Kogu see ilu ja õndsus, mida kujutab endast suvi Eestimaal, on siis selleks aastaks jälle läbi. 3+2 nädalat maailma parimat puhkust, kohtumisi uute ja vanade sõpradega (kusjuures mõned neist kohtumistest korraldas elu täiesti juhuslikult), palju ilusaid hetki looduses ja maakodus, muusikat, häid raamatuid, rattasõitu, kohvikutes käimisi.
Algas see kõik Tallinnas, kus kohe esimesel Eesti-päeval oli rõõm saada kingituseks selline ilus ja maitsev linnupiimatort. Aitäh veel kord, Olga!
Järgmine päev viis meid Naissaarele, mille külastamise soov tekkis mul pärast “Suure Jumalanna müsteeriumite” läbilugemist. Milline siis ikka on see müstiline maalapp, kus väidetavalt iidsetest aegadest peale on valitsevaks naisenergia ja jumalanna-kultus, mille tõttu juba vanad kreeklased selle paiga Terra Feminarumiks ristisid?
Jah, peab ütlema, et see naisenergia on seal tõesti kohe tajutav, kasvõi saart katvatest tuhandetest kibuvitsapõõsastest. Teatavasti on nende viielehelised õied üks Neitsi Maarja sümbolitest.
Väga paradoksaalne ja samas omamoodi loogiline, et just sellele neitsilikule saarele rajas Nõukogude armee omal ajal miinitehase. Märke tollasest monstrumtehasest kohtab saarel veel praegugi pea igal sammul, miinikestad lipuvarrastega tervitavad tulijaid juba sadamas.
Õnneks on siiski piisavalt ka täiesti puutumatut, neitsilikku loodust ning ma väga loodan, et see seal niimoodi ka jääb.
Matkasime saare kesk- ja lõunaosas, otsisime üles Põlendikukivi, mille kõrval isegi kahemeetrine C. sai ennast päkapikuna tunda:
Siis võtsime rannas aja maha, poisid viskasid lutsu ja mina jälgisin vaatemängulisi pilvi. Kuuldavasti oli Tallinnas samal ajal kõvasti vihma sadanud.
Õhtul oli Omari küünis Nargen festivali raames etendus “Tüdrukud ei nuta ehk Katariina lähetamine”. Küün kontserdipaigana oli äge ning etendus ise värske ja nutikas, ei pidanudki tundma piinlikust, nagu suveetendustel vahel juhtub. Kui etenduse lõpupoole küüniuksed lahti tehti, et üks kahest naistegelasest sealt traktoriroolis mööda saaks sõita, tuli mulle pähe mõte, et tegelikult piisakski etenduse puhul sellisest loodusesse avanevast lavast. Tśellod mängiksid nurgas ja publik silmitseks metsa või merd.
Peale etendust toimus Katariina lähetamine ehk tagasisõit sellenimelise laevaga.
Sadamasse jõudmiseks laaditi publik sõjaväeautodesse:
Ega teistsugused sõidukid saare metsikult auklikel ja mudastel teedel läbi ei pääsekski. Tagasisõit meenutas mõnd eriti hullu tiiru Ameerika mägedel.
Kui me oma Eesti-puhkust alles planeerisime, oli minupoolseks sooviks, et käiksime mõnes sellises paigas, kuhu me varem ei ole sattunud. Naissaar sobis selleks hästi.
blogikohvik 