Šokolaad

dsc_4109

Belgia on teada-tuntud šokolaadimaa, Euroopas suudab ehk üksnes  Šveits talle selles vallas konkurentsi pakkuda. Vikipeedia  loeb üles 36 Belgia šokolaaditootjat, aga tegelikkuses on neid kindlasti veel märksa rohkem. Poodides enimlevinud mark on  Côte d’Or, mis on nö laiatarbekaup nagu meie Kalev, ainult et  siiski väga  kvaliteetne ja suure kakaosisaldusega. Siis on rida natuke eksklusiivsemat kraami – Leonidas, Neuhaus, Cornet- Royal jne, kes on küll ka suured ettevõtted, aga müüvad oma toodangut (põhiliselt erineva täidisega pralineekomme) endanimelistes butiikides, mitte suvalises toidupoes. Ja siis on veel palju  chocolatier‘sid ehk šokolaadimeistreid, kes valmistavad ainult käsitööšokolaadi.

Chocolatier tundub mulle väga ilus amet, ühtaegu tehnilist meisterlikkust nõudev ja loominguline. Eestis on see veel üsna vähe levinud, esmalt tuleb mulle pähe Anneli Viik, aga ehk  on mõni veel. Kuna kvaliteetne tooraine on kallis, siis ilmselt oleks Eestis ka raske selle äriga kasumisse jõuda. Siin on elu lihtsam – kuna üks suurimaid šokolaadihelveste tootjaid Callebaut on Belgia firma, on siin  hinnad soodsamad – just täna ostsin 2,5 kg 58% kakaosisaldusega helbeid 17 euro eest, samas kui Amazonist tellides peaks 1 kilo eest välja käima 15 eurot.

Brüsseli raekoja platsil asub väike šokolaadimuuseum, käisime seal kunagi 2005. aastal. Eelmisel laupäeval aga avastasime endale üllatuseks, et rue de Neckil asub veel teinegi šokolaadimuuseum.

dsc_4088

Sattusime sinna pooleldi juhuslikult ja lisaks veel päeval, mil seal oli rahvusvaheline üritus  demonstratsioonesinemiste ja degustatsioonidega. Kuna mingit reklaami sellele üritusele ei tehtud, oli maja praktiliselt tühi. Jalutasime ca kümnekesi ringi ja tundsime ennast väga eksklusiivselt, nagu kuninga kassid. Vaatasime Pariisist kohale sõitnud La Fabrique à Chocolat chocolatier  privaatset demonstratsiooni, kuidas teha ägedaid komme ja kaunistusi. Pärast saime kõik need kommid ära ka süüa. Väga lahe! Natuke oli selline tunne nagu Mary Poppinsi raamatus, et astud juhuslikult tänavalt sisse kuhugi pealtnäha tavalisse majja ja satud täiega võluruumi.

dsc_4092

dsc_4097

dsc_4102

Kusjuures see chocolatier oli ikka väga proff. Tempereerimiseks kasutas ta vähelevinud 2/3 meetodit, mida mina polegi seni veel proovida julgenud. Ehk et 2/3 šokolaadikogusest tuleb üles sulatad ja seejärel segada ülejäänud kolmandik sinna sisse, mis langetabki temperatuuri täpselt 32 kraadini. Tundub kuidagi liiga riskantne sellele kraadile täpselt pihta saada, aga tema enda kommid läikisid küll nagu peegel, nii et peab vist ikka järgi proovima.

dsc_4106

Lisaks olid seal muuseumis mõned suured šokolaadist kujud – Atomium, Püha Südame kirik ja triumfikaar, millest igaühe valmistamiseks kulus ligi 100 kg šokolaadi.

dsc_4113

dsc_4089

dsc_4086

Ja siis natuke ajaloolist kunsti. Eks me kõik oleme ju kunagi  kommipabereid kogunud. 🙂

dsc_4108
dsc_4110

dsc_4111

Muuseumis on ka pood ja kohvik, mis täidetud ahvatlevate lõhnadega. Paistis, et nende spetsialiteediks on igasugused hõrgud šokolaadijoogid. Meil C.-ga küll kahjuks polnud enam jaksu seal kohapeal maitsma hakata, aga ostsin kaasa puruteed, mille koostis oli parajalt intrigeeriv – rooibos, toorkakao, šokolaadihelbed, kakaoubade purustatud kestad, kuivatatud apelsiniviilud.

Nii et šokolaadisõbrad, kes te Brüsselisse satute, sellest majast tasuks kindlasti läbi põigata! Aadress on rue de Neckstraat 20.

15!

dsc03864

Septembri keskel, kalendrisuve viimasel nädalal, sai kallis lapsuke juba 15. Nii tähtsa sündmuse puhul  pidin oma kondiitrioskused muidugi  hoolega kokku koguma ja natuke üle oma varju hüppama. Sest see ei lähe ju ka mitte, kui ema igasuguseid põnevaid-kirevaid teematorte ainult teistele nikerdab. 😉

Et tort peab tulema muusikateemaline, oli kohe algusest peale selge, sest  kingituseks oli seekord plaanis basskitarr. Kaalusin varianti teha tordi peale kaunistuseks  śokolaadist  kitarr, aga leidsin siis – oma võimeid igati realistlikult hinnates -, et kõigi nende kumeruste ja keelte õigesse proportsiooni ja rakurssi sättimine võib liiga keeruliseks osutuda. Tiibklaver tundus lihtsam. 😀 Ja mine tea, võib-olla kunagi ühel sünnipäeval tuleb see päris tiibklaver ka ära, unistada ju võib. Seniks tuleb leppida śokolaadist variandiga, mille sees mitmevärvilised makroonid.

dsc03856

Kokku oli nikerdamist mitu õhtut, et kõik need väikesed detailid õigesti tempereeritud śokolaadist valmis saada ja omavahel kokku sobitada. Klaveritiibasid tegin igaks juhuks ka väikese varuga, et kui esimene paigaldades katki peaks minema, oleks uus kohe võtta. Õnneks varuvariante vaja ei läinud, neid sai pärast niisama krõbistada. 🙂

dsc03930

Tordi sisuks oli biskviit, kohupiim ja vaarikad, pealt katsin martsipaniga. Ümbritsev riba on  mandli-kakaobiskviit ja muusikamotiivid on joonistatud  valge śokolaadiga.

dsc03862

 

15 aastat ühist teekonda ja koos kasvamist – milline tore ja rõõmuküllane aeg on see olnud!  Ma olen väga tänulik nende aastate eest.

