime edasi Givernysse, mille on kuulsaks teinud impressionistid ja eelkõige Claude Monet, kes ostis sinna suvemaja, mille lilleaias ta maalis palju oma kuulsaid lillemaale, eelkõige vesiroosid (muide, Monet maalis ka seeria Roueni katedraalist).

dsc_3972

Givernysse sõitmiseks tuleb minna rongiga Vernoni (nii Pariisi kui Roueni poolt tulles ca 40 minutit sõitu) ja siis 15 minutit transfeer-bussiga. Bussipeatusesse juhatavad rongijaamast sellised kolmikhüppaja jalajäljed:

dsc_3992

Igal aastaajal on Giverny kindlasti väga erinev, vastavalt sellele, millistel lilledel parasjagu õitseaeg on. Septembri algus ei ole ilmselt just kõige õierikkam aeg, kuid see-eest oli õhus sügisele omast küpsust ja külluslikkust, aiaservadelt rippusid alla viinamarjakobarad ning mäenõlvalt saime korjata mitu peotäit põldmarju.

dsc_3963

dsc_3968

dsc_3977

dsc_3979

dsc_3990

 

dsc_3976

Kõige eredama elamuse jättis mulle üks puudealune restoran, mille sulnis atmosfäär ja põskhabemetega kelnerid tõi meelde mitu Renoiri maali. Sõime seal jäätist, et pildi sisse mineku tunnet täiega kogeda. 🙂

dsc_3975

dsc_3988

Sama restorani tagahoovist leidsime sellise vana ateljee:

dsc_3981

 

Tagasi Pariisis, läksime otsima Nicolas Flameli maja. Kes veel ei tea, siis Nicolas Flamel oli kuulus keskaegne alkeemik, kes tänapäeva noorte hulgas on saanud populaarseks Michael Scotti raamatusarja “Surematu Nicolas Flameli saladused” järgi, mis on tõlgitud ka eesti keelde. Väga mõnus lugemine, soovitan kõigile teismelistele raamatusõpradele. Mina olen praeguseks kõik 6 raamatud läbi saanud, C.-l on poolele viies.

Flameli kodumaja, millest raamatus ka päris palju juttu, asub Pompidou keskuse lähedal Montmorency tänaval, mis on nii kitsuke, et linnakaartidele seda enamasti märgitud ei ole. Maja nr 51 on ehitatud 1407. aastal ja tegu on Pariisi vanima säilinud kivimajaga. Alumisel korrusel tegutseb restoran, mille lastemenüü kannab muide Harry Potteri nime.

dsc_4001

Maja on kaetud üliägedate keskaegsete raidkirjadega, akende kohal  jookseb näiteks ladinakeelne kiri “Meie, künnimehed ja naised, kes me elame vööruses selles majas, mis on ehitatud 1407, oleme kohustatud iga päev lausuma meieisapalve  ja “Ave Maria” palve, tänades jumalat  tema hiilguse eest, mis andestab vaestele ja surnud patustele“.

dsc_4000

 

dsc_4004

dsc_4003

Kolmas päev Pariisis oli samuti väga kultuurne. Hommikul alustasime Inimese muuseumiga (Musée de l’Homme), seejärel kitarrinäitus muusikamuuseumis ja siis veel mõned kunstinäituste avamised koos Kaiaga.

Inimese muuseum, endine antropoloogiamuuseum, oli vahepeal palju aastaid remondis, mille käigus kogu kollektsioon ümber  kujundati (ilmselt poliitilist korrektsust silmas pidades). 2015. aastal muuseum siis lõpuks taasavati – avara, valge ja interaktiivsena. Kellel võimalust, siis soovitan külastada, on ühtaegu nii lõbus kui ka huvitav. Näiteks selliseid keeli (samasugused niisked-nätsked kui inimese suus olevad keeled 🙂 ) sikutades saab kuulda erinevaid maailma keeli.

dsc_4020

Sinna tasub minna juba kasvõi muuseumikohvikus avaneva vaate pärast! Kusjuures kohv on seal (inimtühjas) kohvikus vägagi demokraatliku hinnaga.

