Mechelen – suvi.

DSC_1559

Laupäeval käisime Mechelenis, et teoks teha kaks plaani, mis meil talvel tegemata jäid: külastada De Wit vaibamanufaktuuri ja ronida St Rumbolti torni tippu.

DSC_1528

De Witi manufaktuur asub väga ilusas renessansshoones, mis kunagi ehitati Tongerlo abtkonna varjupaigaks. Piltvaipade ja gobeläänide tööstus seadis ennast seal sisse 19. sajandi lõpus, kusjuures praegu seal enam uusi vaipu ei koota, vaid restaureeritakse vanu.

Ekskursioonihuvilised kogunevad laupäeviti kell pool 11 selles ilusas aias. Ka aed on renessansi-stiilis ja taimede valikul olevat kriteeriumiks, et tegu peab olema liikidega, mida on kujutatud piltvaipadel.

DSC_1532

Meie rühm jagati kaheks – pooled flaami, pooled ingliskeelse giidiga. Tuleb öelda, et see poolteist tundi kestev ekskursioon oli väga põnev, isegi esialgu skeptilise hoiakuga C. jaoks. Üks asi on vaadata neid suuri piltvaipu eemalt muuseumi seinalt (näiteks Pariisi Cluny muuseumis saab “Daam ükssarvikuga” seeriat silmitseda vaid väga kaugelt), teine asi on oma nina täitsa vastu vaipa pista, et uurida eri värvi lõimede ja kudede jooksu. Nägime ka demonstratsioonesinemist – üks proua tuli ja kudus telgedel jupikese “Daami ükssarvikuga” koopiat. Uskumatu, millise kiiruse ja osavusega ta käed käisid!

Tehniliselt näeb see välja nii, et kõigepealt keritakse suure rulli peale tulevase vaiba paberjoonis, kuhu vanasti kanti motiivid värvidega ette, hiljem hakkasid kõiki värve asendama numbrid. Selle rulli peale tõmmatakse siis puuvillased lõimed ja nende vahele hakatakse villa, siidi ning hõbe-ja kuldniitidega punuma pilti. Seda ei tehta rida-realt nagu eesti kaltsuvaipade või ka kampsunikudumise puhul, vaid värvisaarekeste kaupa. Konkreetset värvi detaili võib sisse punuda ükskõik mis kujulise ja seejärel lihtsalt niit katkestada (otsad jäävad lahtiselt rippuma, neid ei peideta ega ka sõlmita kokku), kõrval järgmist detaili alustatakse uue niidiga. Kui lõime sisse jäävad suuremad vahed, tikitakse need hiljem paremalt poolt niidiga kokku. Seega võib sama töölaua taga töötada 2-3 inimest korraga.

DSC_1537

Vaibameister näeb kogu aeg vaid pahempidist kudet ning oma töö tulemust alles kõige lõpus, kui vaip on valmis ja see ümber keeratakse. Kusjuures tempo oli selline, et ühe päevaga jõuti valmis teha umbes peopesa suurune tükk, ruutmeetriks kulus 20 nädalat. Kuningakodasid kaunistama telliti ju aga vaipu, mis tihtipeale olid vähemalt 10 meetri laiad ja mitu meetrit pikad. Seega aastatepikkune töö. Vaibad olid tol ajal mõeldud nii kaunistuseks kui ka soojustuseks ning kuna need katsid tervet seina, tunti neid Euroopas “põhjamaade freskode” nime all.

Saalidesse välja pandud vaipade puhul oli märgatav see, et puud ja põõsad olid neil sageli sinakat tooni või täiesti sinised. Roheline värv segati ju kokku kollasest ja sinisest ning kollane olevat värv, mis kõige kergemini valguse käes ära kaob. Nii ongi sajandite jooksul üksnes sinine alles jäänud.

Praegu on piltvaipade käsitsi kudumise peen kunst muidugi haruldane, sest vaipu kootakse masinatega. Mechelenis on siiski veel mõned üksikud vanad meistrid, kes sealsamas De Witi manufaktuuris huvilisi välja õpetavad.

Nagu eespool öeldud, on nende põhitegevuseks nüüd vanade vaipade restaureerimine. C. ütles, et talle meenutab see tuba surnukuuri. Noh, eks see mingis mõttes oligi nii – laudadel lamavad surnud vaibad, mis uuesti ellu äratatakse. 🙂

DSC_1533

Pärast vaibatööstust oli aeg väikseks eineks. Tänavatoit võib teinekord pakkuda ehedama elamuse kui gurmeerestoran.