dsc03931

Ja nagu öeldud, siis meie kodune pillikogu sai jälle täiendust. Seekordse kaunitari järgi sõitsime Lille’i linna Prantsusmaale. Brüsseli muusikapoodide valik osutus ootamatult kehvaks ja interneti teel mina pilli ostmist ette ei kujuta. Nii tunduski kõige lihtsam sõita 30 minutiga Lille’i ja kapata viie tunniga läbi sealsed 7 (seitse!) muusikapoodi, mis peaasjalikult kitarridele keskendunud. Ja tadaa – seal ta oligi, mahagon ja roosipuu – 5-keeleline Ibanezi basskitarr! Leidsime kohe teisest poest, aga käisime igaks juhuks ülejäänud 5 ka läbi. Aga ei, paremat pakkumist ei näinud, sama kitarr oli ka viimases poes, aga ligi 50 eurot kallim, nii et kihutasime läbi linna uuesti teise poodi tagasi ja laekusime siis, keel vesti peal, 10 minutit enne rongi väljumist rongijaama. Kohvikusse merveilleux‘sid sööma ei jõudnudki, aga mis sest ikka.

dsc_4119

Suvelõpu tiir Prantsusmaal – Pariis, Rouen, Giverny

dsc_4069

Selle aasta mais ja juunis pidin töö juures palju ületunde tegema. Õnneks on meil nii, et ükski ületund ei lähe kaduma, vaid need saab hiljem vabade päevade kujul välja võtta. Nii ma siis saingi septembri alguses 2 ekstra vaba päeva, et teha enne C. kooli algust (5. septembril) üks väike tiiruke Prantsusmaal.  Ajastus poleks saanud parem olla – turiste vähe, kohalikud tööl ja lapsed koolis, ilm aga suurepärane. Pariisi tänavad  olid üle pika aja mõnusalt inimtühjad, isegi Suurtel Bulvaritel sai täiesti rahulikult uhkes üksinduses patseerida ja Café Pouchkine’is ei olnud peale meie ühtegi inimest. Muide, kes otsib Pariisi parimaid croissant‘e, võiks proovida selle kohviku omi.

Hotelli olin sel korral pikalt ette broneerinud ning tõelise pärli välja õngitsenud – hotell Suez otse Saint Micheli bulvaril, 5 minuti kaugusel Seine’i jõest ja Notre Dame’ist. Ilusa prantsuse rõduga aken:

dsc_3933

kust avanes selline eht-pariislaslik vaade:

dsc_3932

Kuna ma olen Pariisis väga palju käinud, seal mitmel korral elanud ja isegi giidina töötanud, siis seekord väga konkreetseid plaane ei teinud, tegutsesime suures osas spontaanselt. Esimesel päeval jalutasime alustuseks palju ringi ja nautisime tühja linna, mina täiendasin oma varusid kondiitritarvikute poodides, sest väga spetsiifilisi asju vist mujalt osta ei saagi kui Pariisist.

Kella nelja ajal läksime Louvre’isse, sest juunikuus seal Markusega käies tekkis tunne, et need Egiptuse saalid vajaksid natuke põhjalikumat süvenemist. Kaks tundi enne muuseumi sulgemist ei olnud kassasabas enam ühtegi inimest. Väga mõnus.

dsc_3934

Louvre’is peakski nii käima, et lähed sinna mõned tunnid enne sulgemist ja võtad käsile ainult ühe valdkonna korraga. Väsitab palju vähem ja võimaldab süveneda.

Kui eelmisel korral köitsid mu tähelepanu kassi muumiad, siis nüüd märkasin ka tillukest kassi sarkofaagi:

dsc_3936

Piltkirjaga kaetud sarkofaage ja kivitahvleid on väga põnev uurida. Tänapäeva teadus pole seda maailma kindlasti veel päris lõpuni mõistnud.

dsc_3938

Õhtul istusime pikalt Notre Dame’i ees. Seal on alati väga eriline tunne, mida on raske sõnastada. Justkui oleks sinna kohta löödud mingi tugev rõhknael, mis hoiab sind kinni maakeral ja maakera kosmoses. Sügav rahu, kindluse- ja kaitstusetunne. See ei ole seotud Jumalaema kirikuga vaid just selle konkreetse maalapikesega, saarega keset Seine’i jõge, kus Pariisi linn 2000 aastat tagasi alguse sai ning siis tasapisi üle jõe kahele kaldale laienes. Pühakodasid on selles paigas olnud kaua enne seda, kui 12. sajandil sinna Notre Dame ehitati. Muide, naljakas, aga teine koht, kus mul on sellise põhjanaela-rõhknaela tunne, on Valduri majaesine Saaremaal. Et maailm keerleb ümber minu, aga mina olen paigal ja kaitstud. 🙂

dsc_4018

Järgmisel päeval sõitsime rongiga Roueni ja sealt edasi Givernysse. Ma ei olnud kummaski varem käinud. Rouenis oli meil aega 2 tundi. Jalutasime kõigepealt jõe äärde – nagu Pariisiski, voolab sealt läbi Seine, aga Rouenis on jõgi hoopis teistsugune, palju argisem:

dsc_3941

Seevastu katedraal on Rouenis vähemalt sama uhke, gooti leekestiilis.

dsc_3948

dsc_3949

Seestpoolt on katedraal samuti tõeline meistriteos, mitmekorruseliste kooriümbriskäikude ja gigantsete sambakobaratega, kusjuures kogu hoone sai II maailmasõjas märkimisväärselt kannatada.

dsc_3951

Roueni katedraalis on mitu tähelepanuväärset  hauda, näiteks on sinna maetud Richard Lõvisüdame süda. Alumisel fotol on aga Rollo haud aastast 933. Skandinaaviast pärit Rollo oli üks Richard Lõvisüdame esiisadest ning Prantsusmaa rannikul viikingite  vürstiriigi asutaja ja esimene juht. Viikingeid ehk siis Põhjast tulnud mehi (Nord Man) hakati Prantsusmaal nimetama normannideks, kes andsid nime kogu suurele piirkonnale – Normandiale. Rollo hauamonument on varsti juba 1100 aastat vana ja minu meelest väga ilus:

dsc_3950

Roueni vanalinn on väike ja kompaktne, klassikalise prantsuse liivakivi kõrval näeb ka saksa vahverki.

dsc_3945

dsc_3957

dsc_3958

Jeanne d’Arci nimi on samuti selle linnaga seotud. Pärast seda, kui Jeanne’ile oli esitatud süüdistus nõidumises, hoiti teda vangis ühes Roueni kindlustornis, mis kannab nüüd nime Jeanne d’Arci torn ning hiljem põletati Jeanne  samas linnas tuleriidal.