dsc_4029

dsc_4025

Pariisi muusikamuuseumi oleme varem juba külastanud, seekord läksime sinna kitarrinäituse pärast. Näitus koosnes põhimõtteliselt ühest suurest vineerkitarrist, mille sisemuses võis vaadata muusikavideosid, õnneks  tagapool sai  ka päris kitarre proovida. Ning kui me seal siis juba kord olime, tegime ka ülejäänud muuseumile tiiru peale. Kaasa antakse kõrvaklapid, mis võimaldavad eksponaatide heli kuulata, nii et igav seal muuseumis kindlasti ei hakka.

dsc_4038

dsc_4039

Uudistasime ka uut ja väga kummalise arhitektuuriga Filharmoonia maja, mis eelmisel aastal sealsamas Villette’i pargis valmis sai:

dsc_4034

dsc_4037

Villette’i park on Kirde-Pariisi äärealal noorte hulgas populaarne ajaveetmispaik. Lisaks Muusikalinnakule on seal kanali ääres ka noorte teadus- ja tehnikakeskus, kerakujuline kino jne. Laupäevase ilusa ilmaga oli kogu park rahvast tihedalt täis.

dsc_4041

Õhtul käisime Kaiaga veel Turenne’i tänaval paaril kunstinäituse avamisel, mis oli päris ekstreemne kogemus. Quo vadis, ars longa??? Näiteks üks eesti kunstnik, kelle nime ei hakka siinkohal nimetama, astus üles sellise “teosega”:

dsc_4044

Südaöö paiku jalutasime lõpuks läbi kesklinna hotelli poole ja üle Cité saare minnes istusime jälle pool tunnikest Notre Dame’i ees. Keskööst hoolimata oli plats ikka rahvast täis, taevas kiriku kohal oli tumemust ja ilma ainsagi täheta nagu paks samet. See foto on telefoniga tehtud umbes täpselt südaööl:

dsc_4045

Viimane hommik Pariisis algas mõnusa klassikalise prantsuse  hommikusöögiga Saint Micheli bulvari otsas. Mulle meeldib, kuidas Pariisi kohvikutes on toolid alati rivistatud näoga tänava suunas, et kõik külastajad saaksid jälgida möödakäijate pakutavat vaatemängu:

dsc_4056

dsc_4059

Kuna oli kuu esimene pühapäev ja kõik muuseumid tasuta, tegime kiire põike Cluny muuseumisse, mis on üks mu lemmikuid ja kohe meie hotelli kõrval. Sealne ekspositsioon käsitleb peamiselt Pariisi Rooma-perioodi, ehk siis seda aega, mis eelnes esimeste frankide tulekule meie ajaarvamise alguses. Tänapäevases linnapildis pole 2000 aastase ehitustegevuse tagajärjel roomlastest just palju alles jäänud, peamiselt vaid kunagiste Rooma termide varemed. Clunys leidub aga nii mõndagi. Näiteks kasvõi see sarvilist jumalat Cernunnost  kujutav kapiteel aastast 14-37 p.Kr, mis  leiti 19. sajandil Notre Dame’i kooriruumi aluse maa läbikaevamise käigus. Nagu ma eespool ütlesin, oli seal ju mitmeid paganlikke pühakodasid enne Notre Dame’i ehitust.

dsc_4054

Cluny peamine vaatamisväärsus, mille tõttu seda endist kloostrit kindlasti külastada tasuks, on aga 6 suurt seinavaipa “Daam ükssarvikuga” teemal. Väga lummavad ja natuke müstilised vaibad.

Otsustasime, et sel aastal hakkame korra kuus Pariisis käima. Eks vaatame, kuidas see välja kukub. 😀