DSC_1543

Rabarberisarvekesed lemmikkohvikus olid sama head kui talvelgi. Pilt on eksitav – tegelikult C.-le kolm ja mulle üks sai. 🙂

DSC_1553

DSC_1557

DSC_1544

Seejärel olime valmis ronima sajameetrisesse torni. Omal ajal olevat plaanis olnud ehitada torn lausa 160 meetri kõrguseks, aga siis sai tuhin otsa. Vanasti ju linnad ja kogukonnad võistlesid omavahel, kes suudab kõrgema torni ehitada, kuid mingil hetkel läks see moest ja võistlema hakati muudes asjades.

DSC_1540

Kirik, mille juurde see kellatorn kuulub, on imeilus, üks minu lemmikuid. Lõpmatult avar, lihtne ja valgusküllane. Suursugune ilma liigsete detailide ja mürata.

DSC_1560

Orel:

DSC_1561

Muide, kunagi keskajal olevat kuu läbi nende suurte akende nii kirkalt läbi kiriku kumanud, et linnaelanikud arvasid, et kirikus on tulekahju ja tõttasid veeämbritega tuld kustutama. Sestsaadik hakati Mecheleni elanikke “kuukustutajateks” kutsuma ning see nimi olevat veel tänapäevalgi käibel.

Hiljuti on peaväljakule ka selline kelmikas teeviit selle looga üles seatud:

DSC_1554

Samal viidal on näha ka Opsinjoorket, seda liiderlikku mehikest, kellest oma eelmises postituses rääkisin. Vahepeal on linna veel üks tema skulptuur tekkinud, kohe kiriku kõrvale:

DSC_1529

Aga nüüd tagasi torni juurde. Selleks, et sinna tippu jõuda, tuleb läbida üle 500 trepiastme ja mitu korrust. Korrused on huvitavad. Näiteks see siin on “kraanaruum”. Seda suurt ratast kasutati raskuste üles vinnamiseks, kusjuures töötas see ratas inimeste jõul, kes seal sees kõndisid ning keda kutsuti “kraana lasteks”. Üllatus-üllatus: viimased inimesed töötasid rattas veel 1930. aastal, alles siis mindi üle elektrilisele tõstesüsteemile.

DSC_1563

Raskused tõsteti üles läbi selle avause. Praegu avaneb sealt vaade orelile:

DSC_1562

St Rumbolti tornis on kaks kellamängusüsteemi (carillons). Vanu kellasid on 6 ja neid kasutatakse harva, kuna nende peal mängimine on keerukas. Uued kellad kingiti kirikule 1981. aastal. Igal vanal kellal on nimi ja – tadaa! – suuruselt teise kella, 1524. aastal valatud tunnikella (1696. aastal mõranemise tõttu ümber valatud), 6000 kg kaaluva ja sol-nooti andva kella nimi on Karel!

DSC_1565

Sellel korrusel on näha põiki raudlatte, mis kinnitati selleks, et torn laiali ei laguneks. Ikkagi 42 000 tonnine mass ja pealegi ehitatud vähem kui kolme meetri sügavusele vundamendile:

DSC_1564

Järgmisel korrusel on kellamehhanism, alates 1930. aastast seda enam käsitsi üles ei keerata. Igal aastal enne lihavõttepühi seadistatakse mehhanism ringi, et carillons-kellad hakkaksid mängima uusi lugusid:

DSC_1568

Nagu suure leierkasti trummel:

DSC_1570

Muide, Mechelenis tegutseb ka maailma ainuke carilloni-mängijate kool. Kusjuures mängida saab neil kelladel kõike – näiteks sel ajal, kui meie seal tornis olime, kostus ka biitlite “Yesterday”.:) 2014. aastal kanti carilloni-kultuur UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Carillonimängija töölaud – meenutab natuke ehk orelit või harmooniumit:

DSC_1566

Kellade vastu löövad sellised vasarad:

DSC_1574

Kui oled kõik korrused läbi kõndinud ja üles, skywalk’ile jõudnud, saad nautida selliseid vaateid:

DSC_1576

DSC_1616

Ilm oli selge, lõunapoolt paistis ära Brüssel:

DSC01424

ja põhjapoolt Antwerpen:

DSC01430

Vot selline tore päev.

DSC_1591

 

 

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s