dsc_3962

 

dsc_3961

 

Rouenist sõitsime edasi Givernysse, mille on kuulsaks teinud impressionistid ja eelkõige Claude Monet, kes ostis sinna suvemaja, mille lilleaias ta maalis palju oma kuulsaid lillemaale, eelkõige vesiroosid (muide, Monet maalis ka seeria Roueni katedraalist).

dsc_3972

Givernysse sõitmiseks tuleb minna rongiga Vernoni (nii Pariisi kui Roueni poolt tulles ca 40 minutit sõitu) ja siis 15 minutit transfeer-bussiga. Bussipeatusesse juhatavad rongijaamast sellised kolmikhüppaja jalajäljed:

dsc_3992

Igal aastaajal on Giverny kindlasti väga erinev, vastavalt sellele, millistel lilledel parasjagu õitseaeg on. Septembri algus ei ole ilmselt just kõige õierikkam aeg, kuid see-eest oli õhus sügisele omast küpsust ja külluslikkust, aiaservadelt rippusid alla viinamarjakobarad ning mäenõlvalt saime korjata mitu peotäit põldmarju.

dsc_3963

dsc_3968

dsc_3977

dsc_3979

dsc_3990

 

dsc_3976

Kõige eredama elamuse jättis mulle üks puudealune restoran, mille sulnis atmosfäär ja põskhabemetega kelnerid tõi meelde mitu Renoiri maali. Sõime seal jäätist, et pildi sisse mineku tunnet täiega kogeda. 🙂

dsc_3975

dsc_3988

Sama restorani tagahoovist leidsime sellise vana ateljee:

dsc_3981

 

Tagasi Pariisis, läksime otsima Nicolas Flameli maja. Kes veel ei tea, siis Nicolas Flamel oli kuulus keskaegne alkeemik, kes tänapäeva noorte hulgas on saanud populaarseks Michael Scotti raamatusarja “Surematu Nicolas Flameli saladused” järgi, mis on tõlgitud ka eesti keelde. Väga mõnus lugemine, soovitan kõigile teismelistele raamatusõpradele. Mina olen praeguseks kõik 6 raamatud läbi saanud, C.-l on poolele viies.

Flameli kodumaja, millest raamatus ka päris palju juttu, asub Pompidou keskuse lähedal Montmorency tänaval, mis on nii kitsuke, et linnakaartidele seda enamasti märgitud ei ole. Maja nr 51 on ehitatud 1407. aastal ja tegu on Pariisi vanima säilinud kivimajaga. Alumisel korrusel tegutseb restoran, mille lastemenüü kannab muide Harry Potteri nime.

dsc_4001

Maja on kaetud üliägedate keskaegsete raidkirjadega, akende kohal  jookseb näiteks ladinakeelne kiri “Meie, künnimehed ja naised, kes me elame vööruses selles majas, mis on ehitatud 1407, oleme kohustatud iga päev lausuma meieisapalve  ja “Ave Maria” palve, tänades jumalat  tema hiilguse eest, mis andestab vaestele ja surnud patustele“.

dsc_4000

 

dsc_4004

dsc_4003

Kolmas päev Pariisis oli samuti väga kultuurne. Hommikul alustasime Inimese muuseumiga (Musée de l’Homme), seejärel kitarrinäitus muusikamuuseumis ja siis veel mõned kunstinäituste avamised koos Kaiaga.

Inimese muuseum, endine antropoloogiamuuseum, oli vahepeal palju aastaid remondis, mille käigus kogu kollektsioon ümber  kujundati (ilmselt poliitilist korrektsust silmas pidades). 2015. aastal muuseum siis lõpuks taasavati – avara, valge ja interaktiivsena. Kellel võimalust, siis soovitan külastada, on ühtaegu nii lõbus kui ka huvitav. Näiteks selliseid keeli (samasugused niisked-nätsked kui inimese suus olevad keeled 🙂 ) sikutades saab kuulda erinevaid maailma keeli.

dsc_4020

Sinna tasub minna juba kasvõi muuseumikohvikus avaneva vaate pärast! Kusjuures kohv on seal (inimtühjas) kohvikus vägagi demokraatliku hinnaga.

dsc_4029

dsc_4025

Pariisi muusikamuuseumi oleme varem juba külastanud, seekord läksime sinna kitarrinäituse pärast. Näitus koosnes põhimõtteliselt ühest suurest vineerkitarrist, mille sisemuses võis vaadata muusikavideosid, õnneks  tagapool sai  ka päris kitarre proovida. Ning kui me seal siis juba kord olime, tegime ka ülejäänud muuseumile tiiru peale. Kaasa antakse kõrvaklapid, mis võimaldavad eksponaatide heli kuulata, nii et igav seal muuseumis kindlasti ei hakka.

dsc_4038

dsc_4039

Uudistasime ka uut ja väga kummalise arhitektuuriga Filharmoonia maja, mis eelmisel aastal sealsamas Villette’i pargis valmis sai:

dsc_4034

dsc_4037

Villette’i park on Kirde-Pariisi äärealal noorte hulgas populaarne ajaveetmispaik. Lisaks Muusikalinnakule on seal kanali ääres ka noorte teadus- ja tehnikakeskus, kerakujuline kino jne. Laupäevase ilusa ilmaga oli kogu park rahvast tihedalt täis.

dsc_4041

Õhtul käisime Kaiaga veel Turenne’i tänaval paaril kunstinäituse avamisel, mis oli päris ekstreemne kogemus. Quo vadis, ars longa??? Näiteks üks eesti kunstnik, kelle nime ei hakka siinkohal nimetama, astus üles sellise “teosega”:

dsc_4044

Südaöö paiku jalutasime lõpuks läbi kesklinna hotelli poole ja üle Cité saare minnes istusime jälle pool tunnikest Notre Dame’i ees. Keskööst hoolimata oli plats ikka rahvast täis, taevas kiriku kohal oli tumemust ja ilma ainsagi täheta nagu paks samet. See foto on telefoniga tehtud umbes täpselt südaööl:

dsc_4045

Viimane hommik Pariisis algas mõnusa klassikalise prantsuse  hommikusöögiga Saint Micheli bulvari otsas. Mulle meeldib, kuidas Pariisi kohvikutes on toolid alati rivistatud näoga tänava suunas, et kõik külastajad saaksid jälgida möödakäijate pakutavat vaatemängu:

dsc_4056

dsc_4059

Kuna oli kuu esimene pühapäev ja kõik muuseumid tasuta, tegime kiire põike Cluny muuseumisse, mis on üks mu lemmikuid ja kohe meie hotelli kõrval. Sealne ekspositsioon käsitleb peamiselt Pariisi Rooma-perioodi, ehk siis seda aega, mis eelnes esimeste frankide tulekule meie ajaarvamise alguses. Tänapäevases linnapildis pole 2000 aastase ehitustegevuse tagajärjel roomlastest just palju alles jäänud, peamiselt vaid kunagiste Rooma termide varemed. Clunys leidub aga nii mõndagi. Näiteks kasvõi see sarvilist jumalat Cernunnost  kujutav kapiteel aastast 14-37 p.Kr, mis  leiti 19. sajandil Notre Dame’i kooriruumi aluse maa läbikaevamise käigus. Nagu ma eespool ütlesin, oli seal ju mitmeid paganlikke pühakodasid enne Notre Dame’i ehitust.