dsc_4015

Poistega Pariisis

DSC_3569

Suvi ongi käes ja lastel lõpuks koolivaheaeg. Brüsselis on kooli ametlik lõpp tegelikult 7. juulil, aga juba teist aastat on siin keskkooli nooremad klassid, kellel veel eksameid ei ole, peale jaanipäeva vabaks lastud. “Keskkool” kestab siin teadupärast 7 aastat (põhikool 5 aastat) ning eksameid tehakse vist ainult kolmes viimases klassis. Seega on C. saanud nüüd varsti juba 3 nädalat puhata ja mõnuleb praegu Eestis. Tunnistusele läksin mina kooli järgi – nagu eelmistelgi aastatel, lõpetas ta ka seekord kiitusega, 10-palli süsteemis oli tema keskmine hinne üle 9, mis on muidugi supertubli saavutus. Seejuures ei õpi ta kodus praktiliselt mitte kunagi, väga harva, kui koolikoti üldse kodus lahti teeb. Aga siinne süsteem ongi teistsugune, koolipäevad on pikad ja õpetajad koju üldiselt lisaülesandeid ei anna. Kodus õppida tuleb ainult suuremateks kontrolltöödeks.

Muusikakool lõppes küll tavakoolist nädal aega hiljem ning klaverieksamiks valmistumine oli üksjagu pingeline, aga nüüd on ka see katsumus õnneks möödas. Muusikakoolide süsteem on Belgias veelgi imelikum, ma polegi sellest täpselt aru saanud: kõigepealt on 5 aastat õpinguid, kus nädalas on 1x erialapill + 2x solfedźo ning sellele järgnevad kvalifikatsiooniaastad, kus õpitakse ainult pilli ja edasi pääsevad parimad, kes nö kvalifitseeruvad. Neid aastaid on kokku 10! C. lõpetas eelmisel aastal oma õpingud ja pääses nüüd ka esimesest kvalifikatsioonist edasi (kaheksast said eksamile kolm).

Kohe vaheaja alguses tuli talle külla sõber M. Eestist, kellega nad koos muusikat teevad. Esimestel õhtutel mindi magama minu meelest alles kuskil kolme ja nelja vahel hommikul, sest muusikahoog oli sees nii suur. Väikse vahelduse huvides viisin poisid nädalavahetuseks Pariisi, et nad ennast natuke tuulutada saaksid.

DSC_3611

Sõitsime Izy-rongiga, mis on uus ja väga odav võimalus Brüsselist Pariisi saada. Kui piletid piisavalt pikalt ette osta, on edasi-tagasi võimalik sõita 5 euroga (see pilet ei taga istekohta), kindla istekohaga piletid algavad edasi-tagasi 15 eurost. Võrreldes kiirrong Thalysiga sõidab Izy tund aega kauem.

Ma olen ju kunagi mitu aastat töötanud reisifirmas Pariisi giidina ning seetõttu oli mul üsna hea ettekujutus, kuidas seda linna logistiliselt kõige loogilisemalt M.-le tutvustada. Tegelikult jõudsime isegi rohkem kui plaaninud olin, sest 14- ja 15-aastastel on tõesti väledad jalad.

DSC_3545

Esimesel päeval alustasime Eiffeli torni juurest, siis läksime üle Alma silla Bateau Mouche‘ide sadamasse ning tegime 1,5 tunnise laevasõidu Seine’i jõel.

Praegu Prantsusmaal käimasolevaid jalgpalli EMi mänge arvestades oli ka Eiffeli sisse üks pall riputatud:

DSC_3551

DSC_3537

 

DSC_3536

Pärast laevasõitu alustasime jalutuskäiku piki paremat kallast – Concorde’i väljak, Tuilleries’ aiad, Louvre, jäätis. 🙂

DSC_3566

DSC_3563

Louvre’isse läksime tunnikeseks ka sisse (alla 18-aastastele tasuta). Ega väga pikalt ei või teismelisi kunstiga hirmutada, aga Egiptuse muumiad & sarkofaagid ning Napoleon III eluruumid vaatasime ikka üle.

DSC_3572

Muumiate puhul oli huvitav see, et egiptlased tegid muumiaid ka kassidest ja krokodillidest (ja muudest loomadest ka), vaadake kui naljakad:

DSC_3577

DSC_3576

Siis jätkasime jalutuskäiku piki paremat kallast. Palais-Royali siseõues tegin toreda pildi, kus poisid on ühepikkused:

DSC_3586

Läbi les Halles‘ide jõudsime Pompidou juurde, kus käisime söömas, siis raekoja platsile, üle silla saarele Notre Dame’i juurde, kiire põige kirikusse sisse, siis üle silla vasakule kaldale ning õhtu lõpetas Luxembourg’i aed.

