Kevadine Amsterdam

DSC_3081

Amsterdam on kõige ilusam kevadel ja sügisel. Kevadel, teadagi – tohutu tulpide pillerkaar, õitesse uppuvad pargid, vilgas kauplemine lilleturul, sügisel jällegi värvilised puuvõrad kanalitelt vastu peegeldumas.

Märtsi lõpp on küll tulpide jaoks pisut liiga varajane aeg, eriti sel aastal, kus looduse kalender detsembri rekordsoojuse järellainena on tuntavalt maas ning meie Brüsseli aias on pea mullast välja upitanud alles paar esimest kahvatut nartsissi.

See, et tulbihooaeg veel päriselt käes ei ole, oli tegelikult väga hea, sest nii oli linnas rohkem liikumisruumi ning kõik kesklinna kanaliääred ei olnudki ummistunud lillehuvilistest turistidest. Ka hotelli võis leida täiesti normaalse hinnaga, mitte nagu maikuus, kus paar nädalat ette otsides enam midagi normaalset alla 200 euro öö leida ei ole.

DSC_3062

Seekord tegime koguni nii, et olime 2 ööd erinevates hotellides, kuna üks väga lahe kanalivaatega maja oli esimene öö juba täis, aga mina tahtsin kangesti kasvõi ühel päeval oma aknast kanalit imetleda.

DSC_3082

Räägingi natuke nüüd sellest hotellist. Tegu on 17. sajandil ehitatud majaga Herengrachti kanali ääres päris linna südames. Seal praegu elav perekond ostis maja 1970. aastal ja renoveeris selle siis suuresti esialgsel kujul, nii et praegu on maja täidetud mõnusa sajanditetaguse hõnguga. Näiteks söögituba näeb välja selline:

DSC_3073

Hommikune juustuvaagen:

DSC_3074

B&B-na üürivad nad välja ainult kahte tuba, neist üks, milles meie elasime, on ligi 60 m2 suur, nipsasjakesi täis ja ägeda vannitoaga.

DSC_2987

DSC_2995

DSC_2997

DSC_2988

Suur kapp oli täis vanu mänguasju, mõned nukud ilmselt päris antiiksed, mõned asjad aga mulle üpris tuttavad, näiteks see üleskeeratav roosa jakiga jänes üleval vasakul on ka meil kuskil olemas.
DSC_2998

Vaade kanalile on muidugi täiesti maagiline, võiks jäädagi teekruusiga akna äärde istuma ja möödalibisevaid paate vaatama.

DSC_3012

Amsterdamis ja Veneetsias peatudes võiks kasvõi üheks ööks lubada endale seda luksust kanalivaatega toas elada. See lihtsalt annab nii palju juurde. Õieti ainult nii vist tunnetabki päriselt linna südamelööke. Näiteks kui mõtlen tagasi Veneetsias veedetud ajale, tuleb mulle esimesena meelde meie aknast avanenud vaade Suurele Kanalile ja Rialto sillale.

Amsterdami vaade ei olnud muidugi nii suurejooneline, aga väga armas siiski, eriti ööpimeduses.

DSC_2996

DSC_3065

Kolme päeva jooksul jõudsime käia Nemo tehnikakeskuses, Van Goghi muuseumis ja vahakujusid vaatamas. Suures laevakujulises Nemos oleme korra juba käinud ja olen sellest oma blogis ka kirjutanud, nii et ei hakka siin ennast kordama, kuna vahepealse aja jooksul ei ole seal suurt midagi muutunud.

Küll aga oli muutunud vahakujude muuseum ja kindlasti mitte paremuse poole. Õieti oli kogu see muuseumiskäik aasta suurim pettumus. Ehkki ma ei ole suur vahakujude austaja, siis Amsterdami Tussaud, kus turismifirmas töötamise ajal sai kümneid kordi käidud, mulle täitsa meeldis. Meeldis just see, et seal oli suurt rõhku pandud Hollandi ajaloole ja kultuurile. Mitu suurt saali kohe alguses tutvustas väga elavalt ja detailiderohkelt hollandlaste ajaloosündmusi, suuremaid merelahinguid, maailma esimese vabariigi kehtestamist, samuti traditsioonilist elulaadi – talumajapidamised, kuldse ajastu kunstnike ateljeed jne. Oli aega rahulikult saalist saali liikuda, kõike silmitseda, detailidesse süveneda. Kogu külastus võttis aega poolteist-kaks tundi.

Suur oli minu ehmatus, kui muuseumisse sisenedes avastasin, et kogu sissejuhatav ja muhe ajaloole ja rahvuskultuurile pühendatud osa oli ära võetud, hollandlased on sõna otseses mõttes oma ajaloost ja isikupärast ilma jäetud! (Pole vist keeruline märgata sama käekirja Tallinna Okupatsioonide muuseumiga seoses.)

Kohe alates esimesest ruumist seisavad kujud igaval taustal lihtsalt tuimalt reas, lambid siravad ja kõlaritest tuleb vastik tümakas. Ning kes siis on esimene kuju, kes tulijaid kohe uksel tervitab? On see ehk Hollandi kuningaperekond või hoopis vanameister Rembrandt? Ei! See on hoopiski Angela Merkel, moodustamas kätega kurjakuulutava püramiidisümboli!! ??