dsc_4054

Cluny peamine vaatamisväärsus, mille tõttu seda endist kloostrit kindlasti külastada tasuks, on aga 6 suurt seinavaipa “Daam ükssarvikuga” teemal. Väga lummavad ja natuke müstilised vaibad.

Otsustasime, et sel aastal hakkame korra kuus Pariisis käima. Eks vaatame, kuidas see välja kukub. 😀

dsc_4015

Mõned suvepildid

dsc_3759

Ehkki Belgias on viimastel päevadel olnud ligi 30 kraadi sooja ja samasugune leitsak peaks jätkuma veel ka järgmisel nädalal, on suvepuhkus selleks korraks siiski läbi. Seekord oli seda imelist aega isegi pikalt, mina sain Eestis veeta tervelt 6 õndsat puhkusenädalat ja C. lausa 9! Selle ajaga jõuab täielikult ümber häälestuda ja loodusesse sulanduda, kõigi oma meeltega zen-programmile lülituda ja teises maailmas ära käia. Pärast tagasi vaadates tundub kõik muidugi ainult üks suur ja ilus silmapilk, sest aeg liigub aina kiiremas tempos. Ilmselt on enamik seda  märganud, et inimeste ajatajuga oleks justkui midagi lahti – ei  saa õieti silmagi pilgutada, kui juba tund või kaks läinud, samamoodi päevad ja nädalad. Tuleks võtta nagu Väike Prints oma tool kaasa ja hakata mööda planeeti vastupäeva liikuma, et päevasid pikemaks venitada. VP jaoks oli see tema väikesel planeedil lihtne, ühel nukrameelsel õhtul sai ta endale niimoodi lubada koguni 44 päikeseloojangut.

Minu puhkus Eestis algas täpselt sünnipäeva hommikul. Milline suurepärane  aeg puhkuse alustamiseks! Pärastlõunal saime NOPis kokku paljude toredate inimestega ja õhtul läksime C.-ga Noasse õhtusöögile. Noa puhul olid mul ootused kõrged, aga tegelikult oli NOPis söödud toit märksa maitsvam ja teenindus parem, kuigi hinnalt poole odavam. Aga noh, eks selle teise poole hinda saab juurde kirjutada ilusa merevaate arvelt.

dsc_3666

Kohe järgmisel päeval kiirustasime Saaremaale, et sinna põhimõtteliselt puhkuse lõpuni jäädagi. Kes tahaks lahkuda paradiisist, kui seal on ometigi olemas väike majake ja suur õunapuuaed?

Nüüd veel C. suureks rõõmuks selline loomake ka:

dsc_3672

dsc_3679

Suve jooksul tegi C. sellega õuealale 2 korda tiiru peale ja nii ilusat muru pole see paigake kindlasti varem näinud. Nagu golfiväljak kohe! Lõpp nabakõrgusele heinale õunapuude vahel, kuhu naabrimees oma suure traktoriga ligi ei pääsenud. No ja minu igal aastal lüheneva varrega vikat oli ka selleks ajaks ammuilma katki löödud, kui järg lõpuks majataguste õunapuudeni jõudis.

dsc_3698

 

dsc_3695

Valduriga saime nüüd sellise koostööhoo sisse, et järgmiseks aastaks on plaanis kiviaia ehitus. Talvel puhastas Valdur, hea inimene, mu kiviaia sarapuuvõsast ära, mille tulemuseks oli suur hunnik küttepuid ja selline ebamäärase vormiga kivilasu. Sinna peakski nüüd järgmisel suvel ilus kiviaed kerkima, kui Valduril õnnestub selleks ajaks hea meistrimees leida:

dsc_3696

Päris maale me ennast terveks puhkuseks siiski ei unustanud, Kuressaarde sattusime üsna tihti. Kõigepealt kolm päeva spaas ja siis sugulastega saare-tiirul ja siis merepäevadele ja siis C. veel kitarrilaagrisse ka. Minu lemmikuimad söögikohad on endiselt just selles linnas, vana hea kuursaal päeva kalasaagi ja hiiglaslike jäätiseportsudega:

dsc_3668

dsc_3669

ning superägeda sisehooviga Castello, mille pitsad teevad silmad ette nii mõnelegi Itaalias söödud pitsale:

dsc_3671

C.-l oli sel aastal üldse kõvasti laagreid – indiaanilaager, laululaager ja kitarrilaager. Laululaager toimus Haapsalu lähedases puhkekülas ja sealt jäi kõige eredamalt meelde seik, et 11 last pidid kolm korda päevas sõitma kõrvalkülla sööma põhimõtteliselt ühe sõiduautoga ja C. oli üks kahest poisist, kes läbis selle teekonna pagasnikus. Olevat olnud lahe ja huvitav.