DSC_3595

Järgmisel hommikul sõitsime kõigepealt la Defence’i nö tulevikulinna. Poistele pakkus muidugi huvi eeskätt ilma juhita sõitev automaatne metroorong. Aga pilvelõhkujaid oli ka huvitav vaadata, prantslased on need suutnud kujundada üsna esteetilistena. Käisime isegi põgusalt śoppamas ja saime M.-le uued kingad.

DSC_3598

Siis oli programmis Champs-Elysées, uuesti Concorde, Madeleine’i kirik ja Montmantre. Sacre-Coeuris käisime samuti sees, see on oma erilise auraga üks minu kõige lemmikumaid kirikuid ja tundus, et M.-le ka meeldis.

DSC_3607

Ühe brasserie’ ees Montmantre’i jalamil elasime kaasa ka Prantsuse-Iirimaa kaheksandikfinaal-mängule, mille Prantsusmaa võitis 2:1. 🙂

DSC_3614

Pärast istusime veel Republique’i platsil ja tegime rongini aega parajaks.

Rongiga oli see tore lugu, et jaama jõudes selgus, et meie rong on graafikust kustutatud ja asendatud pool tundi hiljem väljuva rongiga. Egas midagi, läksime siis uuesti kohvikusse aega parajaks tegema. Uus rong valmistas aga meeldiva üllatuse, nimelt haagiti see kokku Thalys’iga ja sõitis Brüsselisse tunni ja 20 minutiga, mitte graafikujärgse kahe ja poole tunniga. Nii et tegelikult jõudsime koju isegi pool tundi varem kui planeeritud.

Sellega meie seiklused ühistranspordiga aga ei lõppenud. Paar päeva hiljem pidid poisid Eestisse lendama, et koos indiaanilaagrisse minna. Sain internetis küll check-ini ilusti tehtud, kuid lennujaamas tervitas meid tablool Tallinna lennu taga rasvane kiri CANCELLED. Jeerum küll, mul pole varem ühtki lendu tühistatud! Suunati meid siis Swissporti leti äärde, kus pakuti asenduseks järgmise päeva lendu Amsterdam-Tallinn. Öeldi, et kuna on puhkuste alguse aeg, siis üldiselt on kõik lennud täis ja esimesed vabad kohad otselennule oleksid olnud alles paari päeva pärast. Brüssel-Amsterdam lend oli samuti järgmiseks päevaks täis. Olukord lahendati nii, et meile anti taksovautśer (Unitax või Luxtax) sõiduks Amsterdami! Võib-olla oleks nad muidu pakkunud ka muid keerulisi ümberistumisi, aga ma rõhusin kohe alguses sellele, et tegemist on omapäi reisiva kahe alaealisega, keda pole mõtet jumal teab kuhu seiklema suunata.

Nii me siis läksime lennujaamast uuesti koju tagasi, et järgmisel hommikul kella kaheksaks lennujaama taksopeatusesse minna. Saime Amsterdami sõiduks musta Mercedese mustanahalise juhiga. Tee peal tabas meid mitu korda paduvihm ja istusime veidi ka ummikutes kinni, aga juht oli superosav ja tore, nii et seekord kõik sujus ning 2,5 tunniga olime Schipolis kohal.

Lõuna-Eestis toimuvasse indiaanilaagrisse saabusid poisid lõpuks alles südaööl, nii et esimene laagripäev läks Adria süül nende jaoks kaduma. Aga tegelikult on seegi lugu lõppkokkuvõttes siiski positiivne, sest lennufirma lubas mõlemale reisijale maksta hüvitist 400 eurot. Ja mina sain endale täiesti plaanivälise päeva Amsterdamis ringijalutamiseks. 🙂

Piilupart Donald ja teised

DSC00902

Lille’is otsustasime seekord olla kultuursed ja külastada kunstimuuseumi. Sealne kollektsioon pidavat olema üks Prantsusmaa parimatest ning pealegi elasime kohe selle kultuuritempli kõrval.