Kõik külastajad muidugi poseerivad õhinal samasugust sümbolit tehes. C. keeras püramiidi tagurpidi:

DSC_3014

Kohe järgmine oli Barack Obama, siis Nelson Mandela koos Dalai laama ja Gandhiga ning Hollandi kuningliku perekonnaga võis kohtuda alles järgmises saalis.

Praktiliselt kõik kunagised kujud olid välja vahetatud ja kogu omaaegne ilus muuseum ära rikutud. Kui varasemalt võis kujude põhjal tutvustada lapsele kultuuri ja ajalugu, mäletan, et seal olid näiteks Hitchcock ja Agatha Cristie, Albert Einstein, Vermeer van Delft jne, siis nüüd oli väljapanek stiilis Lady Gaga, Angeline Jolie, Justin Bieber, Jean-Paul Gaultier, mingid kuulsad diskorid?! jne. Silmatorkavalt palju homosid ja muid friike.

Lisaks veel mingi veider valik filmitegelasi: Fiona, ufo E.T ja Hannibal Lecter.

DSC_3029

Ainult paar kuju olid varasemast ajast alles jäetud, sh Bob Marley, kellega pildistasime ka 2010. aasta sügisel. Kuue aastaga on C. tõesti pisut kasvada jõudnud, aga oranź on ikka lemmikvärviks jäänud, samas kui Bob on uued hilbud ümber saanud:

IMG_0083

DSC_3039

Üks saal oli pühendatud vahakujude tegemisele, see oli päris huvitav. Näiteks sisse pannakse neile kujudele selline tugikonstruktsioon:

DSC_3041

Sellel fotol on Dalai laama koos oma vahast teisikuga:

DSC_3042

Viimases saalis oli siis natuke võimalik ka kunstnikke näha, kuid paraku tundusid nad seal kuidagi juhuslikud ja nurkasurutud.

DSC_3049

DSC_3052

DSC_3061

Kogu muuseumi läbikäimine koos pildistamisega võttis vaevalt 40 minutit. Oma piletiraha ei ole see koht kindlasti väärt.

Van Goghi muuseumiga seoses olid emotsioonid samuti kahetised. Muuseum ise on muidugi täitsa tore, aga sinna sissesaamine oli paras peavalu. Väljas lookleb 3 saba: green line, yellow line ja blue line. Esimene neile, kes soovivad piletit osta, teine neile, kes tahavad Museum Cardi või mõne muu vautśeri tasuta pääsme vastu vahetada ja viimane neile, kel juba pilet olemas. Igaühes seismas mitusada inimest. Esimesel õhtul üritasime seista green line’is, et piletit osta, aga peale pooletunnist seismist ei olnud me praktiliselt sammugi edasi liikunud, tundus et kassa juurde jõudmiseks läheks terve ööpäev. Siis olin nii nutikas, et ostsin järgmisel päeval kella üheksaks piletid eelmüügikassast ja asusime sellega järgmisel hommikul blue line’i. See liikus märgatavalt kiiremini, nii et 9.20 olime juba muuseumis sees.

DSC_2979

Seal aga sabatamine ei lõppenud – alumistel korrustel moodustasid usinad Aasia kunstihuvilised ka iga maali ette saba, millele siis samm sammult lähemale nihkuti. Alles ülemisel korrustel läks liikumine lahedamaks.

Kokkuvõttes jäi selle muuseumi fenomen mulle tabamatuks ja pilet tundus ka ebaõiglaselt kallis (17 eurot). Maailmas on ju ometi nii palju suuremaid ja paremaid ja odavamaid muuseume, miks just sellesse seal nii tohutu tung on?

Minu meelest pakuvad täiesti arvestatava kunstielamuse ka need lahedad maalitud kaitsevõred vitriinakende ees. Kunst rahva hulka!

DSC_2966

Kui need kaheldavad kultuurielamused kõrvale jätta, siis oli Amsterdamis kõigiti tore. Jalutasime mööda kanaleid, nägime palju viltu vajunud maju:

DSC_2984

kohati avanevad uksed vette nagu Veneetsias:

DSC_2985

Eriti edukad olime śoppamises – kuna hollandlased on pikakasvulised, siis on sealt lihtne C.-le riideid ja jalanõusid leida. Sügisel saime Delftist sobiva jope ja saapad, seekord siis püksid ja 2 paari jalanõusid, lisaks sussid. Endale leidsin kirbuturult Nepaalis õmmeldud joogariided ja hunniku viirukeid. Kirbuturul kahjuks pikemalt olla ei saanud, sest tuul hakkas seal iiliti nii tugevalt ja teravalt puhuma, et metallist varikatused sõna otseses mõttes lendasid õhus ja kaupmehed püüdsid oma kaupa kiiruga kokku pakkides päästa mis päästa annab. (Tundub, et samasugune marutuul tegutses neil päevi ka Brüsselis, sest koju jõudes avastasin, et aeda avanev toauks, mis tavaliselt väga raskelt lahti käib, oli irvakile puhutud. Kassile muidugi sobib variant, sai mugavalt käia aias värsket õhku hingamas.)

Lilleturul ostlemise jätsime kõige viimaseks, et siis pampudega otse rongile kapata. Ostsin paar kotti tulbisibulaid ja need õhulised kaunitarid siin (ranunuculus on üks mu lemmiklilli):

DSC_3084

C. sai kanepi ja lihasööjataime, eile käis juba aias taimele kärbseid püüdmas. 🙂

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s