Mina samal ajal elasin 5 päeva Haapsalu Thalasso spaas ja no need päevad olid küll sulaselge õndsusemeres ujumine. Hommikud algasid suplusega välibasseinis, siis pikk ja hedonistlik luilutamine rootsi lauas, seejärel jalutuskäigud mööda Haapsalu, lõuna ajal mõni tore kohvik või siis kaasaostetud beseerull pargipingil:

dsc_3715

dsc_3745

dsc_3749

Õhtul jälle ujuma, soola-, infrapuna- ja leilisauna ning siis raamatuga pehmesse voodisse. No täitsa ebareaalne, et elu võiks nii tore olla! Viis päeva oli sellise hedonismi jaoks täiesti paras, ega rohkem ei oleks jaksanud ka.

dsc_3747

Kusjuures mingi värk Haapsalus nende pilvedega on, no absoluutselt iga kord, kui ma sellesse linna satun, on taevas huvitavaid valgeid olevusi täis. Ning kui vaadata teiste blogipostitusi Haapsalust, võib olla üsna kindel, et vähemalt üks foto on seal ka pilvedest. Pole imestada, et Haapsalu-keskne teleseriaal kannab nime “Pilvede all”! 🙂

dsc_3717

dsc_3729

dsc_3727

Haapsalus on ka maailma kõige armsam ja miniatuursem õigeusukirik, seesama, mille kõrvalmajas möödusid Ilon Wiklani esimesed lapsepõlveaastad:

dsc_3724

Muide, selleks et Haapsallu jõuda, tegime maakodust 13 km matka Orissaarde bussile. Alguses ma natuke muretsesin, et peaks ikka auto rentima või Valdurilt küüti paluma, sest pühapäeva hommikuti mingit sellesuunalist bussiliiklust meil seal ju ei ole. Siis aga mõtlesin, et just paras teekond hommikuseks jalutuskäiguks, arvetasin ühe kilomeetri kohta 15 minutit ja ajasin C. hommikul pool 6 üles, et kella üheksasele bussile jõuda.

Soovitan sellist suvehommikust teekonda kõigile – kella 6 ajal on päike juulis-augustis juba tõusnud, aga pole jõudnud maailma veel palavaks kütta, inimesed enamuses alles magavad, ühtegi autot ei sõida, küll aga on loodus ergas ja ärkvel ning sumiseb, sahiseb ja vidistab kõikjal su ümber. Tee peal klõpsisin ka mõned pildid:

dsc_3699

dsc_3700

dsc_3706

dsc_3708

Hästi tore oli see, et nii palju häid sõpru sel aastal jälle tee Saaremaale leidis. Jagatud rõõm on mitmekordne rõõm ja Saaremaa rõõmu lihtsalt peab jagama. Tuleks nüüd vaid maja kõpitsemine suurema hooga ette võtta, et külalistele õdusamat olemist pakkuda. Ja voodeid tuleks ka juurde osta. 🙂

Nagu eelmisel aastal, olid Pariisi sõbrad täiesti lummatud putukate-mutukate maailmast. Nendega kujunes ka 1 kilomeetrine jalutuskäik mereranda mitmetunniseks seikluseks.

dsc_3798

dsc_3790

dsc_3791

dsc_3788

Elmar tähistas meie juures sidrunikoogiga oma neljanda eluaasta esimest hommikut:

dsc_3876

Uue korvirõnga panime ka üles. Igale kasvule midagi. 🙂

 

dsc_3850

dsc_3870

Loodetavasti sellest Saaremaa-Pariis sõpruskohtumisest saab igasuvine traditsioon.

dsc_3866

Augustikuu tõi kaasa tõelise õunauputuse. Kõik minu 12+ õunapuud olid sellises eufoorias äraniidetud rohust ja kiviaia puhastamisega kaasnenud päikesevalgusest, et igaüks valas mind üle keskmiselt tonni õuntega. Note for yourself: mahlapressi ostmine on järgmisel aastal absolute must! Sel aastal oli siis lihtsalt metssigadel pidu, kuni neid vaesekesi katku ettekäändel maha nottima hakati. Vaesed notsud!

dsc_3888

Õunad olid kõik imemaitsvad, punapõsksed ja ühegi ussiauguta. Nii palju, kui käed vähegi jaksasid kanda, vedasin neid laiali Kuressaarde ja Tallinna, peotäis jõudis otsaga Brüsselissegi.

dsc_3896

Köögiaknast avanev vaade  õunapuudele on minu meelest maailma kõige ilusam vaade üldse, omamoodi  teraapiline.
dsc_3898

Lisaks õuntele tõi august meie aeda nunnu liblikarööviku, uskumatu sarvilise siklase ja mõned nahkhiired. Rööviku leidsime maanteelt ja panime oma õunapuu otsa elama. Ta hakkas kohe ühte õunapuulehte sööma, kusjuures täiesti selgelt oli kuulda vaikset krõmpsutamist! Vau! Ometi oli ta suu nii ultra-mikro-miniatuurne, et seal sees olevad hambad oleksid vist ainult mikroskoobi all nähtavad.

Igav ei hakanud kordagi, ehkki nädalakese olin maal täitsa üksinda, seltsiks ainult Vikerraadio. 🙂

dsc_3901

dsc_3922

Ja siis Tallinn. Suve keskel paar päeva Haapsalu järel ja siis veel paar päeva puhkuse lõpus. Jälle palju toredaid inimesi ja kohtumisi. Kohtumised võiksidki olla selle suve märksõnaks. Mõnda inimest ei olnud vahepeal 21 aastat näinud. Kohtumiste tihedus viis mõttele, et miski oleks nagu lõppemas/algamas..

Vanalinna katustelt avastasime kaks lahedat kassi:

dsc_3756

Käisime Raplas oma kohvikannusid glasuurimas ja augusti lõpus saime oma kaua tehtud kaunikesed kätte. Näe, sellised tulidki :):

dsc03815

Tegime väljasõidu  Keila Joale, kus on ära tehtud uskumatult suur töö, ehkki palju on ikka veel teha ka. 8 eurone pilet kahe ruumi külastamise eest tundus siiski tiba kallis.

dsc_3926

dsc_3924

Soovitada võib toredat uut hostelit Uuel tänaval ja veelgi toredamat uut jäätisekohvikut Gelato Ladies kohe hosteli kõrval. Proovige seal kindlasti Hugo-nimelist jäätist leedripuumarjadest!

Nagu ikka, oli tagasi Belgiasse sõita veits nukker, aga õnneks pidin seekord tööl olema esialgu vaid ühe päeva, siis ootas ees 4 päevane sõit Pariisi. 🙂 Sellest juba järgmises postituses.

Suve alguse koogid

Kui ma täna juba blogipostituste lainele sattusin, siis panen siia ka mõned pildid kahel viimasel kuul tehtud tortidest.

Ühe põneva tellimuse teemaks oli “tsirkus”. Kuna peo viisid läbi tsirkusekooli kasvandikud, kes lastele akrobaatikatrikke jms õpetasid, siis pidi muidugi ka tort olema teemakohane. Õnneks ei olnud mul palju vaja nuputada, sest oma lemmikust kondiitritarvikute poest leidsin täpselt sobivad suhkrumassist medaljonid tordile kaunistuseks. Nii oligi vaid vormistamise vaev – sees on biskviit, kohupiim ja vaarikad, pealt kaetud suhkrumassiga:

DSC03671

DSC03669

Üle pika aja telliti minult ka nukuga printsessitort. See lillekeste nikerdamine kleidile oli tõeliselt lõbus tegevus, nii et tundub, et nukkudega on tore mängida igas vanuses:

DSC03713

Sefiiritort on midagi, mida Belgia kondiitriärides ei müüda, aga eestlaste jaoks on see nö kodune maitse. Ma ise väga suur sefiirifänn ei ole, aga kui tordi sisuks panna kohupiimakreem marjadega ning teha pool sefiiri vaarikapüree ja teine pool sidruniga ning katteks sättida samuti ohtralt marju, siis on minu meelest täitsa hea.