Palais des Beaux-Arts asub sellises ilusas sümmeetrilises hoones:

DSC_1400

Sisse saime suisa tasuta, sest juhuslikult oli samal nädalavahetusel Muuseumiöö. 🙂 Oli veel teinegi positiivne üllatus, nimelt oli muuseumi mai- ja juunikuuks vallutanud Piilupart Donald.

DSC_1453

On olemas selline 1982. aastal loodud kunstnike rühmitus nagu interDuck, kes valmistavad kuulsatest kunstiteostest ja artefaktidest koopiaid sellisel viisil, et  asendavad neil ühe või mitu tegelast piilupartidega. 😀 Seejuures on nad ülimalt meisterlikud ja originaalitruud ning annavad kogu algse kunstiteose sõnumi, idee ja meeleolu täielikult ka pardimaailmas edasi.

DSC00914

Näitused InterDucki teostest rändavad mööda maailma ringi, aga enamasti valmistavad nad iga muuseumi jaoks, kus nende tööd välja pannakse, oma Piilupardi-versiooni just selle konkreetse kollektsiooni mõnest kuulsamast tööst. Spetsiaalselt Lille’i kunstimuuseumile tehti 4 tööd (Rodini “Vari”, Donatello “Herodese pidu”, Jerome Bosch’i “Kontsert munas” ja Goya “Noored”).

Minu meelest on see lihtsalt geniaalne viis, et kunsti lastele lähemale tuua ja mudilased muuseumi meelitada. Ja endalgi oli väga huvitav!

DSC00957

Teejuhiks anti kaasa selline plaan, mille abil tuli siis kõik peidetud pardid üles otsida.

DSC_1503

Donaldid olid nimelt sobitatud ülejäänud muuseumikollektsiooni sisse, eksponeerituna samasugustes rasketes nikerdatud kuldraamides, nii et nende leidmine ei olnudki alguses nii lihtne. Mulle hakkasid viimaks piilupardinäod viirastuma lausa igal nurgal. 😀 Eriti kui arvestada, et ma kaugele ilma prillideta kuigi hästi ei näe.

Kui lõpuks märkasin, et pardipiltide all olid infotahvid pildi nime ja autoriga natuke suuremad ja teist tooni, muutus pardijaht õnneks hõlpsamaks. 🙂

Väga positiivne, et nendel infotahvlitel selgitati lahti ka konkreetse maali sünnilugu ja taust ning põimiti see osavalt Donaldiga, nii et need lapsed, kes viitsisid jutu läbi lugeda, said kindlasti palju targemaks.

DSC00890

Näiteks selle Monet’ “Tõusva päikese impressiooni” juures oli umbes selline tekst: “Lõuend kujutab Havre’i tööstussadamat hommikuudus. Niiskusest ähmastunud värvidega atmosfääris sõidavad kalurid merele. Donald on paadis esimeste seas. Lestadega varustatud veelinnuna on ta võrratu kalur. Kuna tema sulestik on veekindel, suudab ta keset la Manche’i väina trotsida vihma, tuult ja külma. Claude Monet’ poolt 1872. aastal maalitud  “Tõusva päikese impressioon” on teos, mis andis oma nime impressionistide liikumisele (Boudin, Degas, Manet, Pissarro, Renoir). Vastandudes akadeemilisele kunstile ja enne, kui sellest sai üks kõige hinnatumaid kunstivoolusid, oli impressionism oma kaasaegsete kunstikriitikute pilgete objekt, kuid need pilked olid kunstnike jaoks nagu pardi selga vesi.”

Selleks, et Donaldi tuttav profiil ühest paadist üles leida, tuleb maali õige hoolega silmitseda. 😀

DSC00907

Aga järgnevalt siis üks valik kuulsatest partidest.