DSC03683

Sidrunikoogid on endiselt popid.

DSC02030

Viimase aja lemmikuks on mul saanud see, et teen äärise maasikatega nagu fraisier‘l ja panen ka sisse kihi maasikaid, kondiitrikreemi aga asendan sidrunivahuga ning peale õhukese kihi sefiiri:

DSC03731

või siis teine variant – panna sidrunivahu alla kiht rabarbericurdi:

sidruni-rabarberi-maasika

 

Meie lihavõttepashat polegi ma vist veel blogisse riputanud. Mina teen pashat nii, et vahustan munad tulise suhkrusiirupiga, mis ühtlasi pastöriseerib toored munad, ning pärast segan jahtunud segu kokku kohupiima ja muude lisanditega (sukaad, goji marjad, rosinad jne). Vormina kasutan sellist prantsuse köögis levinud sõela. Kaunistasin vaarikakreemiga:

Lihavõtted 2016

Selle Liina tordi olen ma ilmselt korra juba blogisse pannud, aga leidsin nüüd lapse fotokast mõned paremad kaadrid:

DSC02063

Üks õnnelik leid

Belgias on komme, et need asjad, mida inimestel endil enam vaja pole, kuid mis muidu äraviskamiseks on liiga terved ja korralikud, tõstetakse vahel tänavale koos väikese kirjakesega “à donner” (ära anda). Põhimõtteliselt võib selliseid asju müüa ka brocante‘idel (nn kirbuturg), kui on aega ja viitsimist. Tänavale tõstmine ei ole vist küll väga seaduslik, aga üldiselt on elu näidanud, et enamik asju viiakse kiiresti minema. Näiteks eile õhtul tõstsin ma välja ühe põrandalambi ja hommikuks oli see läinud.

Esmaspäeva hommikul leidsin oma tänavalt paar maja edasi tõeliselt toreda üllatuse. Esmalt köitis minu pilku vitstest punutud paberikorv, mille sarnast nagunii oli mul plaanis ostma minna. Nüüd aga saatis kosmos mulle täpselt sellise paberikorvi nagu vaja. 🙂 Korvi kõrval oli suur pungil täis naistekäekott, millel kiri “ära anda õmblusmasin”. Tassisin mõlemad asjad koju ja läksin siis tööle.

Õhtul kodus käekoti sisuga tutvudes oli rõõm suur. Sealt tuli välja väga lahe täismetallist retro õmblusmasin…

DSC_3622

..koos kõikide tarvikutega! 🙂 Vaadake vaid – niidid, poolid, nõelad, masinaõli..

DSC_3616

DSC_3621

Kaasas oli ka ägeda retro-kujundusega õpetus:

DSC_3624

 

DSC_3623

Siit võib lugeda, et selle mudeli  – Elna Lotus- on tootnud śveitsi firma Tavaro S.A, kes oli ka esimese kaasaskantava käed-vabad masina ja esimese kaasaskantava automaatse õmblusmasina tootja. Nii et kõrge śveitsi kvaliteet. Milline rõõm tänapäeval, mil on aina raskem leida midagi, mis poleks toodetud Hiinas või selle naaberriikides!

DSC_3625[1]

Nimi LOTUS tuleb lootoslillest, sest masina küljed avanevad igas suunas laiali nagu lille õielehed:

DSC_3619

Guugeldamine näitas, et tegu võiks olla 70-80ndatel toodetud masinaga. Selliseid on oksjonitel ka praegu võimalik mõnesaja euro eest osta.

Tolle karakteriga käekoti sisse oli see aare peidetud 🙂

DSC_3626

Mul oli küll ka varem õmblusmasin olemas, aga mingi odav plastmassist kigisev-nagisev Hiina toode. Ilmselt seetõttu ma ka väga palju masinaga õmmelnud ei ole. Nüüd peab mõtlema, mida põnevat uue masinaga valmis suristada. 🙂

Poistega Pariisis

DSC_3569

Suvi ongi käes ja lastel lõpuks koolivaheaeg. Brüsselis on kooli ametlik lõpp tegelikult 7. juulil, aga juba teist aastat on siin keskkooli nooremad klassid, kellel veel eksameid ei ole, peale jaanipäeva vabaks lastud. “Keskkool” kestab siin teadupärast 7 aastat (põhikool 5 aastat) ning eksameid tehakse vist ainult kolmes viimases klassis. Seega on C. saanud nüüd varsti juba 3 nädalat puhata ja mõnuleb praegu Eestis. Tunnistusele läksin mina kooli järgi – nagu eelmistelgi aastatel, lõpetas ta ka seekord kiitusega, 10-palli süsteemis oli tema keskmine hinne üle 9, mis on muidugi supertubli saavutus. Seejuures ei õpi ta kodus praktiliselt mitte kunagi, väga harva, kui koolikoti üldse kodus lahti teeb. Aga siinne süsteem ongi teistsugune, koolipäevad on pikad ja õpetajad koju üldiselt lisaülesandeid ei anna. Kodus õppida tuleb ainult suuremateks kontrolltöödeks.

Muusikakool lõppes küll tavakoolist nädal aega hiljem ning klaverieksamiks valmistumine oli üksjagu pingeline, aga nüüd on ka see katsumus õnneks möödas. Muusikakoolide süsteem on Belgias veelgi imelikum, ma polegi sellest täpselt aru saanud: kõigepealt on 5 aastat õpinguid, kus nädalas on 1x erialapill + 2x solfedźo ning sellele järgnevad kvalifikatsiooniaastad, kus õpitakse ainult pilli ja edasi pääsevad parimad, kes nö kvalifitseeruvad. Neid aastaid on kokku 10! C. lõpetas eelmisel aastal oma õpingud ja pääses nüüd ka esimesest kvalifikatsioonist edasi (kaheksast said eksamile kolm).