DSC00897

DSC00913

DSC00916

DSC00920

DSC00924

DSC00898

DSC00900

DSC_1419

DSC_1445

DSC00881

Üks minu lemmikumaid pilte, “Tütarlaps pärlkõrvarõngaga” oli ka esindatud:

DSC_1423

See aga oli mu pardipildilemmik – “Kontsert munas”, kõrvuti originaaliga:

DSC_1415

Rodin, detail “Põrguväravatest”, taamal on näha ka originaal:

DSC_1409

Keldrikorrusel oli teemaks Vana-Egiptus ja Vana-Kreeka:

DSC00941

DSC_1443

DSC00946

DSC00940

DSC_1451

DSC00987

See mündikogu võttis küll ahhetama – oli ikka vaeva nähtud:

DSC00979

DSC00981

Leonardo joonised pardi vaatevinklist:

DSC00948

DSC00961

DSC00955

DSC00958

Keskaegsed raamatuillustratsioonid:

DSC00974

Ei puudunud ka altarimaal:

DSC_1444

Muuseumi aatriumis oli väljapanek “Maailm läbi piilupardi silmade”. Näiteks maakera on ju partide jaoks kindlasti munakujuline:

DSC00851

Skafandrid tuleks teha mõningate oluliste täiendustega:

DSC_1408

Trooja hobune oleks pigem sellise kujuga:

DSC00850

Lihavõttesaarel moaid oleksid pisut teistsugused:

DSC00845

ja kuidas oligi see lugu Romuse ja Remulusega:

DSC00849

Aasta alguses Viinis nähtud Villendorfi Veenuse pardimammast teisik:

DSC00847

Ning sellised võisid olla piilupartide eellased dinosauruste ja mammutite ajal:

DSC00998DSC00846

Parditeema jätkus muuseumipoes:

DSC01004DSC01009

Kusjuures ei saa öelda, et kõik prantslastest muuseumikülastajad sellest ettevõtmisest suures vaimustuses oleks olnud. 😀 Nii mõnigi kirtsutas nina ja pidas Disney-teema kunstitemplisse toomist kõrge kultuuri solkimiseks. Ka meie hotelliomanik oli näituse suhtes vägagi skeptiline, ehkki polnud ise seda veel näinudki. Teda ei veennud ka minu väide, et selline mänguline lähenemine aitab kunstiajaloo lastele lähemale tuua. Ta leidis, et Prantsusmaal saavad lapsed koolis niigi hea kunstihariduse. 🙂

Mulle isiklikult jättis see näitus aga suurepärase mulje. Otsekui värske tuul oleks nendest seiskunud ajaga ruumidest läbi puhunud.

 

 

Lille

DSC_1362

Lille on väike armas linn Põhja-Prantsusmaal, üsna Belgia piiri lähedal. Arvestades et Thalys ja TGV kihutavad sinna Brüsselist ca 25 minutiga, on enam kui veider, et me oma 8-aastase Brüsseli-elu jooksul sinna veel sattunud ei olnudki. Maikuu viimasel nädalavahetusel sai see viga siis lõpuks parandatud.

DSC_1384

DSC_1389

Esiteks tahaks kiita meie seekordset hotelli. Õigupoolest polnudki see niivõrd hotell kui 4 külalistetoaga kodumajutus, mida peab üksik nooremapoolne meesterahvas, kes on perekonnalt päranduseks saanud uhke kesklinnamaja, suurepärase asukohaga otse kunstimuuseumi kõrval. Seda ta siis seal üksinda peab, olles nii administraator, kokk kui ka koristaja kõik ühes isikus. Oma ülesannetega saab ta sedavõrd hästi hakkama, et tema majutuskohta soovitab ka Michelini giid. 🙂

DSC_1465

Maja on väga elegantselt ja hea maitsega projekteeritud ja kujundatud.

DSC_1463

Hommikusöök oli üks parimaid, mis me kuskil saanud oleme. Noh, eks suurte hotellikettide rootsi laua valikud on olnud muidugi rikkalikumad, aga selle hommikusöögi seal tegi eriliseks võluv personaalsus. Nimelt serveeris majaperemees selle meile soovitud kellaajal otse tuppa (meie käsutuses oli nii elu- kui ka magamistuba), mille jaoks ta tassis mööda keerdtreppi üles kolmandale korrusele terve serviisi koos kõigi tulede ja viledega (nupsikud munapeekrid, võitoosid, pipra-soolatopsid jne), et siis efektselt valge laudlina lauale laotada ja kogu see kupatus sinna peale sättida. Soojad, äsja pagari juurest toodud saiakesed (ka neil käib ta igal hommikul ise järel), värsked maasikad, juustud-singid, jogurtid jne.