Kohe vaheaja alguses tuli talle külla sõber M. Eestist, kellega nad koos muusikat teevad. Esimestel õhtutel mindi magama minu meelest alles kuskil kolme ja nelja vahel hommikul, sest muusikahoog oli sees nii suur. Väikse vahelduse huvides viisin poisid nädalavahetuseks Pariisi, et nad ennast natuke tuulutada saaksid.

DSC_3611

Sõitsime Izy-rongiga, mis on uus ja väga odav võimalus Brüsselist Pariisi saada. Kui piletid piisavalt pikalt ette osta, on edasi-tagasi võimalik sõita 5 euroga (see pilet ei taga istekohta), kindla istekohaga piletid algavad edasi-tagasi 15 eurost. Võrreldes kiirrong Thalysiga sõidab Izy tund aega kauem.

Ma olen ju kunagi mitu aastat töötanud reisifirmas Pariisi giidina ning seetõttu oli mul üsna hea ettekujutus, kuidas seda linna logistiliselt kõige loogilisemalt M.-le tutvustada. Tegelikult jõudsime isegi rohkem kui plaaninud olin, sest 14- ja 15-aastastel on tõesti väledad jalad.

DSC_3545

Esimesel päeval alustasime Eiffeli torni juurest, siis läksime üle Alma silla Bateau Mouche‘ide sadamasse ning tegime 1,5 tunnise laevasõidu Seine’i jõel.

Praegu Prantsusmaal käimasolevaid jalgpalli EMi mänge arvestades oli ka Eiffeli sisse üks pall riputatud:

DSC_3551

DSC_3537

 

DSC_3536

Pärast laevasõitu alustasime jalutuskäiku piki paremat kallast – Concorde’i väljak, Tuilleries’ aiad, Louvre, jäätis. 🙂

DSC_3566

DSC_3563

Louvre’isse läksime tunnikeseks ka sisse (alla 18-aastastele tasuta). Ega väga pikalt ei või teismelisi kunstiga hirmutada, aga Egiptuse muumiad & sarkofaagid ning Napoleon III eluruumid vaatasime ikka üle.

DSC_3572

Muumiate puhul oli huvitav see, et egiptlased tegid muumiaid ka kassidest ja krokodillidest (ja muudest loomadest ka), vaadake kui naljakad:

DSC_3577

DSC_3576

Siis jätkasime jalutuskäiku piki paremat kallast. Palais-Royali siseõues tegin toreda pildi, kus poisid on ühepikkused:

DSC_3586

Läbi les Halles‘ide jõudsime Pompidou juurde, kus käisime söömas, siis raekoja platsile, üle silla saarele Notre Dame’i juurde, kiire põige kirikusse sisse, siis üle silla vasakule kaldale ning õhtu lõpetas Luxembourg’i aed.

DSC_3595

Järgmisel hommikul sõitsime kõigepealt la Defence’i nö tulevikulinna. Poistele pakkus muidugi huvi eeskätt ilma juhita sõitev automaatne metroorong. Aga pilvelõhkujaid oli ka huvitav vaadata, prantslased on need suutnud kujundada üsna esteetilistena. Käisime isegi põgusalt śoppamas ja saime M.-le uued kingad.

DSC_3598

Siis oli programmis Champs-Elysées, uuesti Concorde, Madeleine’i kirik ja Montmantre. Sacre-Coeuris käisime samuti sees, see on oma erilise auraga üks minu kõige lemmikumaid kirikuid ja tundus, et M.-le ka meeldis.

DSC_3607

Ühe brasserie’ ees Montmantre’i jalamil elasime kaasa ka Prantsuse-Iirimaa kaheksandikfinaal-mängule, mille Prantsusmaa võitis 2:1. 🙂

DSC_3614

Pärast istusime veel Republique’i platsil ja tegime rongini aega parajaks.

Rongiga oli see tore lugu, et jaama jõudes selgus, et meie rong on graafikust kustutatud ja asendatud pool tundi hiljem väljuva rongiga. Egas midagi, läksime siis uuesti kohvikusse aega parajaks tegema. Uus rong valmistas aga meeldiva üllatuse, nimelt haagiti see kokku Thalys’iga ja sõitis Brüsselisse tunni ja 20 minutiga, mitte graafikujärgse kahe ja poole tunniga. Nii et tegelikult jõudsime koju isegi pool tundi varem kui planeeritud.

Sellega meie seiklused ühistranspordiga aga ei lõppenud. Paar päeva hiljem pidid poisid Eestisse lendama, et koos indiaanilaagrisse minna. Sain internetis küll check-ini ilusti tehtud, kuid lennujaamas tervitas meid tablool Tallinna lennu taga rasvane kiri CANCELLED. Jeerum küll, mul pole varem ühtki lendu tühistatud! Suunati meid siis Swissporti leti äärde, kus pakuti asenduseks järgmise päeva lendu Amsterdam-Tallinn. Öeldi, et kuna on puhkuste alguse aeg, siis üldiselt on kõik lennud täis ja esimesed vabad kohad otselennule oleksid olnud alles paari päeva pärast. Brüssel-Amsterdam lend oli samuti järgmiseks päevaks täis. Olukord lahendati nii, et meile anti taksovautśer (Unitax või Luxtax) sõiduks Amsterdami! Võib-olla oleks nad muidu pakkunud ka muid keerulisi ümberistumisi, aga ma rõhusin kohe alguses sellele, et tegemist on omapäi reisiva kahe alaealisega, keda pole mõtet jumal teab kuhu seiklema suunata.

Nii me siis läksime lennujaamast uuesti koju tagasi, et järgmisel hommikul kella kaheksaks lennujaama taksopeatusesse minna. Saime Amsterdami sõiduks musta Mercedese mustanahalise juhiga. Tee peal tabas meid mitu korda paduvihm ja istusime veidi ka ummikutes kinni, aga juht oli superosav ja tore, nii et seekord kõik sujus ning 2,5 tunniga olime Schipolis kohal.

Lõuna-Eestis toimuvasse indiaanilaagrisse saabusid poisid lõpuks alles südaööl, nii et esimene laagripäev läks Adria süül nende jaoks kaduma. Aga tegelikult on seegi lugu lõppkokkuvõttes siiski positiivne, sest lennufirma lubas mõlemale reisijale maksta hüvitist 400 eurot. Ja mina sain endale täiesti plaanivälise päeva Amsterdamis ringijalutamiseks. 🙂

Mõned koogid

Vähemalt korra poolaastas tahaks postitada fotosid vahepeal valminud tortidest. See on olnud suur rõõm. Ma tunnen end väga privilegeerituna, et saan tegeleda nii toreda hobiga ja et mul on inimesi, kellele saan oma tordid ära anda. See on üks lihtsamaid ja kindlamaid viise inimesi õnnelikuks muuta. Suur tänu kõikide nende ilusate emotsioonide eest!