DSC_1403

Lihtsalt äärmiselt tore ja taevalik on lasta ennast mõnel päeval oma elus niimoodi hellitada. Dolce vita oma parimal kujul.

DSC01034

Lille’i linn ise oli ka tore. Esimesel päeval kolasime mööda poode ja teisel päeval nautisime kunsti. Kunsti kohta tuleb hiljem eraldi postitus. Söömas käisime prantsuse, jaapani ja india söögikohas, aga kõik need olid üsna keskpärased, nii et soovitama ei hakka. Prantsuse pannkoogirestoranis oleks ilmselt paremini läinud, kui poleks tellinud pannkooki nimega Vana Lille. Nimelt oli selle täidiseks mingi väga kange juust, mis lõhnas ja maitses konkreetselt nagu mäda. Hiljem kuulsin Liinalt, kes on Lille’i koha pealt asjatundja, et miski selline vänge juust pidavatki seal olema kohalik au ja uhkus. Oleks pidanud oskama nime järgi kahtlustada ja tellima mõne turvalisema täidise.

DSC_1344

Käisime ka Lille’i vanimas kohvikus Meert, mis tegutseb aastast 1761. Nagu selle puhtast flaami nimestki näha, et kuulunud Lille kohviku asutamisaastal veel üldsegi Prantsusmaale, vaid oli koos Madalmaade lõunapoolsete provintsidega Hispaania võimu all.

Vitriinaken on sellel kohvikul igatahes uhke ja lakkamatult peatuvad selle ees giidiga turismigrupid.

DSC00824

DSC_1454

Hinnad olid muidugi krõbedad, ei jäänud alla Café Pouchkine’ile Pariisis. Otsustasime proovida kohalikku Põhja-Prantsusmaa spetsialiteeti, kooki nimega Le Merveilleux (Imeline). Need nägid välja täiuslikud ja elegantne meesmüüja pakkis need väga ilusasse karpi, paraku jäi maitseelamus ostuelamusele kõvasti alla. Võrreldes ühest teisest, no name pagariärist ostetud samade kookidega olid Meerti omad ilmselgelt liiga magusad.

Merveilleux’ idee iseenesest on aga hea – nagu väikesed Pavlovad, beseekihid vaheldmisi kreemiga.

DSC_1462

C. suureks rõõmuks on Lille’is mitu ägedat muusikariistade poodi. Üks neist polnudki veel nagu päriselt avatud, sest sisetööd ja kauba väljapanek oli alles pooleli, aga saime natuke sisse piiluda ja kitarrivalik võttis silme eest kirjuks.

DSC_1365

DSC00825

DSC00826

DSC_1368

Üldiselt on Lille’i vanalinna välisilme üsna erinev teistest Prantsuse linnadest. Kui muidu kohtab Prantsusmaal enamasti liivakivi beeži, valget ja halli, siis Lille oli ootamatult lopsakas ja värviline, meenutades  natuke Hispaaniat, kelle võimu alla ta ju mitu sajandit kuuluski.

DSC_1387

DSC_1395

DSC_1343

Nägin ka oma lemmikuid – juugendmotiive:

DSC_1345

DSC_1348

Ja mõnda üpris imelikku maja, näiteks sellist kiitsakat kuuekordset eramut all vasakul. Seestpoolt see vist peamiselt trepikojast koosnebki:

DSC_1469

Üks väga tore asi Lille’is on selle äsjarenoveeritud loomaaed, mis on – kujutage ette – täiesti tasuta! Kusjuures Euroopas pole ju loomaaiad üldjuhul sugugi odav lõbu, Antwerpenis näiteks tuleb pileti eest välja käia rohkem kui 22 eurot. Lille’i loomaaed pole väga suur, aga ka mitte mikroskoopiline ning väga kenasti kujundatud. Näha saab nii leemureid, punast pandat kui ninasarvikuid.

DSC_1457

DSC_1460

Arvata võib, et satume Lille’i veel teinekordki. Ehk juba septembri esimesel nädalavahetusel, kui kogu linna võtab enda alla Euroopa suurim kirbuturg. 🙂

DSC_1467