Hästi tore on ka see, et inimeste soovid on nii erinevad. Nii saan peaaegu iga tordiga katsetada midagi uut. Näiteks autokujulist torti ei olnudki keegi siiamaani veel soovinud. Nüüd on siis see ka tehtud. Tehniliselt on sellise tordi puhul võimalik kahesugune lähenemine – kas liita erinevad detailid kreemiga omavahel kokku või siis teha kõigepealt kihiline nelinurkne plokk ja lõigata terava noaga kujund sellest välja. Ma kasutasin seda viimast, skulptori-tehnikat:

DSC03177

Sidruni-vaarikatort kolleegi sünnipäevaks:

DSC03178

Mõne lapse puhul olen saanud  juba kolmas aasta järjest talle sünnipäevakooki teha. Küll see aeg ikka lendab.

DSC03234

 

DSC03198

 

DSC02348

See mango-śokolaaditort oli aga minu esimene rahvusvaheline tellimus. 🙂 Sinna läks 7 erinevat kihti – pähklibiskviit, krõbedik, śokolaadi-ganache, mangovaht, mangotükkidega tarretis, uuesti mangovaht ja peale mangoglasuur. Nikerdamist oli omajagu, aga kuuldavasti oli sünnipäevalaps öelnud, et see on kõige parem kook, mida ta Belgias elatud aastate jooksul saanud on. 🙂 Ühtlasi oli neil samal päeval oma värskelt ostetud majja sissekolimine, nii et kujundus on siis inspireeritud sellest.

DSC02247

 

IMG_20160220_141226143

London. Muuseumid ja Mamma Mia

DSC_3231

Kolmandat päeva alustasime samamoodi kui eelmist- käiguga TKTSi kassade juurde Leicesteri väljakul. Sealt saab osta muusikalidele soodushinnaga pileteid sama päeva õhtuks.

DSC_3235

Mul oli alguses kavas minna vaatama Mathildat, sest Roald Dahli raamatud on meile mõlemale meeldinud. Selgus aga, et esmaspäeviti on Mathilda etendusel vaba päev, nii langes otsus teise valiku, Mamma Mia kasuks. Tegelikult on mul hea meel, et Mathildat esmaspäeval ei olnud, sest muidu poleks C. ilmselt nõus olnud Mamma Miat eelistama. Aga see Mamma Mia etendus oli tegelikult superäge ja meeldis ka C.-le väga. Etenduse lõppedes oli kogu publik täiesti pöördes ja aplodeeris püsti seistes. Garanteeritult mega-hea-tuju-elamus kõigile. Ehkki ma tegelikult ABBAt üldse ei armasta, on nende muusika siiski geniaalne ja mõjub hulga paremini, kui seda laulavad teised inimesed.

DSC_3317

Muide, C. õpib koolis inglise keelt alles teist aastat ning tema jaoks oli see esimene kord, kui ta pärast õpingute algust ingliskeelseid etendusi vaatamas käis. Tundub, et arusaamisega tal suuri raskusi ei olnud.

Piccadilly väljaku nurgal Believe it or Not muuseumi ees seisab endiselt maailma pikima mehe kuju. See oli nüüd kolmas kord, kui me C.-ga tema kõrval pilti tegime ning õnneks saab taas tõdeda, et rekordilöömine veel ei ähvarda.

DSC_3209

Enne etendust käisime V&A muuseumis, mis on minu üks lemmikumaid muuseume üldse ja kus me eelmisel korral sugugi kõike ära vaadata ei jõudnud.

DSC_3284

Mulle meeldib, et see on nii mitmekülgne, on kunsti ja tarbekunsti ja sepiskunsti ja mis iganes mõeldavat kunsti. Näiteks C.-le kui tulevasele insenerile avaldasid seal muljet igasugused lukustatavad salalaekad ja keerulised mehhanismid. Kaunis ja meisterlik käsitöö, mida tänapäeval aina vähemaks jääb.

DSC03505

DSC03504

Selleks, et saada teismeline nõusse muuseumi tulema, on hea anda talle kaasa fotoaparaat ja paluda kõike vaatamisväärset pildistada. See hoiab ta mingil määral tegevuses ja liikumises. Pärast on huvitav vaadata, millised detailid tema tähelepanu köitsid.

DSC03454

 

DSC03468

DSC03496

DSC03516

DSC03524

Viimasel päeval oli meil kavas transpordimuuseum. Sinna läks C. üksinda, sest alla 18-aastastele on sissepääs tasuta, mina eelistasin 17 naela maksmise asemel samal ajal hoopis śopata. Oi, milline rõõm on Londoni riidepoodides täitsa üksinda ringi jalutada! Tund aega möödus väga produktiivselt – üks pluus ja üks kleit. Kusjuures pean ütlema, et selle suve naistemood jättis mulle Londonis väga hea mulje, nii minu maitse! Puhtad värvid, lilled ja liblikad. Lausa igast poest oleks midagi ostmiseks leidnud. Viimastel aastatel on riidepoodides minu meelest tõeline ikaldus olnud, võimalik ka, et see on Brüsseli kohalikust kontingendist tingitud lokaalse iseloomuga probleem.

Transpordimuuseumis tegi C. mulle jällegi põhjaliku fotoreportaaźi, sealne ekspositsioon oli ju väga tema teema ka.

Näiteks need siin on C. suured lemmikud, vanemat tüüpi kahekordsed bussid, millest mõni üksik veel ka praegu linna peal ringi sõidab. Erinevalt uutest mudelitest on need tagant lahtised, mis võimaldab neile sõidu ajal peale hüpata.

DSC03603

DSC03607

Tuleb välja, et lisaks kahekordsetele bussidele on Londonis olnud ka kahekordsed hobuvankrid, autod ja trammid:

 

DSC03556

DSC03611DSC03625

 

Sellistesse kapslitesse said metroo-ehitajad varjuda maa all lõhkelaengute kasutamise ajal:

DSC03592

 

Siis jõudsime veel käia Camdeni turul, mis seekord jättis kuidagi ekstra India-hõngulise mulje. Kui teil ei ole võimalik sõita Indiasse, siis ilmselt piisab ka lihtsalt Camdenis käimisest. Eelmise korraga võrreldes oli ühte teeserva püsti pandud Amy Winehouse’i kuju:

DSC_3321

Ja oligi aeg Londoniga hüvasti jätta. Kunagi kindlasti jälle.

DSC_3328